Bangkok
12-14.apr.

Kui Napoleon oleks Bangkokis Songkrani ajal olnud, oleks ta ilmselt loobunud sõdimisest ja hakanud Uberi juhiks.
Sõda siin on nii intensiivne ja kontrollimatu, et isegi kõige distsiplineeritum “sõjamees” viskaks relvad nurka ja  läheks lihtsalt vooluga kaasa.
Sõda?
Ei – see on absoluutne kaos.

Astusin kell seitse hommikul tänavale, mõeldes, et lähen oma tavapärasele jooksule.
Tagasi ei jõudnud enam sama inimesena.
See, mis järgnes, oli nagu tegevuspaik kõikidest sõjafilmidest kokku.
Õhk täis niiskeid karjeid.
Relvad asendatud veepüssidega.
Tänavad – märg lahinguväli

“Sõjakäik” algas juba hotelli ees.
Kaks tüdrukut, kes nägid välja nagu õnnistatud turistid, haarasid käest ja plätserdasid mu näkku mingit möksi – see traditsiooniline talgipulber segatud veega, mis peaks tähistama õnnistust.

Tundsin end nagu kook, millele hakatakse glasuuri peale panema.
“Sawadee pi!” huilgasid nad rõõmsalt, samas kui mina mõtlesin, on see nüüd kultuuriline elamus või lihtsalt avalik piinamine.

Siis läks asi tõeliselt käest ära. Sukhumvit Road – see peatänav, oli muutunud ujumisbasseiniks, kus liiklusummikud ei tulnud autodest, vaid sellest, et inimesed seisid keset teed ja muudkui tulistasid üksteist.
Tuk-tuki juhid – need filosoofid rattaraamil, olid relvastunud ämbritega, täis jääkülma vett.

Olen näinud Sparta sõdalastel vähem fokuseeritud silmi kui neil meestel, ootates punase tule taga, et järjekordsele möödujale jäätunud šokk kraevahele kinkida.

Koomiline on universaalne eetikapõhimõte, mis kehtib ainult Songkrani, Tai uusaasta veefestivali ajal: kui sul on vesi, oled moraalselt kohustatud selle igale elava hingele kaela valama – olgu see ema lapsevankriga, vana mees, kes üritab templisse jõuda või mingi kurb tuvi, kes tegi vea, et läbi lendas.
Kõik on aus mäng.

Politsei?
Nemad on kõige hullemad. Nägin, kuidas üks vormis ohvitser tõmbas oma veepüstoli – tõenäoliselt konfiskeeritud mõnelt kurjategijalt ja suunas selle mööduvale rollerile, kes ilmselt ei saanud aru, peaks ta pidurdama või leppima oma saatusega.

Relvastus

Sel ajal müüakse püstoleid, automaate, ämbreid ja muid “laskevahendeid” konteinerite viisi igal tänava nurgal. Bangkok muutub hetkega maailma suurimaks lahtiseks relvaturuks. Näen, väike poiss veab ema järel plastikämbrit, mille sees olev püss oli suurem kui ta ise – silmad sädelemas nagu oleks just teada saanud, et jõulud tulevad igal päeval.

Ja talgipulber, see valge pasta.
Peaks nagu olema sõdalaste maskeering, aga teeb sind hoopis ära tuntavaks.
Kõnnid mööda tänavat, nägu kaetud selle kriitvalge kihiga ja tunned end nagu kunstnikuna kes esitab teost “Värske krohv”.
“Ole õnnistatud võõras, nüüd näed välja nagu sada aastat vana kipskuju.”

Seisin keset tänavat, vesi tilkumas kõrvadest, krohv kuivamas kulmude vahel, mõeldes: ilmselt kõige ehedam tunne, mida iial kogenud – olla osa kaosest, kus kõik mängivad kaasa.
Songkran ei ole festival. See on kollektiivne hullumeelsus, kus terve linn otsustab ühel päeval, et kõik peavad aru saama, mis tunne on olla kala akvaariumis.
Ja kui arvad, et saad sellest kõrvale jääda – unusta. 
Võid ju olla Kohver, kes tahab lennujaama jõuda, aga siin oled sa automaatselt liitlasvägede või vastaste poolel.
Vali oma püstol.
Või ämber.
Nägu püsti, silmad lahti. Ja looda, et vesi pole väga külm.

Sawadee pi mai – Head uut aastat, sõber.

The post Songkran – Water War first appeared on PRIIT POOLAR.

Saabun Pattayasse bussiga.
Klassikaline liikumine – Bangkokist välja, betoon mis hajub ja tuleb siis tagasi… natuke teistsugusena.

Esimene asi, mis vastu vaatab, ei ole meri, ei ole palm, ei ole klišee, mille pärast siia tuled – vaid juhtmed.
Mitte paar kaablit, vaid suured mustad puntrad, nagu keegi oleks kõik maailma pikendusjuhtmed kokku sidunud ja siis posti otsa jätnud.
Elektriline džungel

Selle all seisab mingi kreeka tempel või vähemalt midagi, mis üritab seda olla. Valged sambad, korrektne vorm, mingi euroopa unistus.

Kontrast mis ei häiri kedagi.

Andromeda Condominium.
Nimi, mis lubab galaktikatevahelist luksust.

Lift on kaunistatud peeglitega, kust peegeldub igakord, kuidas mu nahk on juba unustanud, mis on talv. See on nüüd sellist tooni, mida kosmeetikud nimetaksid “kohalikuks päikesekahjustuseks”
Mina nimetan seda “elulooks”.

Vaade rõdult on imeline: paremal poolsurnud palm, vasakul vene perekond, kes grillib vorste kell 7 hommikul.
Ees vahemeri – vabandust, Tai laht, kus ujuvad plastikust kalad ja üksikud turistid, kes mõtlevad, kas see on ikka see “paradiis”, millest TripAdvisor kirjutas.

Pattaya rand – rutiini algus

Hommikul kell 7 on see tühi, peale minu ja mõne jooksva sakslase, kes üritab kompenseerida eilset õlleõhtut.

Kell 9 avaneb värav: vene turistid  nagu invasioon, mis on kaasa võtnud oma rannatoolid, termosed boršiga ja veendumuse, et kui karjud piisavalt valjult, siis Tai inimesed oskavad äkki vene keelt.
Istuvad  rannatoolides nagu Nõukogude turismi mälestusmärgid, ning naudivad kiiret praadimist ilma kaastundeta kuumenevast päikesest.

Mõni proovib raamatut lugeda.
Dostojevskit.
Raamat, mida keegi pole kunagi lõpuni lugenud.

Mina raamatut kaasa ei võtnud. Olen hõivatud enda oma kirjutamisega. Üks peatükk korraga. Iga päev natuke rohkem liiva kingades ja natuke vähem kindlust, kas see mida teen, on ikka veel “reisimine”, mitte “põgenemine”?

Katusebassein on päevane kontor. On WiFi, mis töötab aeg-ajalt ja pingid, mis on kokku mökerdatud päikesekreemi ja kellegi higi ning unistustega.
Kohtan siin teisi kaugtöötajaid, kes istuvad läpakate taga, aga tegelikult scrollivad TikToki ja mõtlevad samal ajal, miks nende  veebipood ei müü midagi peale nende ema tellimuste.

Vahepeal, rannas, keset päeva – koos politseiga.
Nagu see oleks päevaplaanis – ujumine, hommikusöök,  võõra riigi seadusega silmitsi, lõunasöök…
Vormis, ametlik. Selline, kes teab, kaua võib vaikida, enne kui sul hakkab ebamugav ja hakkad vabandama asju, mida pole teinud.

Mina – valges T-särgis, mille ostsin second hand’ist kahe euro eest ja millel kiri “Limitless”- piiramatu. Vähemalt teoorias.

Natuke liiga enesekindel sõnum inimesele, kes just maksis 40 bahti kookosvee eest ja pidas seda heaks diiliks.
Politsei ei naerata. Aga ei ole ka pahane. Tõenäoliselt on selliseid pilte juba sadu kordi teinud.
Turist. Politsei. Rand. Päike.
Kõik komponendid.

Seisan kõrval – “Limitless”, täiesti kindlalt piiratuna omaenda närvide ja liigse kookosvee poolt, ootamas, et keegi ütleks “action” või “cut”…või vähemalt selgitaks, kas see on see hetk, kus peaks pakkuma altkäemaksu või naeratama ja lootma, et see kõik on kultuuriline eksitus.

Nädala pärast hakkab  Andromeda tunduma kodusena.

Tunnen ära lifti hääled. Esmaspäeviti krigiseb see rohkem. Neljapäeviti on basseinis “aqua aerobic”, mida juhendab mees, kes näeb välja nagu Chuck Norris. Seisab lihtsalt seal vees ja ülejäänud teevad kaasa. Keegi ei küsi, kas see on treening või karistus. Kõik on kindlad, et nii peab.

Olen õppinud ignoreerima ööklubide müra, mis kostab hommikuni. Ma ei kuule enam bassi, ainult rütmi.
Vaikus tunduks kahtlane.

Hommikul, kui mu naabrist vene pensionär avab rõduukse ja asub grillima, tean, et öö on läbi ja uus päev on alanud.
Kell 6 tõuseb päike, kell 8 tuleb kookosemees ja kell 9 algab invasioon.

Walking Street

“Lollipop”, “Angels” ja  “Midagi Veel”
Need ei ole baarid.
Need on etappide nimed sinu allakäigus, kui oled otsustanud, et kell 2 öösel on hea aeg kultuuriliseks uurimistööks.

“Lollipop” on esimene.
Helge nimi, tumedam sisu.
Siin veel naerad.
Koht, kus kohtad teisi turiste, kes on samuti otsustanud, et nad on “avatud”, ja ütlete teineteisele: “see on Tai”, kuigi koht on vene omanikuga ja playlistis mängivad Eesti hitid aastast 2008.
Baaridaam teab su nime juba enne, kui jõudsid istuda – mitte et ta oleks selgeltnägija, vaid sa oled ainus, kes veel usub, et see on juhuslik kohtumine.

“Angels” on teine.
Nimi, mis lubab lunastust, aga tarnib ainult kallimat õlut ja vaateakna, kust näed tänavat, kus sa just olid.
Mõtled, on see progress või regress.
Siin hakkad juba tundma, et su “Limitless” särk on natuke liiga tihe ja naeratus on natuke liiga pikk.
Keegi ütleb: “sa oled tore mees”- kas see oli kompliment?
Hommikul mõistad, see oli diagnoos.

Ja siis on “Midagi Veel”.
Sa ei mäleta nime.
Ei olegi oluline.
Koht, kuhu jõuad siis, kui kõik muud on kinni. Või liiga kaugel.
Jõudsin “Midagi veel” vaid korra.
Kolmandal nädalal.
Teisipäeval või kolmapäeval.
Vahet pole.

Päevad  sulanduvad nagu mu kookosvesi ja õlu.
Istusin seal ja mõtlesin, et peaksin tundma midagi, millest hiljem rääkida.
Tundsin ainult väsimust ja natuke… oma särgi pärast.
“Limitless”.

Walking Street – sama tänav. Kus öö ei lõppe, vaid vahetab valgust. Kus müüakse kõike alates rannaplätudest, kuni asjadeni mille täpset sisu pigem ei uuri, on saanud minu jaoks lühemaks teeks rannale. Kõnnin sealt läbi nagu kohalik, silmis pilk, mis ütleb: “nägin seda draakonit juba eile, pane ära.”

