Arvad, et tead, mis on uhkeldamine?
Tõeline poosetamine käib siin, Euraasia südames.

Kui Eestis ostetakse uus auto, tekib küsimus: “Hästi elad”, “Kust said?.” Seepärast pargitakse see maja taha ja loodetakse, et naabrid liiga palju ei räägiks.
Või räägiksid.
Aga vaikselt.
Kui Kasahstanis ostetakse auto, tõstetakse pöial, soovitakse edu ning loodetakse, et kõik räägivad.
Ja räägiksid.
Valjemalt.

Eestlane peab rikkust kahtlaseks. Kasahstanis peetakse seda saavutuseks, mida pole mõtet varjata. Kui on põhjust pidutseda, siis peavad sellest teada saama ka need, kellel alguses polnud õrna aimugi, et sa üldse olemas oled. Tähtpäevi tähistab kasahh mitte vaikselt köögilaua taga, vaid tellib õhtujuhi, laulja, ilutulestiku ja fotograafi. Mitte, et tingimata vaja oleks, vaid, et miks mitte.

Uhkeldatakse ka suuremates asjades. Kui saabusin Kasahstani, kandis pealinn nime Nur-Sultan. Endise presidendi Nursultan Nazarbajevi järgi.
Mitte tänav. Mitte park. Mitte koolimaja.
Terve pealinn.
Hiljem muudeti nimi jälle Astanaks.
“Kui juba teha, siis suurelt.”
Pealinn oma nimega… next level.

1. Miks Kasahstan?

Ausalt, Kasahstan ei olnud mingi ammune unistus. Ma ei ärganud lapsena voodis mõttega: “Kasahstan, jah, seal tahan ühel päeval olla.” Ei. Unistused olid tol ajal palju tagasihoidlikumad.
Näiteks leib ja piim.
Aga see on teine lugu.
Kõik algas üsna proosaliselt. Poola lennukompani LOT sooduskampaaniast. Sellisest, kus vaatad korraks hindu, muigad ja lähed oma eluga edasi, sest kampaania “soodushind” on ikkagi kuskil mõned eurot ja saabu-misaeg on kell kolm öösel – ajal, mil sinu apartemendi uks on lukus ja omanik magab teises linnas.

Seekord jäi silma midagi muud. Business-klassi piletid. Hinnaga, et patt olnuks mitte vaadata. Patt olnuks isegi mitte mõelda sellele. Business-klassil on üks ohtlik omadus. Kui oled korra proovinud, hakkad kiiresti leidma põhjuseid, miks sellega uuesti lennata.
“Aga see on ju minu 40. sünnipäev!”
“Aga ma teen ju tööd lennukis!”
“Aga kui ma suren homme, siis ma suren äriklassis!” Põhjused muutuvad üha nõrgemaks, ise aga muutud üha veenvamaks. Nii et lõpuks ostad ikkagi pileti ja tunned süümekaid kuni esimese klaasi šampanjani.
Pärast tunned end jälle elavana.

Mul oli põhjus olemas.
Mingitel aastatel olin Kasahstanis juba olnud. Mitte turistina. Mitte vabast tahtest.

Üks vana foto sõjaväe albumist.
Noor mees sõdurivormis.
Pilk kaamerasse.
Mina.

Nõukogude Liidu sõjavägi. Linnas nimega Aktjube.
Tänapäeval kannab see nime Aktobe.

Kui sul on uus riik, siis miks mitte muuta ka kõiki linnanimed ära, et vanad inimesed end veel rohkem eksinuna tunneksid. Siis ei tulnud pähegi mõelda, et kunagi võiksin siia tagasi tulla. Siis olid hoopis teised mõtted. Kuidas teenistus läbi saaks. Millal koju saab. Kuidas järgmine päev mööda saata. Tol hetkel olin üsna kindel, et kui kunagi Kasahstani tagasi tulen, siis on midagi väga valesti läinud. Selgus, et mitte. Lähed noorena, sest pead. Tuled vanemana, sest tahad. Vahepeal see sama koht, aga mitte sama maailm.
Mitte sama mees.
Mitte sama pilk.

