Arvad, et tead, mis on uhkeldamine?Tõeline poosetamine käib siin, Euraasia südames. Kui Eestis ostetakse uus auto, tekib küsimus: “Hästi elad”, “Kust said?.” Seepärast pargitakse see maja taha ja loodetakse, et naabrid liiga palju ei räägiks. Või räägiksid. Aga vaikselt. Kui Kasahstanis ostetakse auto, tõstetakse pöial, soovitakse edu ning loodetakse, et kõik räägivad. Ja räägiksid. Valjemalt.…
Kasahstan on suur. Päriselt suur. Aktjube, kus noor sõdur teenis, asub Astanast umbes sama kaugel kui Tallinn Berliinist. Eestis jõuad selle ajaga juba välismaale. Kasahstanis oled endiselt Kasahstanis. Mul oli peas teistsugune Kasahstan. Ma ei tea, kust see ettekujutus tuli. Võib-olla vanadest mälestustest. Võib-olla filmidest, kus kõik endised liiduvabariigid näevad välja nagu üks pikk hall…
Astana on linn, mille olemasolu tundub esmapilgul natuke kahtlane. Vaatad ringi ja tunne on, et keegi teeb nalja. Kusagil peab olema filmivõtteplats. Või vähemalt silt kirjaga: „Vabandame, linn on ajutiselt suletud hooldustöödeks.”Sest ümberringi on stepp.Lõputu.Selline maastik, kuhu meie mõistes sobiks paremini mõni bensiinijaam, kaks traktorit ja putka, kust saab pirukat ning küsida, mitu kilomeetrit järgmise…
Igal linnal on oma vaatamisväärsus, mille juurde turistid varem või hiljem kohale veetakse. Pariisis on Eiffel, mis näeb välja nagu raudteejaama konstruktsioon ja mille ehitust keegi õigel ajal ei lõpetanud. New Yorgis on Vabadussammas, kes vaatab merele ja mõtleb: “Kas tõesti pean seda taldrikut elu lõpuni peas kandma? Ja Astanas… Astanas on hiiglaslik muna posti…
Reisides võib vaadata maju, monumente ja muuseume. Need kõik on toredad. Aga mõne aja pärast hakkavad linnad omavahel segi minema. Inimesed mitte.Esimene inimene, kellega Astanas kokku puutusin, oli taksojuht. Taksojuhid on üle maailma eraldi rahvus. Neil on arvamus kõigest. Poliitikast. Liiklusest. Jalgpallist. Ilmast. Sellest, kuidas vanasti oli parem. Ja sellest, kuidas tegelikult peaks riiki juhtima…
Ma ei tea, kuidas see jälle juhtus. Mõni broneerib lihtsalt öömaja. Voodi, dušš, hommikusöök. Ja kõik. Mõni broneerib hosteli. Mõni broneerib telkimisplatsi. Mina sattusin penthouse’i. Järjekordselt. See ei ole minu süü. Vähemalt mitte täielikult. Lihtsalt sattun sinna. Nagu inimene, kes jääb alati vihma kätte, kuigi vaatas ilmateadet. Või inimene, kes satub alati järjekorras viimaseks, kuigi…
Kui inimene läheb Itaaliasse, mõtleb ta pastale. Kui Prantsusmaale, mõtleb ta veinile. Kui läheb Kasahstani, mõtleb ta, kuidas sõna “Kasahstan” õigesti kirjutada. Ja siis… “On seal midagi süüa? Kas pean teadma?” Ja läheb ikkagi. Sest pilet on ostetud. Sest äriklass. Sest miks mitte.Söök tuleb hiljem. Või ei tule üldse. Sa ei tea kunagi, mis tuleb.…
Külaline pole siin tüütus. Mitte inimene, kelle pärast peab diivani pealt püsti tõusma. Külaline. Sellest piisab. Külaline pole siin koormaks, vaid rõõmuks. Eestlane ütleb tavaliselt: „Kui ette helistad, eks astu läbi.” See on loogiline. See on praktiline. See on… eestlane. Eestlane ei taha olla ette valmistamata. Eestlane ei taha üllatusi. Eestlane tahab teada: “Kes sa…
Kõnnid Astanas mööda tänavaid ja tunned, et oled sattunud korraga tulevikku ja steppi. Hooned on suured. Teed on laiad. Kõik näeb välja nagu mõne arhitekti unenägu pärast kolme Red Bull´i ja piiramatut eelarvet. Ja keegi ehitas selle valmis. Ilma et küsiks. Võtsin korteri teadlikult Išimi jõe äärde. Jõgi poolitab linna kaheks. Ühele poole jääb vana…
Kui eestlane ütleb „pulm”, kujutab ta tavaliselt ette saalitäit rahvast. Mõnikord bändi. Mõnikord DJ-d. Mõnikord inimest, kes lõõtspilliga midagi teeb. Mõnikord sugulast, kes pärast südaööd liiga ausaks muutub ja ütleb asju, mida hommikul keegi ei “mäleta”. Kasahstanis on mõõtkava teine. Kõik algab küsimusest: „Mitu külalist tuleb?” Kui vastad „kakssada”, vaadatakse sind, nagu oleksid teatanud, et…