Ööturg
Kell 22 avaneb teine linn. See, mis päeval peidus

Pattaya ööturg – kus Andromeda lifti krigin asendub rollerite undamisega ja basseni kloorilõhn seguneb grillitud liha, parfüümide ja unustatud päevade lõhnaga.

Kõnnid mööda ridu, mis näevad välja nagu su elu, kui prooviksid selle kokku panna Temust.
Telefonid, mida keegi pole tellinud. Prillid “Ray-Ban´nid” kui just liiga lähedalt ei vaata. Ja kellad, mis tiksuvad midagi – aeg on Pattayas niikuinii suhteline.
Nagu “happy hour” või “viimane jook”.

Müüjad teavad sind. Mitte nime pidi, vaid millisesse kategooriasse kuulud.
“Hello, my friend”- see on äsja tulnutele.
“You come yesterday”- on neile, kes on juba kolmandat päeva samas kohas ja arvavad, et nad on leidnud “oma” müüja.
“Special price for you” – see on kõigile.
 Alati ja igavesti.

Ostsin kella. 200 bahti.
See seisab, aga ainult siis, kui seda vaatan. Muidu seisab see nagu Chuck Norris basseinis – olemas, aga mitte päris.
Müüja ütles: “original Japan”.
Noogutasin, sest pärast kolmandat nädalat sa ei vaidle enam. Ostad ajaloo, mille võid hiljem unustada hotellituppa, või kingid kellelegi kes ei tea, kust see pärit on.

Tagasi Andromedasse jõudes on bassein tume. Norris on läinud. Tuled on kustus. Keegi on jätnud siia oma rätiku.
Märg, kortsus. Ma ei puutu seda.
Ööturg on nagu Pattaya – täis asju, mis ei kuulu kellelegi päriselt. Kõik nagu ajutine.
Keegi jätab midagi maha, keegi  võtab selle üles. Ja hommikuks on see kadunud.
Ei ole vahet, kelle oma see kunagi oli.
Rätik, kell, mälestus, sina. Kõik liigub edasi

Homme lähen uuesti. Mitte ostma. Lihtsalt kõndima. Sest olen ostnud kõik, mida arvasin vajavat.
Kõnnid ringi, kuni unustad, mida otsisid.
Või kuni keegi hüüab “hello, my friend”

Keset Pattayat, kus kõik on müügiks, seisab midagi, mis väidab, et räägib tõtt.
Sanctuary of Truth

Puidust. Täielikult.
Mitte see plastik, mida müüakse ööturul kui “made in Japan”, vaid tõeline puu, mis mädaneb aeglasemalt kui usk sellesse, mida siin näed.

Tempel, loss ja filosoofiline eksperiment ühes tükis.
Ehitus algas 1981.
Valmis ei ole siiani.
Sisened kiivriga, sest “tõde” võib sulle pähe kukkuda.
Kõik on käsitsi nikerdatud — jumalad, müüdid, moraalid. Asjad, millest “Lollipopis” ei räägita.

Kusagil nurgas seletatakse, kuidas maa, vesi, tuli ja õhk hoiavad maailma koos.
Ilus teooria, aga Pattayas on need elemendid ammu segunenud.
Maa on liiv, mis tuleb tuppa kaasa, vesi on bassein mis lõhnab kloori järgi, tuli on see, mis põleb “Angelsis” kell 2 öösel ja õhk on see, mida sa hingad läbi konditsioneeri.

Teise nädala keskel lähen randa hällama. Mitte ujuma, sest vesi on endiselt see sama kahtlane vedelik kus ujuvad ikka need samad plastist kalad, vaid lihtsalt olema ja vaatama.
Kuidas päike loojub Tai lahe kohal.

Ilu, mis tundub ebaõiglasene.
Kogu kaos, kogu see prügi, kogu elu, mis siin toimub – kõik muutub kuldseks ja… vastuvõetavaks.
Seisan jalad liivas.
See ehk ongi, miks inimesed siia jäävad.

Alcazar Cabaret

Vegase stiilis tantsijad, muusika, valgus ja lavastus. Mitte just tagasihoidlik.
Etendus tempokas ja efektne, hoiab pilgu kinni ka siis, kui sa ei saa päris täpselt aru, mida sa vaatad.
Kõik on üle võlli ja see töötab.

Aplodeerid Show lõpus.
Naeratad. Ilus.
Alles siis, kui “daamid” tänavale tulevad pilte tegema ja 100 bahti eest end kallistamiseks pakkuma, saad aru…
Nad on kõik nii pikad. Nii täiuslikud. Nii… midagi, mida ei suuda nimetada, enne kui avavad suu.

Sa võid ümber lõigata ju endast kõik – nina, lõua, kõhu, lootused – aga häälepaelu …mitte päris.
Tegin pildi.
Andsin 200.
Ja kui “temake” küsis, kust ma pärit olen, ütlesin “Põhjast” ja tema ütles “Ah, väga kaugel,” häälega, mis kõlas nagu mu vanaisa hääl pärast 40 aastast suitsetamist.

Kui oled üksik, nii 50+, natuke päevitunud, natuke väsinud mees – hallid juuksed, kõht ees  – peab sul olema aksessuaar.
Mitte Rolex käe peal, mis on ilmne.
Selle asemel “nukuke” – noor, ilus, särab, nagu reklaam.

Walking Street.
Sama koht.

• Rollid paigas – kumbki teab, mida annab ja mida saab
• Ootused selged – ei eelda kohe “päris elu”
• Keskkond  – mis normaliseerib mudelit
• win-win.  vähemalt nädalaks

Esimesel päeval – nagu disain.
Teisel päeval – nagu “päris”.
Nädala pärast – keegi hakkab midagi uskuma.
…tavaliselt see kes maksab.

Olen nüüd Pattayas kolmandat nädalat, mis tähendab, et olen ületanud esimese faasi – “Oh, milline eksootika ja teise – “Ma tahan siia kolida!”.
Nüüd olen kolmandas: “ja mõistan, miks siinsed pensionärid alustavad joomist hommikul kell üheksa”.
Mitte kurbusest, see on adaptatsioon.

Ära sõidu hommikul kell seitse, kui Andromeda bassein oli veel tühi, mõistsin, et siin suudad harjuda kõigega.
Tean et “Angels” on mu lemmikbaar, tean millal “Lollipopis” on happy hour ja et neljapäeviti ei ole mõtet basseini minna, sest Chuck Norris on seal.

See ei ole see koht, kus mõistad, et sa ei ole enam reisija, vaid et oled kohal..
Nagu politseinik. Nagu see mees, kes ujub igal hommikul basseinis oma kilomeetreid – teadmata, et tema ongi see, kellest hiljem räägitakse kui “kohalikust”.

“Midagi veel” oli suletud, kui lahkusin. Mitte püsivalt – lihtsalt remondis. Ma ei läinud tagasi, et kontrollida.
Mõnikord on parem jätta mõned kohad nimedeta. Lihtsam teeselda, et see oli ainult üks öö, mitte muster.

Andromeda jääb siia, vene vorstide ja basseiniäärsete unistustega. Võtan kaasa päikesepõletuse ja mälestuse, et elasin 21. korrusel.

Ma ei tea, kas Andromeda lift krigiseb ikka veel esmaspäeviti, kas Chuck Norris  seisab vees ja ootab, et keegi küsiks, kas see on treening või karistus. Ma ei tea, kas “Midagi veel” on remondis, või lammutatud või, ümber nimetatud, sest uus nimi tähendab uusi kliente, uusi mustreid, uusi inimesi, kes arvavad, et see on ainult üks öö.
Aga ma tean, et jätsin sinna oma särgi.
 “Limitless”

The post 9. Pattaya first appeared on PRIIT POOLAR.

Olen Tais olnud kuu.
Bangkok.
Phuket – vabandust, Pattaya.
Bangkok.

Pass on täis templeid.
Mõned on juba pleekinud.
Mõnest ei mäleta enam –
oli see saabumine või lahkumine.

Kuu tagasi lahkusin Eestist, kus termomeeter näitas -17.
Miinus seitseteist.
See ei ole temperatuur, see on seisund.
Raske uskuda, et keegi üldse planeerib puhkust kohta, kus on -17.
Pigem midagi pingviinidele. Või jääkarule. Või eestlasele.

Need mõned vahepealsed nädalad, mil käisin Eestis end “jahutamas”, olid taktikaline eksimus.
Hällad kolm kuud Aasias, tuled korraks koju, avad ukse ja saad -21°C vastu nägu.
“Ahah. See, mille unustasin.”
Külm. Ja lumi.
Ja see põhjamaine Eesti talv, kus päike tõuseb kell 11 ja loojub kohe.

Tagasi Bangkokki.
Viimast korda.
Nagu eksiga kohtumine enne lõppu – tead, et midagi ei muutu, aga viisakus nõuab kohalolekut.
Ei tulnud Bangkokki enam seiklema. Vaid ootama.
Ootama viimast lendu Eestisse, kus lilled juba õitsevad ja temperatuur on sõbralik

The Continent Hotel – kus liftid töötavad ka siis kui elektrit pole ja kus hommikusöök on bufee, mitte “mine tänavale ja riski”.
Neli päeva.

Esimene päev.
Magan.
Mitte, et väsinud, vaid, et võin. Voodi on suur. Voodi on pehme. Voodis ei ole liiva ega mälestusi  eelmisest ööst. See on… puhas.

Teine päev
Teen seda, mida Bangkokis “peab” tegema. Aga viisakamalt.
Viimane pad thai – seekord restoranis, mitte tänaval.
Viimane massaaž – jalgadele, mitte see “Imelik”.
Viimane õlu – baaris, kus toolid on olemas.

Kolmas päev
Bassein.
Jah, hotellis on bassein.
Uudis, kui ei oleks.
Ujun.
Endiselt.

Neljas päev
Lennujaam.
Mitte kohe.
Õhtul, hiljem.

Turkish Airlines, business – sest kui juba lõpetada see maraton, siis stiilselt.
Mitte et oleksin rikas. Vaid olen oma jalgu üle hinnanud ja otsustanud, et pärast nelja kuud liikumist väärivad nad natuke ruumi ja pisut šampanjat.
Ja tunnet, et ei pea enam kuhugi minema.

Tallinn
Lülitan telefoni sisse.
2… 10… 21… 47 SMS-i.
Online.

The post 10. või mis number ta nüüd on – lõpp igatahes first appeared on PRIIT POOLAR.

Korter.
Kui hakkad Bangkokis elama.
Võtmed… ei, RFID kaart (21. sajand) ja 25. korrus.
Uks avaneb – elutuba, köök, rõdu.
Minu.
2 nädalat.

Esimene hommik: Reality check
Ärkan kell pool kuus.
Mitte et tahan. Aga Bangkok on ärganud.
All möllab liiklus, mille helimaastik koosneb klõpsuvatest tuk-tukidest, mootorratastest, kes arvavad, et nad on Ferrarid ja müüjatest, kes karjuvad midagi, mis kõlab nagu “Mango, mango” aga võib olla ka “Tango, tango!”.
Või mida iganes.

Seisan rõdul.
Vaade pole Empire State Building, aga see on minu.
All vuhab BTS-i rong nagu metalne uss – kiire, kindel, täis inimesi, kes vaatavad telefoni ekraane nagu sisaldaksid need paljusid saladusi.
Olen nüüd üks neist. Kohalik.
Vähemalt mõneks ajaks.