Nüüd, aastakümneid hiljem, istusin arvuti taga ning vaatasin LOT-i pileteid. See oli nagu kohtumine endise armastusega Facebookis – sa ei taha teha mingit pistmist temaga, aga ikka pead vaatama mis temast saanud on. Ja kui ta näeb välja parem kui mäletasid, ostad pileti. Et veenduda – sa eksisid.
Mõte tuli peaaegu iseenesest. Aga mis siis, kui lähekski. Tagasi?

Mitte Aktobese. Mitte veel. Aktobe, nagu endine töökoht – sa ei taha sinna tagasi, enne kui oled veendunud, et uus koht on parem. Läheks vaataks üle selle riigi, mida kunagi tundsin ainult sõdurisaabaste kõrguselt. Sest kui oled noor, sõdurisaabastes, näed maailma teistmoodi. Näed ainult seda, mis on sinu ees ja see on tavaliselt kellegi teise selg. Sa ei näe horisonti. Sa ei näe tulevikku. Sa näed ainult järgmist sammu ja loodad, et see ei vii sind kraavi.
Mälu on kummaline. See ei salvesta fakte, see salvestab tundeid.
Minu tunded olid: külm, igavus, kartul.

Ükskord nägin kaamelit.
Oli see Kasahstan?
Või oli see unenägu?
Või ei olnud see kaamel?
Või oli see suur koer?
Ainus viis teada saada oli osta see pilet.

The post Kasahstan first appeared on PRIIT POOLAR.

Kasahstan on suur. Päriselt suur. Aktjube, kus noor sõdur teenis, asub Astanast umbes sama kaugel kui Tallinn Berliinist. Eestis jõuad selle ajaga juba välismaale. Kasahstanis oled endiselt Kasahstanis.
Mul oli peas teistsugune Kasahstan. Ma ei tea, kust see ettekujutus tuli. Võib-olla vanadest mälestustest. Võib-olla filmidest, kus kõik endised liiduvabariigid näevad välja nagu üks pikk hall november.

Astana lennujaamas sain esimese hoobi juba mõne minuti jooksul.
See oli… normaalne.
Ei mingit kaost. Ei mingit lagunevat krohvi. Ei ühtegi ametnikku, kes vaataks sind pilguga, nagu oleksid sina isiklikult süüdi Nõukogude Liidu lagunemises. Põrand läikis. Inimesed naeratasid. Sildid arusaadavad. Internet töötas. Korraks isegi pettusin. Tuled kohale valmis võitlema oma eelarvamustega ja avastad, et vastane pole kohale ilmunud.

Lennujaamast välja astudes, pilt – silmapiiril ei paistnud mitte stepis uitavad kaamelid ega tolmused paneelmajad, seal olid klaasist tornid. Ulmelised kuplid. Laiad teed. Hooned, mis nägid välja, nagu oleks mõni arhitekt saanud liiga suure eelarve ja liiga vähe inimesi, kes talle õigel ajal “ei” ütleksid.

Istusin taksosse ja vaatasin aknast välja. Oleksin tahtnud teha foto: “Vaadake, kaamel!” Aga ei. Kaamelid olid kusagil mujal. Ilmselt Aktobes. Või minu mälestustes. Või unenäos.
Või oli see koer.  
Tekkis tunne, et taksojuht on eksinud.
Või mina.
Kasahstan oli vahepeal edasi liikunud. Olin saabunud mälestustega, mille põhikomponendid olid külm, igavus, kartul.

Kulmukergitus: Äpp Kaspi – majanduse jumal

Kui saabud Kasahstani paksu rahakotiga, vaadatakse sind nagu neandertaallast kivikirvega. Kõik on siin digitaliseeritud.

