See on minu esimene katsetus kirjanduslikus vormis pressida siia üks reisiblogi  – kui just mitte arvestada 30+ aasta taguseid koolilõpu kirjandusvõistlusi mis tänaseks on mälust sama hästi kadunud kui matemaatika võrrandid, keemia valemid ja see tüdruk, kes istus mu kõrval geograafiatunnis. Tõenäoliselt kirjutasin siis midagi sügavmõttelist nagu “Kevadine udu” või midagi sama ähmast.

See lugu ei ole üksik postitus, vaid teekond, mis koosneb mitmetest peatükkidest – nagu “Sõrmuste isand”, ainult siin on rohkem sihtkohti, vähem orke ja sõrmuse asemel on pardakaardid.
Püüan kokku võtta oma kolme pluss + ühekuulist Aasia elamust 2025–2026.aasta talvel, enne kui kõik detailid mälust ja päikesest pleekima hakkavad.

Plaan nägi paberil välja umbes selline: Tallinn – Istanbul – Hongkong– Hainan – Guangzhou – Nha Trang – Ho Chi Minh – Phu Quoc Island – Hanoi – Istanbul – Tallinn

Kaardil paistab see nagu mingi hullumeelse putukateadlase kogumisretk – ainult et mina kogun mälestusi, mitte tiibu.

Iga pikem reis algab ammu enne seda, kui lennuk õhku tõuseb. See algab kuskil peas – hetkel, kui mõte tundub korraga nii geniaalne kui finantsiliselt kahtlane. Hea, sest tahaks minna, halb – sest pangakonto ei jaga alati su entusiasmi.

3 kuud Aasiat, miks üldse, miks talvel, miks nii kauaks?

Ausalt – kui juba lennata teisele poole maakera, ajada keha segadusse ajavöönditega ja veenda aju, et talv ei ole paratamatus, siis tundus kuidagi narr teha seda ainult paariks nädalaks. See oleks olnud nagu minna restorani, tellida eelroog ja lahkuda enne pearooga.

Aasta tagasi – sutsakas Malaisias ja Indoneesias. Kaks kuud. Planeerides tundus see täiesti arutu – kaks kuud! Kes veedab kaks kuud kuskil? Pagulased? Uurijad? Või need, kes lihtsalt unustasid tagasi tulla? Aga kui aeg täis sai ja pead tagasi pöörduma külma, põhjapooluse halli, niiskesse ja pimedasse reaalsusse, selgus ebamugav fakt: ma ei tahtnud enam üldse tagasi. Seega tegin loogilise, enda jaoks täiesti mõistliku ja absoluutselt mitte impulsiivse otsuse. Kui juba, siis juba. Natuke rohkem lende, natuke rohkem päikest ja oluliselt vähem talvejopesid. Nii saigi kahest kuust kolm. Sest kui elu juba küsib, kas oled kindel, siis vahel on targem vastata: jah, olen ja vaadata mis edasi saab ning võib olla on targem mitte kiirustada tagasi sinna, kust just vaevu ära said.

Kuidas ma peaaegu kandideerisin Hiina riigiteenistusse

Mõte Hiinat piiluma minna ei tulnud eile, see kummitas mind juba mõned aastad. Tegelikkus selgus kiiresti – Hiina viisa tegemine on keerulisem kui raketiga orbiidile lennata. Saatkonna külastus, näpujälgede andmine, 4 klassi koolilõpu album, vanaema ja vanaisa fotod ja veel hunnik teab – mis – asju.

Põhimõtteliselt sain aru, et tahan reisida, mitte kaitseministeeriumi tööle minna ja nii tuli sellele plaanile pidur peale panna.
Ja siis… pööre.
Žüseepööre.
2024. Aasta algul otsustas Hiina RV teha väikese eksperimendi, lubades muuhulgas Eesti kodanikel teatud ajaperioodiks – kuni 31.dets 2025 viisavabalt riiki siseneda. Kõlas umbes nagu: “Mis siis halba ikka juhtuda saab.”

Hiina on suur. Väga suur. Loomulikult on seal ka reeglid igas nurgas veidi erinevad, nagu video mängus kus iga piirkond on erinev level, et miks peaks siis midagi lihtne olema.
Idee hakkas idanema: kuu aega Hiinat enne aasta lõppu, sest muidu on viisamäng läbi ja kaks kuud Vietnami koos aastavahetuse ja kõige muuga.
Resiplaan – lihtne või mitte?