Otsustan jalutada.
Sukhumvit – peatänav.
Ei tea, tahab see olla luksuslik või ehtne. Ühel pool kõrghooned, kus elavad inimesed, kes istuvad brunch’il ja räägivad “startup’ist”. Teisel pool putkad, kus kohalik vana müüb nuudleid, mis on paremad kui kõik, mida varem nuudliteks pidasid.

Vahepeal sõidavad unnates mööda tuk-tukid. Üks peatub mu juures.
Juht noogutab nagu vana sõber.
“Special price, boss,” ütleb ta.
Ma ei ole boss. Ma olen mees, kes kaotas just poole kuupalga oma kahe nädalase korteri üüri eest.
Aga Bangkokis oled sa alati keegi – boss, sõber. Või turist.

Jalutan edasi. Sukhumvit ei lõppe, see ainult muutub.
Nagu see blogi.
Nagu see reis.

Avastus: 7-Eleven.
30 sekundi kaugusel.
Bangkoki tõeline religioon. Saab maksta kaardiga, osta õlut, süüa sooja sööki, ja leida siit kaaslane eluks – kui standardid on madalad ja väga ei vali.

Katus – 31. Korrus.
Basseiniäärne täis inimesi. Teevad asju, mida basseini ääres tehakse – loevad raamatuid, et näidata et oskavad lugeda, joovad kokteile, et unustada et nad peavad homme tööle minema ja teevad pilte, et maailm teaks, et nad eksisteerivad.

Liitun viimastega.
Üks pilt.
Pealkiri: “Home for a 2 week.”

Hashtagid:
Bangkok
Expat Life
KohvOnKallisAgaBasseinOnTasuta.

Magama minnes kuulan tuk-tukide tuksumist allpool.
Bangkoki öölaul.

The post Upgrade first appeared on PRIIT POOLAR.

Bangkok
Õhk +32.
Öösel ka.

Olen tagasi.
Mitte koju.
Tagasi, kus asjad on õiged.

Õhk on nii paks, et võiks seda lusikaga süüa. Konditsioneeritud lennukist välja astudes tabab see füüsiline reaalsus nagu pihusti näkku.
Seekord hea pihusti.

Baiyoke Sky Hotel

88 korrust.
309 meetrit.
Kõrgeim riiul Bangkokis
Või nagu seda nüüd nimetan: vertikaalne kodu pärast horisontaalset põgenemist.
Torn näeb välja nagu keegi ehitas 1997. aastal unistuse tulevikust ja unustas selle siia seisma. Roosakas klaas, natuke futuristlik, natuke väsinud. Selline tulevik, mis on juba minevik, mitte veel päris mälestus.

Viis tärni. Pigem hotell, mis on näinud paremaid päevi ja otsustanud mitte väga muretseda selle pärast, et teda pole ammu kolme peale ümber hinnatud.

Sviit

64. Korrus.
Mitte just Vietnami 54. korrus kuldse WC-potiga,aga…
Panoraamvaade Bangkokile, mis lepitab kõik.

Umbes 220 meetrit maapinnast.
Tallinna Teletorni vaateplatvorm – 170m. Kümme korrust allpool.
Number ei tähenda midagi.
Akna juures, siis saab aru.

Hommikusöök buffees, 82. korrusel.
“Buffee” tähendab siin, et pead ära sööma kõik, mida Vietnamis ei jõudnud.
Söögisaal suur, nagu pool Ülemiste keskust.
Valikut nii palju, et kui kõike proovida tahad, tuleb teha viiekäiguline hommikusöök.
Alustad avamisel ja lõpetad sulgemisel. Mõni mees istub seal juba kella kuuest, kui valgus õues veel selline, mis ütleb: “Mine maga”, aga tema: “Lähen söön”.
Mina alustasin seitsmest. Lõpetasin pool kümme. Vahepeal käisin vaatamas, kas päike on tõusnud.
Oli.
Tulin tagasi.
Jäi oht, et midagi jäi söömata.

Seiklus mis algab korrustega.
Pealkiri võiks olla  – Orienteerumisüritus “Jüriöö jooks Baiyoke Sky hotellis”.

Liftid.
Siin ei ole tavalised liftid. Siin on süsteem. Mitte selline, kus astud sisse, vajutad 64. korruse nuppu ja oled kohal. See oleks liiga lihtne. See oleks… mitte Bangkokis.
Siin on liftid nagu metrooliinid.
Vertikaalsed Bangkoki metrood.
Erinevad. Igal oma marsruut, oma peatused, oma loogika. Mida sa ei tea enne, kui oled juba sees.

Hotelli lobby. 18. Korrusel.
Esimene peatus. Esimene ümberistumine.
Et üles saada, ei alusta sa maapinnalt. See oleks liiga lihtne, liiga tavaline. Sissepääs on küll tänaval – uksed, turvamehed, kuldne särtsakas fassaad. Aga mitte see lift, mis viib sinna, kuhu tahad. Vaid lift, mis viib hotelli lobby’sse. 18. korrusele. Alles sealt saad järgmisele liinile, millega üles sõita.

Seisan uste ees ja ootan.
Minut.
Kolm.
Viis minutit.
Bangkokis on viis minutit juba pikk aeg – viis minutit tähendab, et midagi on kuskil valesti.
Uksed avanevad. Hüppan sisse – jah, hüppan, sest uksed otsustavad vahel ise, millal sulguda.
Vaatan nuppe. 56 on, 42 on, 82 – see buffet, see hommikusöök, see neli tundi. Aga 64? Pole. Nagu seda korrust polekski olemas.
Uksed sulguvad. Lift liigub.
Uksed avanevad. Vaatan välja. Peatus 56.
Lõpppeatus.

See ei ole minu korrus. See on kellegi teise korrus.
See keegi teine astub sisse ja vaatab mind korraks, nagu oleksin eksinud.
Saan aru. See lift ei lähe 64. korrusele. See lift läheb teise lifti juurde. Siin ei sõideta otse, siin sõidetakse ümberistumisega. Astun välja.
Ootan teist lifti.
Viis minutit. Seekord kuus.
Teine lift. Uksed avanevad. Kontrollin nuppe. 64 on olemas. Vajutan. Uksed sulguvad. Lift liigub.
Seekord õiges suunas.

Nimi.
Esimene asi, mille valesti ütled -“Bangkok”.
Nii ütlevad seda turistd. Kohalikud ütlevad “Krung Thep”. ‘Inglite linn’.
See on kõigest lühend, mis on juba iseenesest pikk, aga see on alles eelmäng. Linna täielik tseremoniaalne – ja ühtlasi maailma pikim kohanimi on:

กรุงเทพมหานครอมรรัตนโกสินทร์มหินทรายุธยามหาดิลกภพนพรัตน์ราชธานีบุรีรมย์อุดมราชนิเวศน์มหาสถานอมรพิมานอวตารสถิตสักกะทัตติยะวิษณุกรรมประสิทธิ์ *

Ma ei tea, kuidas seda hääldada. Keegi ei tea. Aga see on olemas, nagu Bangkok – pikk ja keeruline.

Eestikeelne mugandus * – Inglite linn, suur linn, Smaragd-Buddha elupaik, võitmatu Ayutthaya linn, üheksa vääriskiviga kaunistatud maailmalinn, kuninga õnnelik pealinn, kus asuvad suurejoonelised kuninglikud paleed – jumalik linn, mille ehitas Vishvakarma Indra käsul.

Aastal 2018 loendati Bangkokis 10,5 miljonit inimest.
Tegelik arv? Raske öelda, aga kõik aimavad, et võib ulatuda 15 miljonini. Või rohkem.
Natuke üle saja aasta tagasi – 1880. aastal, oli siin 255 000 elanikku. Tundub nagu trükiviga. Aga nii see oli

Vaatan oma 64. korruse aknast alla.
255 000 inimest. Nad kõik oleksid ära mahtunud sellele platsile, mida näen. Nüüd on neid 47 korda rohkem. Või 60. Vahet pole

Õhtul linna peal, kus iga teine pakkus mulle:

• Pad Thai’d – Tai tänavatoidu klassika
• “Spetsiaalset massaaži” – ?
• Skorpione pulga otsa pistetuna – tänan, kõht ei ole tühi.
• Rolexit  – “Ainult 20 dollarit sõber, spetsiaalne hind sulle”
• Autentset Tai käsitööd –  selgelt toodetud Hiinas
• Tuk-tuki sõitu  –  kood “turistilõks”

Pärast Vietnami, kus õppisin pho supi ja bánh´mì saladused, on BangkokI tänavatoit järgmine tase.
Tõe huvides otsustasin, pean ära proovima.
Leidsin koha, kus vana naine praadis mingeid asju wokis, mis oli ilmselt vanem kui minu vanaema.

“Vürtsikamat, paluks”, ütlesin.
Ta naeris. Päriselt. Siis viskas wokki pool tšillipõõsast.
Sõin.
Nutsin.
Suu nagu vulkaan, mis otsustas et võib purskama hakata.
Üheaegselt vaimustus ja kahetsus.
Toit mis põletab. Aga sööd edasi

Jõuan kanali äärde. Linn, mis kasvas kanalitele, enne kui kasvas tänavatele.Kuni 19. sajandi lõpuni olid kanalid siin peamine transpordivõrk. Inimesed elasid vee lähedal või vee peal. Bangkok kandis nime “Ida-Veneetsia”.
Vesi oli tee, aed, köök, prügikast.

Mõned neist kanalitest on veel alles. Vesi on roheline, vahel pruun, vahel selline värv, mida ei nimeta.
Ja parem mitte küsida, mis seal ujub. Aga ujub – alati ujub midagi. Plastik, lilled…, mõnikord inimene, kes otsustas, et parim viis punktist A punkti B on läbi vee.
Paadid liiguvad – mitte turistikad, vaid päris paadid, millega keegi läheb kuhugi, mida ma ei tea.
Seisan sillal.
Vaatan alla.
Mõtlen: kas ma peaksin minema paadiga?
Kõnnin tagasi.

Toas, akna juures. 220 meetrit maapinnast. Kohv käes. Bangkok nagu makett.
Hommik alles venib käima.
Ja siis… ilmub mees.
Tom Cruise.
Täiesti vaikselt. Köie otsas.
Mission: Impossible.
päriselt

See ei ole kaader filmist. See on mees, kes kleebib 220 meetri kõrgusel midagi aknale. Muuseas. Nagu kontoritööl.
Seisan kohv käes, silmad suured. Mees ei vaata mind. Ta on fokuseerunud. Professionaalselt. Kleebib mingit suurt reklaam – ilmselt viimast iPhone’i, mis on siin nagunii juba eilne uudis.
Toimetab seal ulmelisel kõrgusel, püstisel seinal, tuules, mis võiks ta igal hetkel ära viia nagu vana ajalehe.

Ja siis ta noogutab mulle. Või noogutab kohvi suunas. Võib-olla ta näeb minus hommikust kaaslast. Kaks meest, kes ärkasid liiga vara, et see linn neid alla neelaks.
Mõtlen, pakuks talle kohvi. Aga kuidas? Akent ei saa avada. Kindlasti on mõeldud selliste olukordade peale, et turistid ei hakkaks alpinistidega suhtlema. Või et alpinistid ei hakkaks akendele reklaami asemel midagi muud kleepima.
Mees lõpetab. Kontrollib tööd. Siis tõmbab köiest… ja kaob.
Üles või alla, ma ei näinud – ta lihtsalt kadus. Nagu ninja.

The post 8. Bangkok first appeared on PRIIT POOLAR.