Kaspi.
Kasahstanis loodud süsteem, mille kõrval jäävad paljud lääneriigid tahaplaanile. Kaspi ühendab panga, veebipoe, takso, kaardid, riigiteenused ja maksed üheks süsteemiks. Google, Apple Pay, Uber, Amazon ja sinu pangatädi kõik ühes. Aga ilma tädita. Sest tädi on digitaliseeritud. Tädi on nüüd algoritm.
Fraas „saada Kaspi peale” on sama tavaline kui „tere”. Võid minna turule. Võid minna restorani. Või kirikusse. Ja kõikjal: “Kaspi?” Nagu oleks see religioon. Võib-olla ongi.
Turumemmed müüvad tilli QR-koodiga, dokumente saab vormistada telefonist lahkumata. Trahvid, maksud, annetused, kõik QR-koodidega. QR on kõik. Kõik on Kaspi. Ja Kaspi on kõik.

Seisad turul.
Vaatad memme. Memm vaatab sind.
Näitab tilli. Näitad telefoni.
Skaneerid. Maksad. Memm annab tilli.
Lähed.

The post Üks. Saabumine first appeared on PRIIT POOLAR.

Selle asemel kerkivad keset lagedat steppi klaasist tornid, kullakarva kuplid ja hooned, mille puhul tekib küsimus, kas arhitekt oli geenius või jäi tal lihtsalt pidur õigel ajal vajutamata.
Üks maja meenutas hiiglaslikku karikat. Teine kosmoselaeva. Kolmas nägi välja nagu koht, kus maailma kurikaelad kogunevad kord kvartalis oma tulemusi analüüsima.
Täiesti “tavaline” linn, kus iga teine hoone võiks vabalt olla järgmise James Bondi filmi dekoratsioon. Vaatasin neid maju nagu inimene, kes on kogemata sattunud valesse pulma. Ülikond on küll seljas, aga kogu aeg on tunne, et kohe tuleb keegi juurde ja ütleb: „Vabandage, teie pidu toimub kõrval saalis.”
Aga ei tulnud. See ongi Astana. Linn, mis on otsustanud keset steppi mitte lihtsalt olemas olla, vaid teha seda võimalikult suure žestiga. Natuke nagu inimene, kes tuleb külapeole kuldsete kingadega.
Maitse üle võib vaielda. Aga märkamata ei jää kellelegi.

Kulmukergitus 2, elu järelmaksuga

Kasahstan on võitnud tarbimisoptimismi maailmameistri tiitli.
I koht.
Kuldmedal.
Dopingukontrolli pole vaja.
Tudeng võib siin kolm kuud süüa kiirnuudleid, aga samal ajal käia ringi uusima iPhone Pro Maxiga, mis on ema nimele järelmaksuga ostetud. Kogu tarbimine käib siin järelmaksuga. Kõik.
Nike tossud? Järelmaksuga.
Õhtusöök restoranis? Järelmaksuga.
Kohvi hommikul? Vaata järele, saab vist ka.
Tahad veel midagi? Pole probleemi. Vajuta nuppu ja maksa tagasi aasta jooksul. Või kahe. Või viie. Aeg on ainus limiit.
Näed tänavatel inimesi, kes paistavad välja nagu miljonärid, kuid kelle rahaline seis võib olla null.
Kohalik nali: kasahh ei tunne toidu maitset, kui see pole järelmaksuga ostetud.

The post Kaks. Linn keset steppi first appeared on PRIIT POOLAR.

Ametlikult sümboliseerib Bayterek elupuud ja müütilist Samruki lindu, kes muneb selle otsa kuldse muna. Vähemalt nii räägib legend. Kuulasin selle jutu viisakalt ära ja mõtlesin: “jah, aga see on ikkagi muna posti otsas.” Aga kas Samruk teab, et tema muna on nüüd turismimagnet? Saab ta nüüd litsentsitasu? On ta uhke? Või häbeneb?” Legendid kahjuks ei vasta. Legendid lihtsalt on.
Tuleb tunnistada, päris uhke muna. See ei ole selline muna, mille leiad hommikul külmkapist. See on selline muna, mille puhul mõtled: “Kas ma võin sellega selfi teha? Kas ma pean selleks pileti ostma?”
Jah, pead.