Päikese kummardaja kriis

Kuna mul on päikese ja veega oma suhe, tähendab see reiside planeerimisel väga lihtsat algoritmi: avan Google’i Mapsi ning vaatan kus on rannad. Kõik muu on teisejärguline.
Aga Hiinas… hiinlased ei päevita. Nad kaitsevad end päikese eest nagu vampiirid. Päike on pigem vaenlane kui sõber. Seega tekkis loogiline küsimus: kas Hiinas on vähemalt mõni rand, kus peesitada?
Keerutades gloobust, avastasin Vietnami ja Filipiinide vahelt täpi. Saare, mis kuulub Hiinale.

Tegemist Hiina lõunapoolseima punktiga ja mis olulisem – kuurortsaarega. Päike, rand, palm – kõik see mida Hiinaga tavaliselt ei seostata.
Lendude planeerimine on lihtne, ei midagi keerulist – teoorias. Praktikas leida ühendus Tallinnast Hainani ja sealt Vietnami, on mõistatus stiilis – “Kuidas saada kohale kui kõik lennud lähevad mööda”. Sinna ja sealt edasi Vietnami  liikumine ei ole just klassikaline “kliki ja lenda” olukord. Pigem selline kus Google Maps, lennuportaalid ja loogika üksteisega tülli lähevad.
Esimeseks sihtkohaks sai Hongkong – koht, kust edasi liikumiseks ei pidanud loogikamängu mängima.

Nädal Hong Kongis

Hongkong, mitte põhi sihtkoht, pigem vahejaam kust kogu reis tasapisi kuju hakkab võtma. Kaardil tundus kõik loogiline, lennuplaanides isegi teostatav. Reaalsuses tähendas see järjekordset kohtumist ajavööndite ja kannatlikkusega. Kui lõpuks kohale jõuad, saad aru, nädal Hongkongis ei ole lihtsalt ajavahemik kalendris, see on rütmivahetus.

Lähtekoht Tallinna lennujaam, minek

Business Class

Äriklassi võlud ei alga mitte kuskil pilvede vahel šampanjaklaaside kõlinal, vaid märksa maisemalt – Tallinna lennujaama check-in’i järjekorras. Täpsemalt öeldes, selle puudumises. Kui tavareisijad moodustavad looduskauni, aeglaselt lookleva inimjõe sildi „Väljumised” all, siis Ärklassi inimene suunatakse viisakalt kõrvale. Punane vaip küll ei rullu, aga signaal on üheselt mõistetav – teie aeg on ilmselgelt kallim kui teiste oma.

Eraldi check-in, eraldi silt, eraldi järjekord. Kiirtee turvakontrolli. Hetk kus hakkad aimama, et see reis ei ole seekord sportlik vastupidavuskatse vaid pigem hästi korraldatud logistika projekt. Fast Track ei tähenda siin ainult kiiremat liikumist vaid ka psühholoogilist rahu. Ei mingit „kas see kott peab nüüd eraldi minema?” ei küünarnukke, ei paanikat. Kõik liigub. Mina ka.

Nii see algabki, veel enne lennukit, enne lounge’i, enne esimest söögialust. Business-klassi reis ei ole lihtsalt iste lennukis vaid järjestikune privileegide jada mis algab juba Tallinnas ja mille lõppu ei paista enne kui maandud mitmete tuhandete kilomeetri kaugusel hoopis teises maailmas.

Tallinna lennujaama lounge

Tallinna lennujaama lounge ei ole liiga suur ega ambitsioonikas, piisavalt rahulik, et kohv maitseks kohvina ja aeg liiguks aeglasemalt kui tablool vilkuvad väljumisajad. Maha istudes ja lastes mõttel kohale jõuda, et nüüd lähebki päriselt lahti, on see lounge just paras koht selliseks hetkeks. Siin ei ole veel ajavööndeid ega kliimavahetust. Siin on teadmine, et see on viimane vaikne peatus enne teekonna päris käima minekut.

Tallinn Istanbul – soojendus enne maratoni

Esimene lend viib Istanbuli. Selline vahemaa mis ei väsita, aga paneb juba vaimu õigesse rütmi. Turkish Airlinesi lennuk, tuttav logo sabal ja tunne, et see on alles algus, mitte eesmärk.

Kui lendamine muutub ajavööndiks

Business class Istanbulisse ei ole veel maraton, aga see on juba selge märk, et reis on alanud teistsuguse tempoga. Istmed on laiad, ruumi on nii palju, et küünarnukk ei pea kellegi omaga kompromisse tegema ja laud ei ole pelgalt koht joogitopsi jaoks vaid päriselt söögilaud. Toit saabub kandikul nagu restoranis, mitte lennukis. Väikesed kausid, soe leib, korralik eelroog ja vein klaasis – hetk, kus saad aru, et ajataju hakkab vaikselt nihkesse minema.