Kolm nädalat

Kolm nädalat sokke, parkat ja akende sulgemist.
Kolm nädalat, mil õppisin uuesti, mis on “tuul näkku” ja miks inimesed Eestis nii vähe naeratavad.
Mitte et nad oleksid kurvad.
Lihtsalt näod on külmunud.

–11.
Number, mis eksisteerib ilmateadetes, aga mitte minu tunnetes.
Kolm kuud +30 kraadi on mind külma suhtes tundlikuks teinud.
Vaatasin õues lund ja mõtlesin: kaua suudan teeselda, et see on normaalne?

The post -11 first appeared on PRIIT POOLAR.

Eestis.
Õhk -17 C⁰

Hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin, miks üldse tagasi tulin. Võib-olla sain aru, et kolm kuud ei ole pikk aeg. Võib-olla sain aru, et kolm kuud on üks  ebaõnnestumine, kui tuled samal ajal, mil suured talvefanaatikud huilgavad: “Vau, ilus päev! Tule, kaevame autod lumehangest välja!”
Järgmine kord teen neli. Kuud. Tagasi siis, kui linnud laulavad ja lilled tärkavad. Või siis mitte. Võib-olla ma lihtsalt jäängi.
See veebruaris tagasitulek – see oli viga. Aga mitte nii suur viga kui arvasin, et kolm kuud on piisav.
Planeerides tundus see kolm ajahiiglane. Tegelikkuses oli see nagu hea lõunauinak. Ärkad ja mõtled: “Kas magasin?”
Ei, ma ei ole veel valmis ärkama.

Geograafiatunnis ei arvanud, et ühel päeval päriselt kõik need kohad läbi käin.
Tema ilmselt ka mitte.

Hiina viisavabaduse “Upgrade 2.0“

2025 aasta oli Eestile viisavabaduse “Prooviperiood”, kus keegi ei olnud päris kindel, kas see on nali, süsteemiviga või päris. Nüüd on selgunud: proov jätkub ka 2026. aastal.
Head uudised neile kes 2025. aastal juba “beetaversiooni” testisid. Ja neile, kes ei testinud. Hiina otsustas: üks prooviaasta ei ole piisav, et veenduda, kas eestlased suudavad 30 päeva jooksul riigist lahkuda ilma skandaalideta. Seega otsustati, et eksperiment jätkub. Nagu Netflixi sari, mis saab iga aasta uue hooaja otsuse viimasel minutil – haarav, ettearvamatu ja natuke väsitav.

Põnevam küsimus: Kas tuleb ka kolmas hooaeg? Või lõpetatakse kogu etendus ootamatult nagu mõni telekanal teeb oma parimate sarjadega? Keegi ei tea. Hiina bürokraatia töötab nagu ilmateade – prognoosid on ilusad, aga lõpuks jääd ikka vihma kätte.

Aasta on aega otsustada.
Pakkida kohver, võtta 30 päeva jagu sokke ja mitte unustada: oled osa sotsiaalsest eksperimendist, mille tulemused avaldatakse… kunagi hiljem.
Või mitte kunagi.
Lõpliku otsuse sissepääsu kohta teeb aga alati – ALATI – piirikontroll.

Reisi planeerimine

Kaugemad reisid saavad tavaliselt mitu kuud ette paika. Kui broneerid lennupiletid ja majutused pool aastat varem, saad endale õiguse unistada. Igal õhtul võid avada lennufirma või Bookingu kodulehe, vaadata kinnitusi ja tunda, et su elul on suund. Kompensatsiooniks soodsamad hinnad ja teadmine, et oled loovutanud järgmiseks pooleks aastaks spontaansuse.

“Kolm kuud kestev Aasia ” planeerimine võttis kaks kuud. Või neli. See käis aeglaselt, nagu treppidest üles ronimine, vahepeal tuli pause teha, et hingata ja tõdeda: kõik variandid on valed.
Alguses suur plaan: Hiina – Indoneesia – Vietnam. Kolm riiki, kolm kultuuri, lõputud võimalused.
Googeldasin. Ja veel. Kahe nädala pärast selgus, see kombinatsioon nõuab rohkem logistikat kui Normandia dessant. Et see välja mõelda, oleks pidanud Google’iga veel paar kuud täisajaliselt suhet hoidma.
Loobusin. Google’iga niigi piisavalt suhteid. Mõnikord on targem tunnistada, et ambitsioonid on suuremad kui võimalused.

See varajane planeerimine, see “mõistlik” otsus, ei ole alati parim otsus. Sest reeglid on sellised: mida varem broneerid, seda rohkem on aega lennufirmadel sinu plaane segi ajada.
Turkish Airlinesist saab kohe sinu uus personaalne digitaalne sõber. Ostad pileti märtsis ja järgmise poole aasta jooksul saad iga nädal uue kirja stiilis:
„Teie lend on muutunud.
Lend on uuesti muutunud.
Lend on tühistatud.
Ei — ikkagi toimub. Aga teises suunas.“

Iga sellise nihkega algab järgmine voor: muuda majutusi, kohanda plaane, hinga sügavalt.

Vahetult enne minekut, kui kohver juba poolenisti pakitud, teade Airbnb´lt: broneeritud bungalow tühistatud.
Vaikselt. Vajutati delete’i ja unistus palmimajakesest ookeani kaldal muutus hetkega virtuaalseks kummituseks.

Reis algab ammu enne lennukisse astumist.
Keegi ei ütle, see on täiskohaga töö.

Kui reisid omal käel (mitte reisikorraldaja käevangus)

Broneeri lennujaamast majutuseni transport ette.
Ära hakka seda pärast maandumist nullist leiutama. Mõni euro rohkem, aga vastu saad inimese oma nimesildiga ja tunde, et reis jätkub, mitte ei alga orienteerumismäng.
Suurlinnade lennujaamad on mitmekorruselised süsteemid, kus kunagi eksisteeris loogika, aga vahepeal on kaduma läinud.

Kui proovid kohapeal Bolti, Uberit või mõnda muud äpitaksot kutsuda, algab tavaliselt see reisiosa, millest keegi pilte ei tee.

Korruseid on palju. Peamiselt inimestele
Miami – neli korrust.
Istanbul – viis
Malaisia – kuus.

Äpp ütleb rahustavalt: auto on kohal.
Lähed välja.
Otsid tuhandete autode seast.
Ei ole.
Hea, kui telefonil levi. Saadad juhile sõnumi:
„Auuu?!“
Juht vastab kiiresti ja enesekindlalt:
„Siin. Kus sa?“
Sina oled seal, kus äpp käskis olla.
Juht on seal, kus tema peaks olema.
Äpp on kindel, et seisate kõrvuti ja võiks juba sõitu alustada.
Lootusetu.
Otsustad olla nutikas ja jalutad lennujaamast eemale, et tellida uus auto „kusagilt sealt“. Ei saa.
Kilomeetri raadiuses keeldub äpp sinu asukohta uskumast ja suunab sind järjekindlalt tagasi lennujaama.
Sinna samasse, kus auto väidetavalt ikka ootab.
Ring saab täis.
Reis on alanud.

Majutus

Mõnepäevastel hotellipeatustel tasub võimalusel kaaluda sviiti. Kallim, eriti üksikreisijale, aga vastutasuks saad toa liftidest eemale ja teadmise, et öösel ei muutu su uksetagune lahkuvate ja saabuvate külaliste läbikäiguhooviks.

Pikemateks perioodideks – korter.
Hotellides tekib sul juba paari päeva pärast toatüdrukutega isiklik suhe. Piisavalt lähedane, et nad helistavad igal hommikul kella kaheksast kuni keskpäevani su ukse taga kella ja püüavad sisse ronida. Nagu see oleks ka nende isiklik elamispind.
Riputad sildi Do Not Disturb. Nad topivad ikkagi ukse vahelt sisse teate stiilis:„Kallis külaline, meil on tõsine vajadus teie voodipesu vahetada – see on juba 18 tundi puutumata.“
Korteris oled ise oma voodipesu peremees ja keegi ei küsi, miks sul on sama rätik teist päeva.

Kui annad teada, et lähed

Mingil hetkel õpid ühe väikese reegli: ära alati ütle, et lähed reisile. Inimeste emotsioonid väljendile „lähen…“ on huvitavad, eriti, kui minekuid tuleb aastas rohkem kui üks.

Sa ütled:
„Lähen kuuks ajaks reisisaadet Egiptusesse tegema.“
Arusaadav. Pakendatud. Mõistetav. Ohutu.
Pulss stabiilne.
„Hommikul Helsingisse.“
No ja siis? Sama kategooria mis Riia. Sama mis Saaremaa. Liikumine, mitte sündmus.
„Nädala pärast Hispaaniasse.“
Boom.
Pulss 120/190. Siin hakkab pihta.
„Jälle?!“
„Hästi elad!“
„Õnnelik inimene!“

Õnnelik? See ei ole salajane privileeg ega loosivõit. See on otsus, millele järgneb logistika. Otsus, millele järgneb 27 e-kirja Turkish Airlinesilt.
Ja üks bungalow.
Seepärast parem vahel mitte öelda.
Lihtsalt rahu pärast.
Inimesed seovad end aastateks autode ja eluasemetega. Igakuised maksed. Pikad lepingud.
Reisimine – see on juba teine teema.

Lõpetuseks.

Kolm kuud Aasias läbi. Paberil pikk aeg. Päriselus pigem soojendusring. Planeerides tundus kolm peaaegu elumuutusena, kohapeal pigem miinimumina, et alles aru saada, kus oled.

Lõpetuseks
Aasia töötab.
Talv Eestis mitte eriti.

The post Epiloog first appeared on PRIIT POOLAR.

Hanoi — aklimatiseerumiskapsel enne tagasitulekut

Kuu tagasi olin tõsimeeli veendunud, et +30 kraadi ja 90% niiskust Phu Quocil on kliimagenotsiid.
Seisan Hanoi 23 kraadises „külmas“, tõmban õlad üles ja võbistan huuli. Nagu oleks eksinud Lapimaale. Kolm kuud Aasiat ja termostaat on paigast ära. Isegi see +23 tundub juba ettevalmistusena millekski veel külmemaks.

Kõik on suhteline, eriti kui pea kohal ripub Eesti talve Damoklese mõõk. See nädal siin on viimane soe kapsel enne seda, kui pean taas õppima, mis on “sokkide” kontseptsioon.
Tagasilend Eestisse on paratamatus.
Võib-olla mitte.

Valuuta vahetus Vietnamis (päris versioon) ehk kuidas ma sain miljonäriks

Hea kursiga ei vahetata raha pangas. Ega hotellis. Ega kohtades, millel on silt Exchange ja mis on viisakalt tähistatud Google Mapsis. Ja kui on, siis vale nime all.
Sa saad neist teada ainult ühelt inimeselt teisele.
Või juhuslikult.
Või mitte kunagi.
Valuuta vahetuspunkt kui selline, seda ei eksisteeri siin.
Raha vahetatakse kullapoodides, kohtades, millest ei räägita. Mis näevad välja nagu ehetesalong, aga käituvad nagu paralleelreaalsus.

Tehingu anatoomia näeb välja selline:
Astud sisse. Vitriinis on kuld.
Ja tädi, kelle arvutamisvõime ületab CERNi superarvuteid.
Leti all toimub tegelik majandus. Kursid mis paremad. Alati.
Kviitungeid pole. Küsimusi ei esitata.
Kõik käib vaikiva kokkuleppe järgi, mida ei õpetata ega seletata.
Sina: “Euro?”. See on kogu sõnavara, mida vaja. Võib lisada “big”, kui tahad vahetada rohkem kui 50 eurot.
Tädi ei vaata sind. Ta vaatab su rahakotti. Vaatab, kuidas sa seda hoiad.
Ulatan 100.
Tädi naeratab. Naeratus, mida näed siis, kui keegi teab midagi, mida sina ei tea.