Turistina ei ole sul tegelikult valikut. Kui oled Astanasse kohale lennanud, siis lähed Baytereki juurde. See on nagu Tallinna vanalinnas käimine ja Vana Toomase vahtimine lipuvardas. Võid hiljem väita, et sind huvitas rohkem kohalik elu, aga Baytereki juures tehtud foto on sul ikkagi telefonis.
Lähemalt vaadates on selles ehitises midagi sümpaatset. Keegi ei öelnud koosolekul: “Teeme midagi väikest ja märkamatut.” Ei. Keegi ütles: “Teeme suure torni. Paneme selle otsa kuldse muna. Ja kogu riik saab sellest aru.”
Ja nad saidki. Või vähemalt keegi arvas, et nad said.

Üleval vaateplatvormil seisavad inimesed vaikselt järjekorras, et pista käsi president Nazarbajevi käejälge. Inimkond on hämmastavalt järjepidev. Kui kusagil on pronksist käejälg, siis keegi paneb sinna kindlasti oma käe sisse. Ilmselt lootuses, et õnn, rikkus või vähemalt hea selfie jääb külge. Võib-olla pistab keegi oma käe sinna ja mõtleb: “Nüüd olen ma president?” Või: “Nüüd olen ma vähemalt rikas?” Või: “Nüüd on mul foto, millele saan panna pealkirja  “Käsi ajaloos”. Kõik kolm on õiged.
Panin ka.
Igaks juhuks.

Kulmukergitus,  Toyota Camry

Kui Kasahstanis oleks asjade religioon, oleks Toyota Camry selle peamine pühak. See, kelle poole pöördutakse, kui on vaja jõudu. See, kelle ees süüdatakse küünlad, või vähemalt pannakse ohutuled vilkuma. Camry pole lihtsalt auto. See on staatus. Austus. Investeering.
Poiss võib elada ühiselamus ja süüa kuivikuid majoneesiga. Võib magada naril, mille all on teise poisi nari. Aga akna all peab seisma Camry.
Soovitavalt must.
Soovitavalt toonitud.
Soovitavalt sellise klaasiga, kust sa ei näe sisse ega välja.
Camry on filter, mis eraldab sind maailmast. Sa pole enam ühiselamu poiss. Sa pole enam kuivik majoneesiga. Sa oled Camry omanik.

Camryt pestakse tihti rohkem kui iseennast. Nägin meest, kes puhastas seda pühendumusega, mida kohtab tavaliselt kirurgide, kellasseppade ja armunud inimeste juures. Ja ma ei olnud lõpuni kindel, kas ta puhastab autot.
Või kummardab seda.

The post Kolm. Bayterek – muna posti otsas first appeared on PRIIT POOLAR.

The post Neli. Inimesed first appeared on PRIIT POOLAR.

Ma ei tea, kuidas see jälle juhtus. Mõni  broneerib lihtsalt öömaja. Voodi, dušš, hommikusöök. Ja kõik. Mõni broneerib hosteli. Mõni broneerib telkimisplatsi. Mina sattusin penthouse’i. Järjekordselt. See ei ole minu süü. Vähemalt mitte täielikult. Lihtsalt sattun sinna. Nagu inimene, kes jääb alati vihma kätte, kuigi vaatas ilmateadet. Või inimene, kes satub alati järjekorras viimaseks, kuigi oli esimene. Mina sattun penthouse’idesse. See ei olnud eesmärk. Vähemalt mitte ametlikult. Aga elu on näidanud, et kui kusagil on võimalus sattuda kõrgemale korrusele, siis sinna ma sattun.
Majutuste anomaalia.

Korter ise, täiesti tavaline. Kui välja arvata see, et see asus maja tipus. Ja kui välja arvata see, et seal oli kamin. Ja kui välja arvata see, et dušširuum oli suurem kui mu esimene korter. Seisin klaasseinte taga mitme korruse kõrgusel, kohvitass käes, ja vaatasin alla. Mäletasin Kasahstanist ainult külma, igavust ja kartulit. Nüüd vaatasin stepi keskele kerkinud moodsat linna penthouse’i aknast.

