Usbekistanis süüakse plovi. fakt, mida ma ei otsinud. Kõndisin tänaval ja lõhn leidis mind. Raske. Mitte halb. Nagu mõtted, mis tulevad öösel. Sa ei tea, kust need tulevad. Aga sa tead, et ei saa neist lahti. Plov on riis. Plov on liha. Plov on porgand. Aga plov on ka midagi muud. Plov on vabandus. Võid…
Mõni kustutab lõkke ämbriga. Mõni voolikuga. Mõni kustutab saja meetri kõrguse gaasileegi tuumapommiga. Kolm aastat prooviti. Ämbriga. Voolikuga. Pikk aeg. Kolm aastat, mis jääb meelde. Mitte see. Vaid see, et keegi proovis. Kolm pikka aastat. Ja siis loobus. Või mitte. Leidis teise tee. Tee, mida keegi teine ei leidnud. Või ei tahtnud leida. Või leidis,…
Esimene asi, mida märkad, on hambad. Kuldsed. Mitte et otsiksid neid.Need leiavad sind. Nad helgivad. Nad on seal, kuhu vaatad. Kui sa ei vaata, siis keegi naeratab ja vaatad ikkagi.Arvasin, et tegemist on jõukate inimestega. Mida rohkem kulda suus, seda edukam elu. Loogiline. Kuld on raha. Raha on edu. Edu on naeratus. Kuldne naeratus on…
Kui tuled maalt, kus hambaarstile antakse hunnik raha selle eest, et suu näeks välja nagu poleks seal midagi tehtud, on Usbekistan värskendav. Siin läheb investeering otse suhu.Kuldsed naeratused tänaval. Kuid kuskilt peab see kuld tulema, millega pannakse tänavad särama. Inimesed ei sünni, kuldne kuma silmis ja kakskümmend neli karaati igemetes. Selleks on Zarafshan. Linn, mille…
Esimene mulje osutub peaaegu alati valeks. Fakt, mida ei otsi. See leiab sind.Nagu lepjoška.Nagu plov. Arvasin, et kuldhambad tähendavad rikkust. Arvasin, et plov on lihtsalt toit. Arvasin, et Chevrolet on lihtsalt auto. Arvasin, et kõrb on kõrb. Arvasin, et meri on vesi. Arvasin, et leek kustub veega. Arvasin, et naeratus on naeratus.Olin rumal. Rumal saab…
Arvad, et tead, mis on uhkeldamine?Tõeline poosetamine käib siin, Euraasia südames. Kui Eestis ostetakse uus auto, tekib küsimus: “Hästi elad”, “Kust said?.” Seepärast pargitakse see maja taha ja loodetakse, et naabrid liiga palju ei räägiks. Või räägiksid. Aga vaikselt. Kui Kasahstanis ostetakse auto, tõstetakse pöial, soovitakse edu ning loodetakse, et kõik räägivad. Ja räägiksid. Valjemalt.…
Kasahstan on suur. Päriselt suur. Aktjube, kus noor sõdur teenis, asub Astanast umbes sama kaugel kui Tallinn Berliinist. Eestis jõuad selle ajaga juba välismaale. Kasahstanis oled endiselt Kasahstanis. Mul oli peas teistsugune Kasahstan. Ma ei tea, kust see ettekujutus tuli. Võib-olla vanadest mälestustest. Võib-olla filmidest, kus kõik endised liiduvabariigid näevad välja nagu üks pikk hall…
Astana on linn, mille olemasolu tundub esmapilgul natuke kahtlane. Vaatad ringi ja tunne on, et keegi teeb nalja. Kusagil peab olema filmivõtteplats. Või vähemalt silt kirjaga: „Vabandame, linn on ajutiselt suletud hooldustöödeks.”Sest ümberringi on stepp.Lõputu.Selline maastik, kuhu meie mõistes sobiks paremini mõni bensiinijaam, kaks traktorit ja putka, kust saab pirukat ning küsida, mitu kilomeetrit järgmise…
Igal linnal on oma vaatamisväärsus, mille juurde turistid varem või hiljem kohale veetakse. Pariisis on Eiffel, mis näeb välja nagu raudteejaama konstruktsioon ja mille ehitust keegi õigel ajal ei lõpetanud. New Yorgis on Vabadussammas, kes vaatab merele ja mõtleb: “Kas tõesti pean seda taldrikut elu lõpuni peas kandma? Ja Astanas… Astanas on hiiglaslik muna posti…
Reisides võib vaadata maju, monumente ja muuseume. Need kõik on toredad. Aga mõne aja pärast hakkavad linnad omavahel segi minema. Inimesed mitte.Esimene inimene, kellega Astanas kokku puutusin, oli taksojuht. Taksojuhid on üle maailma eraldi rahvus. Neil on arvamus kõigest. Poliitikast. Liiklusest. Jalgpallist. Ilmast. Sellest, kuidas vanasti oli parem. Ja sellest, kuidas tegelikult peaks riiki juhtima…