Siis nimetab ta numbri. See on alati parem kui pangas. Mitte palju, nii 50-100 dongi euro kohta – aga piisav, et tunneksid end finantsgeeniusena.
“Kaks miljonit viissada tuhat dongi,” ütleb ta möödaminnes, justkui räägiks porgandite kilohinnast.
Ma noogutan targalt, justkui mõistaksin. Aga aju on juba alustanud süsteemikrahhi. Kaks miljonit? Viissada tuhat? See on… see on…  teen kiirelt mõned matemaatilised tehted – 2 500 000 dongi jagada 100 euroga… see teeb… see teeb midagi…
Ma olen miljonär!

Siis tuleb loendamine. Laua all. See on oluline. Rahad loetakse mitte leti peal, vaid sinu ees, laua all. Annad oma eurod, tema paneb need sahtlisse, mis ei ole kassasahtel vaid lihtsalt… sahtel. Siis tõstab ta koti dongidega – jah, koti, sest donge on liiga palju, et neid käes hoida – ja paneb selle su ette lauale, aga mitte täiesti, vaid poolenisti, nagu hoiaks tagasi, et näha, kas hakkad nutma. Õnnest või hirmust.

Sa loed. Mitte kõiki, sest see võtaks 20 minutit. Loed ainult viielised ja vaatad talle otsa. Pilk, mis tähendab: “Ma usaldan sind, aga mitte piisavalt, et mitte üle lugeda.”
Ta noogutab. See on vähim, mida Vietnamis klienditeeninduseks nimetatakse.

Esimesed kolm päeva maksan kõige eest liiga palju, sest loen nulle kupüüridel valesti. Ostan kohvi. 35 000. Annan 350 000, sest need nullid tantsivad silme ees nagu Phu Quoci ööliblikad.
Neljandal päeval loobun matemaatikast ja töötan välja süsteemi: kui söögikord maksab “miljon”, olen midagi valesti teinud. Kui maksab “kakssada”, siis on kõik hästi.

Mu rahakott on paks nagu teatmeteos ja kaalub rohkem kui seljakott. See on esimene kord elus, kui olen miljonär. Ja esimene kord, kui 100 euro väärtuses kohalikku valuutat ähvardab püksitasku õmblustest lahti rebida.

VinFast – Vietnami autotööstus

See pole nali. See on fakt. Nimi on VinFast mis sündis otsusest, mitte evolutsioonist. Tehased kerkisid kiiremini kui liiklusfoorid. Mudelite rivi – lühike, konkreetne, ilma nostalgiata. Pole sajandipikkust ajalugu, pole romantikat. On ambitsioon. VinFast ei konkureeri Saksamaaga.Ta hüppab otse elektrisse, jättes vahele kogu sisepõlemismootorite peatüki ja ütleb: “see oli vahepealne lahendus.”

Kui väljusin kullapoest miljonärina, küsisin endalt – kui palju ühe miljoni dongiga ära teha saab. Vastus: üsna palju, aga mitte piisavalt, et osta Vietnami oma autot.
Siin ongi probleem, mida Vietnami valitsus ja üks mees nimega Phạm Nhật Vượng – kelle nime ei suuda hääldada isegi siis, kui oled joonud tassi kohaliku kohvi ilma kondentspiimata, üritavad siin lahendada.

Tere tulemast VinFasti maailma – vastus Teslale, Toyotale ja kõigile neile küsimustele, mida keegi ei esitanud.

Ambitsioon vs tegelikus

VinFast on bränd, mis ilmus ühel päeval välja nagu seen pärast vihma, aga seen tuli 5 miljardi dollari suuruse eelarvega ja plaaniga teha Vietnamist oma Detroit, ilma Motowni* muusika ja õigusliku segaduseta.

*Motown – 1960.–70. aastate Detroiti soul’i ja popi muusikatööstus; linna kultuuriline sümbol.

Reklaamides sõidavad need autod läbi ultramodernsete linnade, kus teed on siledad ja rollerid on… noh, neid polegi. Aga kui vaadata Hanoi tänavatele, siis VinFasti autosid näeb siin umbes sama tihti kui lumekoristusmasinaid. Nad on olemas, aga pead teadma, kust otsida – tavaliselt hotellide või rikaste ärimajade parklas, kus nad seisavad nagu UFOd, mis on maandunud planeedile, mille elanikud pole veel valmis tsiviiliseerumiseks.

Kord nägin ühte VinFasti maasturit ristmikul. Sellist, mis võtab enda alla pool ristmikku. See oli punane. Või oli see oranž? Ei – kindlasti punane. Värv tundus nii uus ja erinev, et see ahhetas mind paigale. Hiiglane seisis punase fooritule taga – uskumatu, need eksisteerivad siin – ja ümber selle keerlesid rollerid nagu elektronid ümber aatomituuma.

Juht – ilmselgelt keegi, kes teenib aastas rohkem, kui keskmine vietnamlane suudaks VinFasti rattakatte eest maksta – vaatas välja nagu oleks pisut üllatunud, et ta ongi autos, mitte rolleri seljas.
Tulevik, mis seisab punase tule taga. Selle asemel mahuks siia ristmikule nelikümmend rollerit.

Tegelik Autotööstus: sellest, mis Vietnamis päriselt liigub

.Statistika ütleb,  Vietnamis on üle 77 miljoni rolleri. See on peaaegu kaks rollerit kodaniku kohta. Mis tegelikult ei ole võimalik. Aga siin elataksegi võimatut.
Hanois on Honda, Yamaha ja Suzuki “tehased” – sõnad, mida kasutatakse siin vabalt. Tegelikult on need koostetehased, kuhu konteinerid juppidega saabuvad Jaapanist või Hiinast. Osad pannakse kokku, peale lüüakse kleeps  “Made in Vietnam” – tehniliselt tõsi, sest viimane kruvi keerati siin, ja  veetakse müügikohtadesse, kus noored mehed seisavad rivis, et osta oma esimene “Dream” või “Wave” (rollerite nimed)

VinFasti draama:

Nad ehitavad autosid – päriselt, mitte ei pane ainult kleepse peale – ja on hakanud neid isegi eksportima. Ameerikasse, euroopasse. See on nagu vaadata, kuidas  naabripoiss, kes veel eile sõitis ilma pedaalideta rattaga, tuleb täna välja ja ütleb, et läheb vormeli MM-sarja.

Probleem on selles, et Vietnamis on autod endiselt luksus. Auto ostetakse staatuse, mitte transpordi pärast. Kui ostad auto, siis ütled maailmale: “Ma olen nii rikas, et ma ei pea arvestama rollerimaffia arvamust.” Samas kaotad midagi – kaotad võimaluse libiseda läbi ristmike, parkida kõikjale, sh kaubanduskeskuste treppidele ja tunda, et oled osa millestki suuremast – sellest 77 miljonilisest rollerite jõest, mis voolab läbi Vietnami nagu veri kehas.

Kokkuvõte:

VinFast on tore. See on uhkuseasi. Tõestus, et Vietnam suudab teha asju, mis pole ainult Pho supp või rollerite varuosad. Aga kui järgmine kord seisad Hanois ristmikul, kus 150 inimest ootab rohelist tuld (mõni neist) ja näedl ühtainsat VinFasti mis proovib leida oma kohta selles kaoses, siis mõtle: see auto ei ole lihtsalt transport. See on manifest. See on häirekell. See on keegi, kes üritab tõestada, et Vietnam on valmis neljarattaliseks tulevikuks, kuigi kogu riik teab, et tõeline tulevik on see, kuidas mahutada ühele rollerile neli inimest ja kolm koera.

Ja kui ikka tekib mõte VinFast osta, et kohalike seas populaarne olla, ära tee seda.
Nad vaatavad sind nagu oleksid just öelnud, et eelistad Pho’d  McDonald’sile.
Natuke solvav.
Natuke arusaamatu.
Natuke… vale.

Noor Pioneer

Punane kaelarätt — mitte moodne, vaid selline, mis on läbinud parteikooli ja tulnud sealt tagasi kindlamana – lehvib tuules nagu väike lipp. Valge särk. Ratas, mis ei küsi akut. Ta sõidab vastu. Naeratab. Naeratus on siiras. See tekitab kahtluse: kas keegi on õpetanud teda nii naeratama või on see päriselt tema oma.
Jään seisma.
Ta möödub.
Sirge seljaga kaob punarätt massi.

Mees, kes ei tahtnud olla nähtud
Ho Chi Minhi mausoleum

Asi, millest siin räägitakse poolihääli, nagu kõike, mis on liiga sümboolne, et seda ametlikult kinnitada.
Väidetavalt projekteeris Ho Chi Minhi mausoleumi sama arhitekt, kes kujundas Moskvasse Lenini mausoleumi. Aleksei Štšusev
Kas see on tõsi või ideoloogiline järjepidevus, mis vajab autorit, polegi oluline. Oluline on, et arhitektuur räägib sama keelt. Massiivne. Madal. Vaikne. Selline, mis ei kutsu sisse, vaid sunnib seisma valvel.
Kui üks revolutsioon vajab kirstu, siis teine ei pea seda enam uuesti leiutama. Piisab, kui kopeerida vorm. Sisu pannakse ajaga sisse.

Ho Chi Minh soovis tuhastamist. Ta kirjutas sellest testamendis – lihtne krematsioon, tuhk puistata põldudele. Ilus mõte, romantiline, marksistlikult ökonoomne. Aga partei mõtles teisiti. Sest kui sul on hea revolutsioon, siis ei saa sa lihtsalt ära minna. Sa pead jääma. Igaveseks. Vaha ja klaasi taha.

Sees on jahe. Vaikne. Nagu satuksid mälestusse, mis pole sinu oma. Nagu vaataksid võõra pere fotoalbumit – ainult et album on graniidist ja selle ümber seisavad relvastatud valvurid.
Lebab seal –  valgustatud nagu toode mida esitletakse – ja vaatab lakooniliselt, kuidas turistid ja pühendunud järjekorras mööda marssivad.
Ainus koht Vietnamis, kus keegi ei naera.

54. Korrus: luksus kui vaatenurk

Pärast mausoleumi vaikust jõuan 54. korrusele.
Penthouse.
140 m².
Tunde järgi vähemalt 190.
Õhku kuskil 800 kuupmeetrit. Võib-olla rohkem.
Astun sisse ja aeg jääb seisma.
Trepp keerab üles. Pole selge, kuhu.
Laed, mis algavad kuskilt, kus neid ei näe — kuskilt stratosfääri servalt.
Kristallist lühtrid ripuvad nagu diplomaatilised suhted – kaugel ja külmad.

Siin ei ela inimene. Siin elab akustika. Astud sisse ja hääl läheb kaduma. Isegi mõtted kajavad veidi. Ükskord ütlesin “tere”. Vastus saabus hommikul, kui see tuli aknast tagasi koos päikesega.
Kõik on suur. Kõik on läikiv. Marmor, mis ei küsi, kust ta tuli. Aknad, mis ei tee vahet päeval ja linnaplaanil. Linn siit ülevalt on makett – vaadeldav, lame, vaikne. Mitte nagu mausoleum sunnitud vaikusega, vaid vaikus, mille eest on makstud.
Selline oluline erinevus.