Mõne päeva pärast muutub vaade tavaliseks. Esimesel hommikul teed pilte. Teed pilte kõigest. Teed pilte vaatest. Teed pilte kohvist. Teed selfisid endast vaatega. Teed selfi endast kohviga.
Teisel hommikul imetled vaadet. Pilte enam ei tee. Lihtsalt vaatad.
Kolmandal hommikul vaatad aknast välja ja mõtled: „Huvitav, kas kohvi jaoks piima on veel alles?”

Inimene harjub kõigega. Isegi sellega, et elab mõni aeg stepi kohal penthouse’is. Elu teeb kummalisi ringe. Kunagi olin selles riigis sõdur. Nüüd vaatan selle sama riigi moodsat pealinna penthouse’i aknast, kohvitass käes.

Läksin noorena, sest pidin. Tulin vanemana, sest tahtsin.

The post Viis. Penthouse stepi kohal first appeared on PRIIT POOLAR.

Kui inimene läheb Itaaliasse, mõtleb ta pastale. Kui  Prantsusmaale, mõtleb ta veinile. Kui läheb Kasahstani, mõtleb ta, kuidas sõna “Kasahstan” õigesti kirjutada. Ja siis… “On seal midagi süüa? Kas pean teadma?” Ja läheb ikkagi. Sest pilet on ostetud. Sest äriklass. Sest miks mitte.
Söök tuleb hiljem. Või ei tule üldse. Sa ei tea kunagi, mis tuleb. Või kas tuleb. See ongi reisimise ilu.

Minu ettekujutus kohalikust köögist oli lihtne. Liha. Veel liha. Ja kui tundub, et liha sai otsa, siis tuuakse uus taldrik lihaga. Ja kui see sai otsa, siis tuuakse veel üks. Selles osas ei pidanud pettuma. Kasahhid suhtuvad lihasse tõsiselt. Mitte nii nagu eestlane, kes viskab jaanipäeval paar šašlõkivarrast grillile ja peab ennast juba lihameistriks. Ei. Siin on liha omaette maailmavaade. Liha on filosoofia. Liha on religioon. Liha on see, mis ütleb: “Tere tulemast. Istu. Söö. Ja ära küsi, mis loom see oli. See pole oluline. Oluline on, et ta oli suur. Ja et ta on nüüd siin. Sinu ees. Sinu jaoks. Söö.”

Asi, millest Kasahstanis ei pääse. Hobune.
Mitte tingimata tänaval.
Taldrikul.
Eestlase jaoks on hobune tavaliselt loom, kellele viiakse porgandit ja tehakse pai. Kasahhi jaoks võib hobune olla ka õhtusöök. See pole solvang. See on kompliment. Sest kui sa sööd hobust, siis sa austad hobust. Või vähemalt nii ma end veensin. Sest muidu ei saaks magada. Ja magada on vaja. Eriti pärast hobust.

Hobuseliha süüakse siin täiesti loomulikult. Mitte eksootilise haruldusena, vaid hinnatud toiduna. Esimest korda tekitas see kerge kultuurišoki. Vaatasin taldrikut: “Kas see on…?” Nad noogutasid. Ja mina noogutasin. Ja sõin. Sest mis muud üle jääb? Võid keelduda. Võid öelda: “Ma ei söö hobust.” Aga siis sa oled see mees, kes ei söö hobust. See on ka okei. Aga sa oled siiski see mees, kes keeldus. Keeldumine on ka valik. Aga mitte alati hea valik. Eriti kui keegi vaatab sind närviliselt kõrvalt.
Teist korda enam mitte. Hea toit on hea toit, ükskõik mitu hobuseraamatut sa lapsepõlves lugenud oled.
Hobune ei tea sellest midagi.
Sina tead.
Taldrik teab.

Kumõssiga oli keerulisem. Olin seda kunagi proovinud. Veel sõjaväe ajal. Mäletasin, see eksisteeris. Maitset väga ei mäletanud. Pärast esimest lonksu tuli meelde, miks. Kumõss on kääritatud märapiim. Kasahhid kirjeldavad seda tavaliselt positiivselt. Mina otsisin pikalt õigeid sõnu. Lõpuks jõudsin järeldusele, kumõss on jook, mille maitset ei unusta inimene kunagi. Mitte sellepärast, et ta seda tahaks. Vaid sellepärast, et see lihtsalt  jääb. Nagu mälestus. Nagu laul, mida sa ei tea, aga mis ketrab peas. Nagu… kumõss.