Kui juba lühikesel lennul süüakse nii, siis pikk eesootav lend ei tundu enam karistus vaid pigem… üks hea paus elust.
Istud, sööd, vaatad aknast välja ja mõtled – alles mõni tund tagasi olid Tallinna lounge’is. Nüüd aga juba teel Istanbuli ja järgmine kord kui kandik lauale pannakse oled kümne kilomeetri kõrgusel kuskil Euroopa ja Aasia vahel.
See on see üleminek kus reis muutub päriselt reisiks – mitte enam punktist A punkti B vaid ajas ja ruumis nihkumiseks.

Istanbul – koht kus Euroopa lõpeb ja Aasia algab

Istanbulis maandudes saad aru, et oled jõudnud kohta kus Euroopa hakkab vaikselt lõppema ja Aasia endast märku andma. Sõna otseses mõttes – Istanbul on ainus linn maailmas, mille üks pool jääb Euroopasse ja teine Aasiasse, Bosporuse väina eri kallastele.

See lennujaam ei ole lihtsalt suur, see on omaette linn. Mõõtkavalt absurdne. Kõik on suurem, kõrgem ja laiem kui aju esialgu vastu võtta suudab. Kui Tallinna lennujaam on nagu hubane elutuba siis Istanbul on kaubanduskeskus, kontserdisaal ja futuristlik terminal ühes.

Vahepeatus – punkt, kus lennujaam hakkas mind teenindama

Kui senini arvasin, et lennujaam on koht kus inimene peab end kohandama süsteemiga siis äriklassi lennupilet õpetas vastupidist – õige piletiga kohandub süsteem sinuga.
Ühel pool aeglaselt looklev inimmass – kohvrid, seljakotid, närvilised pilgud ja sildid mis lubavad passikontrollis kõigest 45 minutit ootamist, teisel pool Fast Track. Piinlikult tühi. Null inimest. Paar sammu kõrvale, punane silt, tühi koridor ja vaikus mis on lennujaamas peaaegu et kahtlane.

Kui tavalises järjekorras mõõdetakse aega minutites ja elus tehtud vigades, siis siin mõõdetakse seda sammudes. Kaks minutit, paar templit ja oledki läbi. Keegi ei trügi, keegi ei ohka, keegi ei küsi miks sa üldse siin oled. Selge sõnum – oled oodatud, mine edasi. Tekib kerge kahtlus – kas ma olen ikka lennujaamas või mingis organiseeritud paralleelreaalsuses.
Ja kui tundub, et nüüd on kõik, siis Airport lisab muigega: “Business Lounge on ka olemas. Juhuks kui sa veel ei lõdvestunud.”

Turkish Airlines Business Lounge Istanbulis

Siin tekib kiusatus lennupilet lihtsalt ära kaotada. Kui Fast Track oli juba selge vihje, et maailm võib olla ilus paik, siis Istanbuli Business Lounge kinnitab seda ilma igasuguse häbita. See ei ole ootesaal, see on argument miks ümberistumine võiks kesta kauem.

Esimene emotsioon ei ole „kus ma istun?” vaid „miks see koht nii suur on?”. Lounge ei lõpe seal kuhu silm küündib, see lihtsalt jätkub. Söögialad, vaiksed nurgad, tööalad, puhkealad ja kohad kus sa ei saa päris täpselt aru mida seal tehakse, aga tundub, et midagi tähtsat.

Ja siis on klaver. Mitte dekoratsioon, vaid päris. Keegi istub ja mängib. Mitte show’ks, vaid, et saab. Tekib tunne, et lennujaam ei ole koht kus aeg kaob vaid kus see lihtsalt peatub ja ootab.

Toit, see ei ole „lennujaama toit”. See on päris toit. Soe ja värske. Valikuga mis paneb korraks unustama, et järgmine lend kestab veel tunde. Magustoidulaud on eraldi peatükk, selline kus mõistad, et üks tükk on enesepettus aga kolm on ausus.

Keset seda kõike. Mõte: „Kas ma peaksin üldse edasi lendama?”

Akna taga ootel järgmine Turkish Airlinesi lennuk. Enne pardaleminekut vaatad veel korra seda masinat ja mõtled – järgmised kümme pluss tundi on su maailm piiratud ühe salongi, ühe akna ja mitme ajavööndite segadusega. Ja astud sisse, sest selleks sa siin oledki.