Vannitoas kuldne WC pott. Mitte iroonia, vaid ambitsioon. Asi, mille olemasolu ei seletata. See lihtsalt on. Nagu next level.
Vaatan seda ja mõtlen Leninile – temagi maeti algul lihtsusesse. Aga siis tuli idee. Ja klaas. Ja valvurid.
Siin on vastupidi: kõik algab klaasist ja kullast, sisu pannakse hiljem. Kui aega üle jääb.

Mööbli kohta öeldakse siin, et see on Itaaliast. Et sama firma teeb ka Bentleyde sisu. Kas see on päriselt tõsi või luksuse folkloor, polegi oluline. Oluline on, et see tahab olla tõsi. Ja see tahab väga. Nagu see lugu Štšusevist – arhitektist, kes võis või ei pruukinud projekteerida mõlemat mausoleumi, aga kelle nimi on vajalik, et vorm saaks tähenduse.

Diivanid on pehmed nagu lubadused.
Istun sellele ja mõtlen: kui see pioneer kasvab suureks, saab ta aru, et punane kaelarätt on alles esimene samm. Siis tulevad korrused. Siis tuleb vaade. Lõpuks tuleb hetk, kui mõistad, et distsipliinil ja distantsil on vaid kaks tähte vahet.
Tõusen akna juurde. Vaatan linna. Siin üleval pole järjekordi. Pole valvureid. See korter ei ole kodu, see on seisukoht. Luksus või väga kallis lava, polegi oluline.
Nagu Bentley-jutt.

All, teisel pool maja, kus asfalt kaob ja plekkaiad roostetavad, algab teine Hanoi.

Prügi.

See liigub. Vahetab omanikku. Muutub rahaks.
See on logistika – ainus tööstusharu, kus igaüks saab olla ettevõtja, investeerimata sentigi. Sinu prügi on kellegi sissetulek. Või kellegi pension.
Kapitalism selle kõige puhtamas vormis.

Rohelised kotid, mustad kotid. Hunnikutes nagu ajutised mäed, mille tekkimist keegi ei mäleta ja mille kadumist keegi ei plaani. Keegi sorteerib. Keegi seob kinni järjekordse koti, mis kaalub rohkem kui mu käsipagas. Keegi lükkab käru. Ilma brändita. Ilma loosungita. Nagu börsimaakler, kes teab täpselt, millal osta, millal müüa, millal vaadata, kuni prügi oma väärtust kasvatab.

Prügi ei ole siin sümbol, see on töö.
Siin ei pea  tegema nägu, et oled jõukas. Pead  olema kiirem kui teised, tugevam kui kotid, nägusam kui rooste.
Linn elab ka siin. Mitte ainult 54. Korrusel. Sellest ei tehta numbrit. Sest siin ei loeta ruutmeetreid ega kuupmeetreid. Siin loetakse kaalu. Ja kaal on alati õigem kui ruutmeeter. Või kuupmeeter.

Viimane päev… ja minek

Viimane hommikune ujumine – mitte 54. korruse katusebasseinis, vaid avalikus väliujulas kusagil lähedal, kus vesi +30 kraadi ja kõrval rajal ujub naine, kes teeb monotoonselt oma igahommikusi tõmbeid ning ei vaata mind kordagi. Mälus liigub korraks, võib-olla nii oleks ka see geograafiatunni tüdruk ujunud.
Teen oma viimaseid otsi. Naine kõrval lõpetab, noogutab – mitte mulle, vaid endale, et töö on tehtud. See on spordikeel, universaalne. Teed oma kilomeetrid ja siis lähed.

Nii see on.
Hanoi, mida liftinupud ei näita – sportlik, isiklik, ilma kullata.
Tagasi korteri poole kõndides keerleb peas mõte: kuidas tagasilennu pilet ümber broneerida. Mitte emotsionaalselt, vaid tehniliselt.
Sest koduigatsust pole. Koduigatsus oleks lihtne – soov näha tuttavaid tänavaid, kuulda keelt, mida mõistan pingutuseta, süüa musta leiba. Aga see ei ole seda.

Vaatan telefoni.
Ilmateade Eestis: kraadid miinustes, lumi, päikest pole näha olnud nädalaid.
Küsimus ei ole “kodu”, vaid “miks ainult nädal Hanois?” Miks lennata tagasi sinna, kus  pead kandma sokke ja parkat ja mõtlema, kas aknad on kinni? Miks ei võiks jääda veel mõneks ajaks siia, kus isegi roheline ujulasvesi on liiga soe ja kus 23 kraadi tundub jahedana ainult siis, kui mõtled Phu Quocile?

Peaksin tundma end võidukalt. Olen olnud. Olen näinud. Olen isegi kuldset WC-d kasutanud. Aga need kilomeetrid ujulas tunduvad reaalsemad kui kogu see 54. korrus. Need olid minu. Mitte Bentley-müügijutu oma.
Hanoil on ükskõik, et lähen siit. Ei hooli, et ujusin hommikul oma kilomeetrid ära.

Telefonis on lend täna hilisõhtul. Või ülehomme. Kui suudan pileti ümber broneerida.

Vaatan uuesti ilmateadet.
Miinus 21.
Lumi.
Hanoi tundub korraga troopikana.

Viimase peatüki lõpp

The post 7. Hanoi first appeared on PRIIT POOLAR.

Phu Quoc. Piltpostkaart, mida ei taha ära saata

Kui mandri – Vietnam on lakkamatus liikumises olev mootorratas, siis Phu Quocis jäetakse ratas randa seisma. Ega kolmekümne kilomeetri pikkusel saarel – mis umbes poole väiksem kui Hiiuma, kuhugi väga minna pole. Ring saab täis enne, kui suu kordagi kuivaks jõuab minna. Saar, mida turismibrošüürid hellitavalt „Pärlisaareks“ kutsuvad – nagu oleks tegu kohaga, kus leidub ainult tuhksuhkrust liivarandu ja vaikseid spaapaviljone, on tegelikkuses hoopis vahepealne lahendus.

Menüüs on kaks valikut – Ida vs Lääs, soovi korral ka Lõuna poolne külg.

Ida  – Vaikus, rahu, paradiis. Alguses on hea. Väga hea. Siis jõuad meditatsiooniga ühele poole. Ja siis hakkab vaikselt igav.
Lääs: Melu, ööelu, liikumine. Tegevust jagub.

Veel 5–7 aastat tagasi

• mõned rannad
• mõned külad
• mõned koerad, kes teadsid täpselt, mitu inimest päevas saarele satub
• õhtul vaikus. Ja päeval.
• vähem kaost, vähem närvi.
• vähem elu…, kui aus olla.

Siis tulin mina.
Eelmisel aastal. Täiesti juhuslikult.
Phu Quoc nagu salajane fail, kaustas “kunagi hiljem”.
Euroopas ei rääkinud sellest keegi. Mitte veel.
See oli siis. Saar mis pooltoores. Turism oli olemas, aga madala profiiliga.
Täna on pilt teine.
Phu Quoc, mis liigub massidesse. Aeglaselt, aga kindlalt. Ehitatakse. Avatakse. Optimeeritakse..
Ta ei ole enam saladus.

Sümboolne hetk
1. Jaanuar 2026
Lennujaam. Tervitatatakse esimesi saabujaid. Lillede ja kingitustega.
Väidetavalt on tegu tähtsa hetkega: saarele saabuvad korraga 19 999 999., 20 000 000. ja 20 000 001. turist.
Ilusad numbrid.
Natuke kurb ka. Sest mina jõudsin mõni päev hiljem.
Ilma lillede, ilma kingitusteta, ilma aplausita

Ilm

Ekvaatorist kümme kraadi puudu.
Sellega vist kõik öeldud.
Ülejäänu on füüsika. Edasi läheb juba palavaks.

Aasta keskmine temperatuur püsib visalt 27–28 kraadi juures. Aga jaanuaris on juba selgelt soojem kui statistika lubaks. Päeval istub temperatuur pigem 29-30 kandis ja aeg-ajalt ronib üle kolmekümne. Selline mõnus, kus sa ei saa enam aru, kas sa higistad või lihtsalt sulad vaikselt oma riiete sisse. Vahel „jahtub“ 26–27 peale, aga see on vahe, mida märkab ainult termomeeter. Keha jaoks on kõik nagunii palav. Siin on kaks ilma: see, mida sa näed Instagramis, ja see, mis sul tegelikult seljas on.

Sademeid tuleb aastas umbes… mingid millimeetrid (nagunii keegi nendest numbritest aru ei saa) Kõlab nagu statistika, aga päriselus tähendab see, et vihmaperioodil (mai–oktoober) võid kohvikus tellida korraga kohvi ja duši. Sest mingi koht katuses lekib alati. Vihm ei tule siin kunagi märkamatult. Kõigepealt läheb taevas mustaks nagu öö Koplis, siis hakkab tuul palmidelt lehti sikutama ja lõpuks kallab alla, nagu oleks keegi taevas kraani lõpuni lahti keeranud. Kakskümmend minutit hiljem paistab päike jälle, nagu poleks midagi juhtunud.

aga Ükskord.
Hommikul vara.

ja tuul.
…saa või nohu.

Kolm kohta. Üks saar. Et rütm ei kivistuks.

Esimene peatus
Idarannik
Kuurort 1
5★
Latt kõrgel

Teine peatus
Idarannik
Kuurort 2
5★
Sama latt

Kolmas peatus
Läänerannik
Kuurort 3
5★
Latt ei lange

Sunset Town

Lõunatipus asuv linn Sunset Town on nagu Vinpearli koopia Nha Trangis, aga teise käekirjaga
Itaalia fassaadid, väljakud, kellatorn, pastelsed majad – kõik need toonid, mida sa oma roosades unenägudes näed, on pressitud vertikaalselt üksteise külge, treppide ja kitsaste käänulike tänavate vahele.
Milano?
Rooma?
See on “Itaalia” samamoodi nagu kiirnuudlid on “Aasia toit”.

Tunne. Sunset Town ehitati kindlasse eesmärki: et saaksid pildistada: päikeseloojangut, mis näeks välja nagu oleksid Sitsiilias, “Kiss Bridge´i”, kus kaks inimest saaksid selle keskel suudelda. Ja Rooma Colosseumi, aga ilma ajaloota, kus kõik on õige mõõduga, aga natuke liiga uus.

Päeval on linn vaikne nagu muuseum enne avamist. Kuid kuskil kella viiest läheb lahti: inimesed ilmuvad nagu ööliblikad valguse kätte. Droonid sumisevad taevasse ja iga pink, iga trepiaste, iga väike kaljuotsake täitub eluga, mis ootab ühte hetke – seda, kui päike vajub merre ja taevas värvub oranžiks.

Siis see juhtub. Päike kaob. Keegi mängib taustaks Italianot – miskit, mis kõlab nagu “That’s Amore”, aga pole seda (autoriõigused) ja terve “linn” hingab koos. Isegi kõige kibedamad reisikriitikud – need, kes mäletavad veel aegu, kui selle kohal oli vaid kalurite küla – peavad tunnistama – vaade on hea. Mitte autentne, mitte “päris”, aga hea, nagu hästi tehtud reklaam.

Kui Phu Quoci idakülg oli see koht, kus sa mõtled oma mõtted ära, siis Sunset Town on see, kus sa mõtled, et võib-olla pole mõtet mõelda midagi – võib lihtsalt vaadata, kuidas keegi teine on ehitanud sinu jaoks perfektse hetke, mille sa saad salvestada ja koju viia nagu suveniiri, mis ei mahu küll kohvrisse, aga mahub Instagrami feed´i.