Mõni armub sellesse esimesest lonksust. Mõni teeskleb viisakusest. Mina jäin kuskile vahepeale. Ma ei valetanud.
“Mmm, imeline!” Ma ei öelnud seda.
Ütlesin: “Huvitav.”
Ja “huvitav” on eestlase viis öelda: “Ma ei tea, mida arvata, aga ma ei taha solvata.”
Nad said aru. Või ei saanud. Aga nad naeratasid. Sellest piisas.

Üllataseks tuli, kui palju erinevaid kööke Astanas leidus. Ühel tänaval võis süüa kasahhi toitu. Järgmisel Korea. Siis Gruusia. Siis midagi, mille kohta polnud päris kindel, millisest maailmajaost see pärit on. Aga inimesed sõid. Ja isuga.

Midagi, mis veel silma jäi. Portsjonid. Kasahstanis ei usaldata väikeseid portsjoneid. Kui taldrik lauda tuuakse, peab see olema selline, et tekiks küsimus: “On see mulle?” Või: “Kas ülejäänud külalised pole veel kohale jõudnud?” Kui lõpuks selgub, et kõik on tõesti ainult sulle, hakkad vaikselt oma maoga läbi rääkimisi pidama. Mõnikord edukalt. Mõnikord mitte. Mõnikord ainult istud ja vaatad.
Toit ei ole siin lihtsalt toit. See oli suhtlemine. Kui sind kutsuti lauda, siis ei tähenda see ainult söömist. See tähendab istumist. Rääkimist. Veel söömist. Veel rääkimist. Ja siis natuke söömist, juhuks kui vahepeal nälg tekkis. Ja siis veel rääkimist.
Mõnes riigis süüakse selleks, et edasi elada. Kasahstanis jäi mulle mulje, et elatakse selleks, et koos süüa.

Kulmukergitus 4, lambapea

Võib juhtuda, et aukülalisele tuuakse söögilauale terve keedetud lamba pea. Kui oled eestlane, hakkad kõigepealt otsima kaamerat. Siis varjatud kaamerat. Siis väljapääsu. Tegemist ei ole naljaga. See on austusavaldus. Kõrgeima kategooria austus.
Edasi läheb asi keeruliseks. Sa ei pea seda ainult sööma. Pead seda jagama. Igal osal on oma tähendus. Kõrvad lastele, et nad õpiksid vanemaid kuulama. Silmad sellele, kellele soovitakse tarkust ja tähelepanelikkust.
Vale inimesele vale tüki andmine võib olla piinlik. Sain sellest teada alles pärast seda, kui lugesin.
Õnneks.
Sest kui mulle oleks selline pea lauale toodud, oleksin tõenäoliselt hakanud viisakusest küsima:
„Kas sinepit on?”

The post Kuus. Söök, gastronoomilised elamused first appeared on PRIIT POOLAR.

Kulmukergitus: Küsimused, mida eestlane ei küsi

Kasahstanis võib inimene sinuga viis minutit rääkida ja juba teada: kust pärit oled, on sul naine, mitu last, miks rohkem lapsi ei ole, mis tööd teed, meeldib sulle Kasahstan.
Siis ta küsib veel.

Eestlane räägib viis aastat naabriga ja teab ainult viimase koera nime. Ka see on piisav. Sest koer on aus.
Kasahhi viis minutit ja eestlase viis aastat.

The post Seitse. Külalislahkus first appeared on PRIIT POOLAR.

Võtsin korteri teadlikult Išimi jõe äärde. Jõgi poolitab linna kaheks. Ühele poole jääb vana Astana. Teisele poole uus. Ühel kaldal minevik, teisel tulevik. Kõndisin nende vahel nagu turist, kes üritab aru saada, kummal pool ta tegelikult olema peaks.

Jõe ääres rand.
Rand Kasahstanis.
Keset steppi.
Lause, mida ei oota. Nagu “Käisin ujumas Sahara kõrbes” või “päevitasin Antarktikas.”
Nii on. Kui Astana tahab randa, siis tehakse rand. Kui tahab palme, saab palmid. Kui ütled: “Aga see on ju stepp?”, siis Astana vastab: “Oli.”

Käisin seal ujumas, päevitamas. Vesi oli märg, päike kuum ja inimesed sõbralikud. Millegipärast astuti mulle rannas tihti ligi ja uuriti, kust pärit. Ma ei tea, millega ma silma paistsin. Võib-olla ujumispükste järgi. Võib-olla põhjamaise nina järgi. Igal juhul tunti huvi.
Ja vestlus algas.
Ja vestlus lõppes.
Siis algas uus.

Kas see on see, mida mäletan Kasahstanist?
Rand. Palmid. Inimesed, kes küsivad?
Ma ei mäletanud. Mitte midagi sellist.
Mäletasin kartulit.
Nüüd mäletan randa.

Mida rohkem linnas ringi kõndisin, seda enam hakkasin aru saama, Astana armastab suuri sümboleid. Kõige tuntum neist on muidugi Bayterek. Muna posti otsas.
Sellest oli juba juttu. Aga sellega asi ei lõpe. Kui Tallinnas on Vana Toomas, siis Astanas on terve nimekiri ehitisi, mille kohta võiks küsida: „Kes selle peale tuli?” Vastus on alati: “Keegi tuli. Keegi joonistas. Keegi tegi. Keegi ütles “jah'”.
Keegi maksis arve.

Näiteks Khan Shatyr. Hiiglaslik telk keset linna. Jurta, mille keegi on vales mõõtkavas välja printinud. Selline telk, mille alla mahuks ilmselt pool väiksemat Eesti valda. Ja selle katuse all rand – jälle. Palmid. Liiv. Lamamistoolid. Veepark. Õues võib talvel olla temperatuur, mille juures põhjapõdrad hakkavad kampsunit otsima, aga sina lesid palmide all ja vaatad, kuidas lapsed veeliumägedest alla kihutavad.
Geniaalne.
Nagu suur osa Astanast.

Õhtuti kogunesid inimesed Išimi jõe promenaadile vaatama muusikalist “päikesepurskkaevu”. Veesammas kerkib ligi kahesaja meetri kõrgusele ning sümboliseerib päikest. Veesein moodustab hiiglasliku ekraani, millele kuvatakse valgusmänge ja animatsioone. Kõlab natuke nagu lause, mille kirjutas linnaplaneerija pärast kolmandat kohvitassi. Või neljandat.
Päriselus näeb see aga välja muljetavaldatavalt. Vesi liigub. Valgus liigub. Muusika mängib. Sajad inimesed seisavad kaldal ning vaatavad. Mõneks minutiks unustad, et oled riigis, mida veel mõned aastad tagasi seostasid peamiselt külma, igavuse ja kartuliga. Korraks vilksatab peas, et kui keegi oleks sellest rääkinud sellele noorele sõdurile Aktjubes, oleks ta ilmselt arvanud, et jutt käib mõnest ulmefilmist.
Või kumõssist.

Ühel päeval jalutasin Hazret Sultani mošee juurde.
Valge. Massiivne. Rahulik. Üks Kesk-Aasia suurimaid mošeesid, mis mahutab korraga tuhandeid palvetajaid. Kui suur osa Astanast näeb välja nagu tulevik, siis mošee mõjub nagu meeldetuletus, et enne klaastorne ja kuldseid kupleid oli siin midagi muud.
Midagi vanemat. Midagi püsivamat.
Kasahstan on ametlikult moslemimaa.
Paberite järgi

Kulmukergitus 6: Kasahstani kaks südant

Kasahstanis räägitakse sageli kahest pealinnast. Astanast ja Almatõst. Ametlikult on pealinn Astana. Noore sõduri mälukaardil on selleks endiselt Almatõ. Astana on nagu noor edukas ärimees. Kallis ülikond. Suured plaanid. Klaastornid. Almatõ on nagu vanem vend. Rahulikum. Enesekindlam. Ei pea kellelegi midagi tõestama. Kui Astana ehitati steppi, siis Almatõ kasvas mägede jalamile. Kui Astana armastab tulevikku, siis Almatõ armastab puid. Ja mägesid. Ja natuke iseennast. Paljud kasahhid ütlevad, Astana on pealinn, aga Almatõ on hing.
Mina Almatõs ei käinud.