Ratas – liiklusvahend, mis jäi mul randa seisma.
See siiski liikus. Vahel

Ženšenn

Juurikas alkoholis – asi, mida ostetakse harva maitse pärast vaid alati lootuse pärast. Mida suurem juur, seda suurem usk.

Klaas seisab letil nagu akvaarium, kala asemel hulbib seal liikumatult inimene.
Või midagi väga inimese moodi. Tegelikult on see ženšenni juur – levinud Koreas, Hiinas ja Vietnamis. Müüakse ravimina ja kingitusena ning staatuse sümbolina.

See ei ole dekoratsioon. See on meditsiin. Mitte päris selles mõttes, vaid uskumusest. Juur on leotatud riisiviinas, sest vesi on nõrkadele ja tee on inglastele. Alkohol hoiab kuju alles ja vihjab, et tegu pole lihtsalt taimega, vaid millegagi, mis annab Power´it.
Mida rohkem juur meenutab inimest – käsivarred, jalad, kõver selg – seda väärtuslikum ta on. Ilu ei loe. Loeb elujõud. Seepärast on ta klaasis, nähtaval. Nagu trofee. Või hoiatus. Aeg ajalt valatakse pits. Mitte janu pärast, vaid „raviks“. Uskumuste järgi aitab see seda konkreetset osa mehelikkusest, millest räägitakse tasa ja tähtsalt.

Hinnad küünivad sadadest kuni tuhandete eurodeni, olenevalt juure vanusest ja päritolust

Phu Quoc–Cable Car. Köisraudtee ehk kuidas hõljuda 8 kilomeetrit üle vee ja mitte kuhugi jõuda.

Sa kuuled sellest juba alates esimesest päevast. “Maailma pikim mereköisraudtee!” hõikab iga vastutulev müügimees ” Viisteist minutit õhus! Imelised vaated!” Ja mõtled – miks mitte. Midagi veel. “Itaaliale” lisaks

Nii.
Sa lähed.
Või õigemini – seisad.
Sest köisraudtee ei alga sõiduga, see algab järjekorraga. Pikk, produtseeritud saba, mis on disainitud nagu Disneylandis: sa liigud aeglaselt läbi koridoride, läbid turvakontrolli ja lõpuks seisad platvormil.
Siis see tuleb. Vagun. Klaasist, puhas, päikest peegeldav.
Astud sisse koos pensionäridest paarikesega kes alustasid filmimist juba poolt tundi tagasi ja veel ühe üksiku ränduriga, kes vaatab aknast välja nagu viimast korda ja kes teab juba, et tagasi on veel pikem järjekord.
Uks sulgub. Kõlaritest voolab midagi vietnami keeles – kõlab nagu hoiatus. Aga võib-olla tervitus.

Ja siis – liikumine
See on veider. Ühel hetkel oled maa peal ja järgmisel hetkel oled õhus. All avaneb meri, mitte selline filmilik sinine meri, vaid see päris asi – roheline, kohati pruun. Kalakasvandused valgete ujuvate anumatega, mis paistavad kaugelt nagu kummitused. Need on need kohad, kus kasvatatakse homseks su sushi.

Sa vaatad neid läbi klaaspõranda, ja mõtled, et see on võib-olla kõige autentsem asi, mida sa terves Sunset Townis näed.
Vahepeal vaatad telefoni,vahepeal mõtled tõsiseid mõtteid. Proovid näiteks mitte mõelda, et trossid võivad katkeda.
8 kilomeetrit – maailma pikim, mäletad? 
Sa pead sellest tegema 45-sekundilise video, mis näitab, et sa oled elus. Vaba ja õnnelik!

Kus turist ei käi – kus “lõhn” on tõeline

Turistidele lõpeb Phu Quoc seal, kus algab kala. Ida- ja lõunarannikul pole spaasid – on vaid sadamad, on paadid ja kala. Palju kala.
Hommikul kell kuus käib siin juba melu. Kalurid sorteerivad öösaaki – sardiinid, kalmaarid, mõnikord ka kahtlased olendid, mille nime veel inglise keelde ei tõlgita. Pole mõtet, turist ei ostaks niikuinii.
Naised istuvad räämas kail, puhastavad võrke, suitsetavad ja vaatavad tuimalt mööduvaid rollereid.

Need külad ei ole “pildistamisväärsed” turismi mõttes.
Siin lehkab. Intensiivselt. Lämmatavalt.
Roiskunud kalast, uriinist, bensiinist, poolmädanenud toidust. Ja veel millestki, mis paneb mõtlema, kas hingamine on üldse vajalik.

See siin ei ole ainult “Pärlisaar”
Siin näed, et inimesed teevad tööd, kus nad ei küsi, kas sa oled TripAdvisorist. Kus meri on endiselt töövahend, mitte taust ühe eurose smuuti jaoks.

Aiad

Külades üks tähelepandamatu detail. Mis ei klappinud. Mitte kuidagi.
Majad tagasihoidlikud. Betoonplokid, valged plaadid, mõni kergelt hallitav.
Aga aed. Sa näed seda kaugelt – kuldne sepistus, marmorsambad. Väravad mis näevad välja nagu ootaksid riigipead, mitte rolleriga onu koju jõudmist.
Aiad mis kallimad kui mõne Eesti maakonna SKP.

Ja aia taga, mitte midagi. Mitte mingit roosiaeda, ei purskkaevu, isegi mitte seda ühte palmipuud, mida sa eeldaksid sellise investeeringu juures. Mõni mootorratas, pesunöör ja see sama onu, kes vaatab sulle otsa nagu oleksid sina see, kes ei mõista.
Võib-olla see ongi point. Rikkus pole siin see, mis sul on, vaid see, mis sul näib olevat. Võid elada betoonkarbis, aga kui su värav koos aiaga näeb välja nagu Louvre’i kõrvalharu, on kõik korras.

Avavee ujumised  – entusiastlik uljaspea.

Mõte oli Phu Quocil mitte lõdvestuda, vaid treenida.
Tüüpiline bäkker* läheb Aasiasse, et “leida ennast”. Mina otsustasin ennast aerodünaamilisemaks teha.
Nii ma siis jooksin hommikuti enne tõusvat päeva otse merre.
Kottpimedasse.

*bäkker (släng) – seljakoti reisija

28 kraadi sooja vett
Ja mina – ujumas, nagu oleksin Emajões, mitte Vaikse ookeani serval.
Üksindus on täielik.
Peegelsile vesi, nii tume, rannajoont ei näe.
Kuu vilksab. Kusagil kärgatab – välk. Või generaator.
Kolm kilomeetrit edasi-tagasi, ainult mina ja plankton. Romantikat nii palju, et ma isegi ei märganud kui see lõppes.

Kolakas tuli täiesti ootamatult ja valusalt.  Mitte pehme meduusi plärts, vaid selgelt korralik tabamus. Löök mis tabas meelekohta sellise jõuga, et aju tegi restardi.
Kahjuks või õnneks ei näinud, mis see oli. Kätte ei saanud. Üles ei leidnud. See oli ja kadus.

Nädal hiljem tuikas see koht ikka veel. Mitte just nii, et ma oleksin üle elanud ajupõrutuse, aga piisavalt et meeles pidada: meri on ikka suur. Ja et seal elavad asjad, mis ei huvitu minu triatlonist.
Statistiliselt suht mõtetu juhtum. Tõsine mats Peipsi järve suurusel tühjal väljal – see on 0,01–0,05%, ehk umbes üks kord 4000 -10 000 ujumise kohta.

Kui keegi annab mulle oma mootorrattakiivri, siis ujumine jätkub

Kokkuvõte

Phu Quoc on nagu viimane fake ending. Nagu film, mis näitab sulle lõputiitreid. Mis laseb sul teeselda, et see lõputu puhkus ongi lõputu. Kõik on siin piisavalt sile, piisavalt soe, piisavalt odav. Ja aeg venib nagu tigu, kes on otsustanud, et kiirustamine on väikekodanlik.

Lükkad edasi mõtet, et see kõik saab kohe läbi. Et järjekordne hommik ei ole mitte „veel üks päev paradiisis“, vaid „veel üks päev vähem enne seda, kui pead otsustama, mis keeles sa edaspidi mõtled“.
Istud vaikuses, mis taandub nagu vesi enne mõõna. Lased selle libiseda nagu viimasel joogitilgal oma klaasi põhjas – tead, et see saab otsa, aga hetkel on see veel seal.
Kuskil kuklas, nagu püsiv peavalu pärast seda merekolli, on juba järgmine vaatus.
Hanoi.

Ja pärast seda – see koht, kus öeldakse „Tere tulemast koju” ja sa vastad „aitäh”, aga mõtled: „Kas ma olen valmis?” Ignoreerid seda mõtet. Veel natuke. Veel üks hommik, mil ärkad ja ei tea, mis nädalapäev on. Veel üks ujumine (basseinis), kus ei pea kartma midagi peale omaenda väsimust. Veel üks õhtu, kus lihtsalt oled – nagu see ženženn purgis, kes ka lihtsalt on ja ootab, et keegi teda jooks.

See oli jaanuaris.
Ajal, kui tuttavad kodust postitasid pilte lumest, tekstiga „nii ilus talv Eestis“.

Järgmisena Hanoi.
Kus vaikus on see, kui mootorratas ei tööta.

The post 6. Phu Quoc Island first appeared on PRIIT POOLAR.

Üks nimi, miljonid rollerid

Saigon, vabandust Hồ Chí Minh – keegi parandab nüüd niikuinii paari minuti jooksul, ei olnud sihtkoht, vaid vahepeatus. Kuna edasine jätkulend Phú Quốci saarele läks siit, tundus mõistlik mitte kohe järgmisele lennukile hüpata, vaid teha mõnepäevane kõrvalepõige.
Sama lennujaam, sama suund – lihtsalt lisatud võimalus vaadata linna, mis niikuinii jäi tee peale.

Liiklus kui etendus

See on siin nagu lavastatud vaatemäng, milles “9 miljonit inimest ja umbes 12 miljonit rollerit” osalevad iga päev ellujäämise nimel peetavas “Demolition Derby´s”*, ning kus üks julge turist mängib mängu „vaata ja looda, et elu jätkub ka teisel pool teed“.

Foor on dekoratiivne element, mida ignoreeritakse suurema pühendumusega kui kiiruspiiranguid Eestis.
Ülekäigurada on valearvestus, aga kui liitud kohalikega ja liigud nagu kalaparves – usaldades, et keegi ei taha sind päriselt alla ajada, võid teiselt poolt teed välja tulla elusa ja parema inimesena.

*Demolition Derby – Ameerikast pärit võistlus, kus autod üksteisele rõõmsalt sisse sõidavad ja võitja on see, kes lõpuks veel liigub.
Siin – metafoor Ho Chi Minhi liikluse kohta: palju osalejaid ja üllatavalt toimiv süsteem, kus ellujäämine käib kogemuse, mitte reeglite järgi.

Hommikuti, enne kui linn päriselt käima ja õhk paksuks läheb, kuulub jõeäär jooksjatele, pensionäridele ja neile, kes tahavad hetkeks uskuda, et Ho Chi Minh on rahulik paik. Kell kuus on promenaad veel rollerivaba. Vanad onud teevad tai chi’d ja noored jooksevad mööda, üritades veenda end, et see on normaalne linn, kus saab hommikul jooksuringi teha ilma et keegi sust üle sõidaks.