The post Kaheksa. Astana, mööda futuristlikku pealinna first appeared on PRIIT POOLAR.

Eestlane kuuleb seda ja haarab kalkulaatori. Kasahh haarab telefoni ning hakkab järgmist külalist kutsuma. Pulm ei ole siin kahe inimese pidu. See on perekonna projekt. Terve suguvõsa projekt. Kutsutakse sugulased. Kutsutakse tuttavad. Kutsutakse naabrid. Kutsutakse kolleegid. Vahel kutsutakse inimesed, kes ei tunne pruuti ega peigmeest, aga tunnevad kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb pruudi tädi. See on võti. See, kuidas pulm kasvab. Nagu lumepall. Nagu viirus, millele pole vaja vaktsiini. Kõik tulevad. Kõik söövad. Kõik õnnitlevad. Keegi ei küsi, miks ta siin on. Pole oluline. Oluline, et oli. Et nägi. Et räägib. Pärast. Kõigile.

Peamine reegel. Kui naabril oli suur pulm, ei saa sinu oma väiksem olla. See oleks mainekahju. See oleks… sotsiaalne surm. Selle nimel kulutatakse sääste. Võetakse laene. Mõnikord makstakse pulmaarveid veel kaua pärast seda, kui abielu on juba ajalooks saanud.

Traditsioonidel on samuti oma koht. Ajalooliselt kuulus nende hulka ka pruudirööv. Tänapäeval on see seadusega keelatud ning ametlikult minevik. Aga lugusid sellest räägitakse. Nagu vanu lugusid ikka. Selliseid, mille puhul pole lõpuni kindel, kas peaks imestama või pead vangutama. Või mõlemat.

Kalõm. Kingitus, mille peigmehe pool annab pruudi perele. Vanasti mõõdeti seda hobustes ja kariloomades. Tänapäeval rahas. Kullas. Vahel milleski veel tõsisemas. Näiteks kinnisvaras. Ajad muutuvad, tava jääb. Abielu ei ole ainult kahe inimese asi. See puudutab mõlemat perekonda. Vahel paari naaberküla lisaks.
Kui kogu lugu kõrvalt vaadata, siis tundub, et kasahhi pulm ei ole sündmus. See on tööstusharu. Keegi ei paista selle üle kurvastavat. Vastupidi. Mida suurem pidu, seda suurem rõõm. Rõõmu ei hoita vaka all. Seda peab nägema terve küla. Või vähemalt need tuhat, kes kutse said. Ja need, kes ei saanud, aga kuulsid.

Kulmukergitus 7: Sarkõt

Pidu ei lõppe, kui viimased külalised lahkuvad. Pidu läheb nendega kaasa. Nimi on Sarkõt. Pärast pidu pakitakse laualt alles jäänud toit külalistele kaasa. Maiustused. Puuviljad. Liha. Kõik, mis veel jagamist väärib. Eestlane vaatab ja sügab kukalt: „Kas inimesed viivad nüüd siit toidu koju?” Jah. Ja keegi ei häbene. Asi ei ole kokkuhoius. Asi ei ole selles, et toit raisku ei läheks. Mitte ainult selles. Mõte on, et pidu jõuaks koju kaasa. Et rõõm jõuaks kaasa. Et külaline ei lahkuks tühjade kätega. Sest tühjad käed on… tühjad.  Mõnes kohas viiakse peolt kaasa mälestusfoto. Kasahstanis võib kaasa tulla ka pool õhtusööki. Kui juba kutsusid inimese peole, söötsid kõhu täis ja soovisid talle kõike head, miks peaks pidu lõppema uksel? Las läheb edasi. Koju välja.

The post Üheksa. Pulmad, mitte eestlastele first appeared on PRIIT POOLAR.