Need hommikused romantikud kaovad kiiremini kui mu teelusikas (sellest hiljem) ja jõeäär muutub taas lihtsalt kohaks, kus saab õhku hingata ainult siis kui oled piisavalt varajane või piisavalt hull, et arvata, nagu see vaikus kestab kauem kui su kohv tassis jahtub.

Ilm

Kuumus ja niiskus ei ole siin taust, vaid pidev surve – nagu keegi suruks su näo vastu sooja ja märga pesusvammi ning sosistaks vaikselt: ”kas oled kindel, et tahad siin olla?”. Sa ei kulge läbi  linna, sa venid sellega koos – läbi õhu, mis on nii paks, et võiksid sellest noaga viilu lõigata.

Iga samm on võitlus gravitatsiooni ja oma higinäärmetega ning päeva lõpuks on selge, miks keegi ei kiirusta – kiiremini lihtsalt ei jaksa. Kohalikud jahutavad end kohvikutes, kus konditsioneerid puhuvad nii kõvasti, et juuksed lendavad peast ja vaatavad tänavat nagu suurt akvaariumi, kus vaevlevad turistid proovivad endale selgeks teha, miks nad otsustasid siia tulla ja miks nende kaart on nüüd läbi imbunud nii higist kui kahetsusest.

Toit – söö nagu kohalik

Väljas söömine on siin logistiline operatsioon, kus tuleb korraga arvestada tabureti, tänava, liikluse ja supikausiga. Phở´d ja bánh mì’d* sööd 30 sentimeetrisel plastiktaburetil, põlved kõrvadega ühel kõrgusel, samal ajal kui rollerid  vuhavad su jalanõudest paari sentimeetri kauguselt mööda. Keegi ei pea seda ohtlikuks, see on lihtsalt lõuna ja kohalikud naeratavad viisakalt, kui sa oma söögipulkadega võitled – ka nemad on kunagi alustanud.

*Bánh mì – Vietnami tänavavõileib prantsuse baguette’is (pikk, krõbe sai), liha, marineeritud köögiviljad, koriander, tšilli. Kiire, odav ja üllatavalt tasakaalus

“Street food safety” on teema, millest räägitakse palju, enamasti valel toonil. Kohalikud söövad just tänaval, sest toit on värske, valmistatakse kohe ja süüakse kohe. See ei seisa tundide viisi, nagu vahel hotellis või restoranis juhtub, ega jõua vahepeal kahtlaseks muutuda.

Vietnami kohvi kvalifitseeruks eurooplase jaoks pigem keemiliseks äratuseks kui joogiks. See on nii kange, et hakkad vaime nägema. Alles magusa kondenspiima lisamine tõmbab selle tasakaalu ja toob su äkksurmast tagasi.

Ben Thanh Market

Linna suurim turg on olnud siin juba alates 19. sajandist – enne pilvelõhkujaid, enne mootorrattamerd ja enne seda, kui Saigonist sai Hồ Chí Minh. Hoone on muutunud, turg ise mitte: kauplemine, söömine ja suhtlemine käib sama loogika järgi nagu sajand tagasi.
Siit võid osta kõike oma ülejäänud eluks, kaasa arvatud asju, mille kohta veel viis minutit tagasi arvasid, et sul pole neid kunagi vaja.
Turistid sagivad ringi, rahakotti vastu rinda surudes nagu murelik ema oma last, ja peavad omavahel aru, mis veel ostmata jäi.

Kauplemine on siin kohustuslik, või muidu võib müüja nutma  hakata – või sa ise, kui avastad, et samu sokke müüakse hotelli lähedal poole odavamalt.

Koloniaalarhitektuur mis põrkub tulevikuga

Šokolaadipruunid fassaadid, rõdud kergelt roostes ja uksed piisavalt kõrged, et sisse astudes tuleb tahtmatult “kummardada”, need on Prantsuse koloniaalhooned, mis lagunevad siin väärikalt, samal ajal kui nende ümber kerkivad klaasist tornid, mis kuulutavad: „Meil on 5G ja oma minevik.”* Need kaks maailma seisavad kõrvuti nagu vanaema ja TikToki noor sisulooja ühes ruumis, mõlemad veendunud, et just nemad esindavad tulevikku kõige paremini.

*Saigon oli ligi sajand Prantsuse võimu all (19. saj lõpp kuni 1954). See seletab nii prantsuse arhitektuuri kui ka linna euroopaliku planeeringut, mis tänaseni siin uute hoonestustega koos püsib.

Kirikud

Katoliku kirikud kujundavad samuti linnapilti – prantslaste jäetud pärand ja üks väheseid lääne religioone, mis on Vietnamis päriselt juured alla ajanud ega ole jäänud pelgalt turistide fototaustaks.
Õhtuti on need valgustatud, rahvast täis ja pigem kohtumispaigad kui vaiksed pühakojad. Veel üks vana kiht linnas, mis elab tänapäevases rütmis edasi.

Notre-Dame’i katedraali ees – ja jah, nad tõesti panid selle nime talle – prantslased pole ju kunagi tagasihoidlikud olnud, seisavad noored paarid ja teevad selfisid, samal ajal kui sees süüdatakse küünlaid mõne rollerijuhi turvalise kojusaabumise nimel.

Ilmselt vaatab Jeesus neile rolleritele järele ja mõtleb, viimane kord kui ta sellist kaost nägi, oli see  Rooma ajal.

Tänavaelu

Ho Chi Minh Citys ei ole tänav ainult liikumiseks – see on elutuba, magamistuba ja köök ühes, lihtsalt ilma seinteta ja konditsioneerita. Siin süüakse, oodatakse, puhatakse ja elatakse. Mõne jaoks päriselt, teiste jaoks kuni järgmise kinnisvarabuumini. Keegi teeb sillapiirde ääres magamisaseme, kolmas on parkinud rolleri nii, et sellest saab voodi. Kõik tundub ajutine, aga samas täiesti normaalne.

Laps, kes istub õhtul teepervel oma “kodutoas”, ei ole seal ajutiselt – see ongi tema aadress, mille postikood on – “mootorratta kõrval, kolmas taburet vasakult”. Kõrval lebavad vähesed asjad mis mahuvad kilekotti, sest kehtib reegel – mida vähem sul asju on, seda kiiremini saad rolleri eest ära hüpata.

Keegi ei tee sellest numbrit. Turistid pildistavad seda kui “autentset Aasia-atmosfääri” Instagrami jaoks, kasutades filtrit nimega VSCO viletsus*, samal ajal kui kohalikud kõnnivad mööda, sest see on nende jaoks sama tavaline kui prantslase jaoks baguette.

*VSCO– populaarne fototöötlusäpp ja filter, millega tehakse ka vaesus ja  rasked olud visuaalselt Instagrami jaoks sobivaks.

La Vela Saigon Hotel

Suur, läikiv, ambitsioonikas – hotell, mis tahab olla rohkem kui lihtsalt ööbimiskoht. Üleval  katusebassein koos päevitusalaga, all Ho Chi Minh oma tavalises tempos. Täpselt selline koht, kuhu pärast päevast tänavakaost tagasi kukkuda ja paariks tunniks end linnast välja lülitada.

Sviit on avar ja mugav. Rõduvaade linnale ning vannituba, kus klaasist sein ja eraldiseisev vann tekitavad tunde – oled hotellis või reklaamfotol.

Selline “seitsme tärni” hotell. Ametlikult muidugi viis. Ülejäänud kaks jäävad kujutlusvõimele. Sest tärnid on siin nagu rollerite kiirus – suhteline mõiste, sõltub sellest, kas vaatad fassaadi või arvet.

Väljaregistreerimine oli omaette etendus. Ei saanud lihtsalt minema jalutada. Pandi istuma receptioni vastas olevale diivanile nagu ooterežiimis kahtlusalune, kuni kusagil üleval keegi hotelliboy* – kes oli ilmselt detektiive rohkem mänginud kui mina Monopoli – edastas walkie-talkiega alla infot, kas mu tuba on tühjaks röövitud või mitte.

* Hotelliboy –  jooksupoiss, kes teeb need asjad, mida keegi teine ei taha või ei viitsi teha.

Minu toimepandud kuriteod:

1. Üks pooleldi söödud pakk kartulikrõpse. See võrdus viie euroga. Pool.
   Pakki.
   Viie euro eest saaks turult juba terve koti, aga eks luksus ongi suhteline, eriti kui see on „seitsme tärni“ hotelli krõps.

2. Üks kadunud teelusikas. Nad otsisid seda nagu oleks tegemist mingi iidsest dünastiast pärit kalli antiikesemega, samal ajal kui ma sellega avalikult, ilma igasuguse häbitundeta hotelli administraatori nina ees topsist jäätist limpsisin
3. Üks kadunud komplekt susse. Ühekordsed. Kallid. Ka sellised 7*.
   Need, mis normaalses hotellis peale kasutamist ära visatakse, aga siin ilmselt desinfitseeritakse, pakitakse ja müüakse järgmisele külastajale.
   
   Sussid on nüüd kodus, kingariiulis, suveniiriks.

Kuid pärast katusebasseini ja sviidi rõduvaadet allpool kihutavatele kaheteistkümnele miljonile rollerile sain aru, et natuke absurdsust ja üks kadunud teelusikas koos sussidega, on selle kogemuse eest siiski üsna odav hind.

Kõrvalpõige ajaloole

Saigon sai nime Hồ Chí Minh 1976. aastal, pärast Vietnami sõja lõppu põhja ja lõuna taasühinemist ning nimetati ümber surnud kommunistliku liidri auks.
Nimi muutus, linn jäi samaks ja kasutab täna mõlemat nime vastavalt tujule.

Vietnamisõda

Sõda, mis kestis aastakümneid ja lõppes 1975. aastal Põhja-Vietnami võiduga.
Kui oled üles kasvanud 90ndate Rambo-filmidega, kus sõda oli lihtne: üks mees, üks missioon, üks rinnaümbermõõt, siis tegelikkuses oli see kaheksa miljonit inimest, igaühel oma missioon kus keegi ei saanud lõputiitreid.

Sõjamuusem

War Remnants Museum ei ole just koht, kuhu satud kogemata.
Vaikus. Kõikjal vaikus. Selline, et su kuulmistaju teravneb kahekordseks ja mõistad, miks vietnamlased kannatavad vaikides.

Turistid teevad selfisid tankide ja lennukite ees, mis mõjuvad pigem lavakujundusena kui sõjamasinatena. Vaatad neid, siis pilte Agent Orange’ist* ja vajud mõtetesse.
Astud välja… ja seal on jälle need 12 miljonit, mis ei peatu mitte millegi, ka mitte ajaloo ees.
Muuseum ja ajalugu jäävad selja taha, linn mitte.
Lähed, ostad tassi kohvi ja kaod rahva sekka.

* Agent Orange – Vietnami sõja ajal kasutatud keemiline mürgisegu, millel olid laastavad ja pikaajalised tagajärjed inimestele ja loodusele

Viimane hommik.
Lennujaam. Suund ekvaatori poole, väikesele saarele nimega Phú Quốc.
Lõpuks hingetõmme, ilma et keegi peaks arvet kadunud teelusika üle.
Neljast päevast Ho Chi Minhis piisas.
Linn on ja jääb, koos kaheteistkümne miljoni rolleri, ühe walkie-talkie’ga hotelliboy ja lõputu supiga, milles kõik sulab.

The post 5. Ho Chi Minh City first appeared on PRIIT POOLAR.