Istanbul → Hong Kong (8050 km)

Kaart on aus. See ei lohuta ega ilusta. See ütleb: “8050 kilomeetrit.”
Juba paberil näeb see väsitav välja. Selline distants mida muidu mõõdaks pigem eluperioodides mitte lennutundides.
Lend, kus: päev ja öö vahetavad kohti, söögikorrad segavad bioloogilist kella,
magamine on pigem kokkulepe iseendaga kui päris uni.

Kuid Business class teeb selle kõik talutavaks. Istmest saab voodi, filmivalik päästab igavusest ja vahepeal tekib isegi tunne, et võiks ju veel lennata. Õnneks möödub see tunne pärast maandumist kiiresti ja saad päriselt aru, et Euroopa on selja taga ja oledki Aasias, mitte enam kuskil vahepeal.

Business class, see on pikkadel lendudel nagu omaette ajamull. Koht, kus kaotad igasuguse reaalse taju selle kohta kui kaugel ja kaua sa tegelikult kuskil oled. Iste läheb päriselt voodiks, mitte „natuke kaldu“ vaid nii, et jalad on sirged ja mõte ütleb: „Okei, see on juba peaaegu hotell”. Ainult et hotell liigub 900 km/h ja akna taga on must tühjus.

Alguses sööd. Mitte lennukitoitu selle klassikalises mõttes vaid päris toitu. Sellist, mille kohta keegi tuleb küsima, kuidas sa seda eelistad ja mille kõrvale pakutakse veini ilma vabandamata. Kus MasterChef  tutvustab menüüd nagu restoranis mitte nagu transpordi teenuses.

Siis sa magad.
Ärkad.
Ja sööd uuesti.

Vahepeal vaatad kaarti ekraanil ja saad aru, et oled alles kuskil poolel teel. Euroopa on ammu selja taga, Aasia veel ees ning ajavööndid on täiesti sassi läinud. Keha on horisontaalis, aga mõistus üritab aru saada mis kell on ja kas peaks hommikusööki või õhtusööki sööma.

See on pika lennu absurdsus mugavas vormis – sööd, magad, sööd uuesti ja ikka ei ole kohal. Aga erinevalt turistiklassist ei mõju see väsitavalt. Pigem nagu pikalt venitatud paus, kus maailm on korraks peatanud ja ainus otsus on, kas tõmmata kardin kinni või vaadata aknast musta lõpmatust. See lend ei ole lihtsalt „lennata kuhugi“. See on päriselt teekond. Pikk, aeglane ja täiesti teises rütmis enne seda millest Tallinnas startisid.

Väike vahepala

Pärast maandumist, enne kui terminali jõuad, tuleb  ette tuttav stseen.
Lennukist välja, trepist alla ja siis üks buss kõigile. Inimesed, käsipagasid, kohvrid, lapsevankrid ja universaalne küsimus „kas see on üldse minu kott?“ – kõik ühes soojas, kergelt auravas koosluses. Kilud karbis, aga rahvusvaheliselt.

VIP reisijatega käib asi teisiti. Neid ei topita. Neid suunatakse. Eraldi buss, päris istmed, mitte metalltorud millest kinni klammerduda, on ruumi hingata ja aknast on vaade lennukile mitte kaasinimese seljakotile. Keegi ei astu varvastele, keegi ei müksa küünarnukiga ribidesse ja keegi ei küsi, kas see koht on vaba – sest see ongi vaba.

See väike peaaegu märkamatu detail ütleb rohkem kui pikad reklaamtekstid – mõne jaoks on lend logistika, mõne jaoks elamus.
Ja ausalt, pärast pikka lendu on päris mõnus teada kummas grupis parasjagu oled. 😊

Lõpuks maandumine, selline, mille puhul saad aru, see polnud lihtsalt lend punktist A punkti B, vaid sissejuhatus täiesti teistsugusesse rütmi.

Hongkong – Hiina, aga mitte päris

Saabumise hetk on kummaliselt vaikne. Ei mingit aplausi, ei punast vaipa. Ei tervitusi fanfaaridega.
Ei peagi. Lihtsalt teadmine, et pärast kümneid tunde õhus, oleks olnud lausa solvav maanduda kuhugi mujale mis ei näe välja nagu Hongkong. Maanduda näiteks Oulusse. Või Tartusse. Või kuhugi, kus on palju lund.

Uks avaneb.
POW!
Konditsioneer lööb vastu nägu nagu hästi treenitud karateka ja seinalt vaatab vastu kiri Hong Kong International Airport. Ilma hüüumärkide, ilma liigse draamata. Nagu arve. Nagi hambaarsti aeg. Lihtsalt fakt, et saabusid.

Oled järjekordne tegelane kes siseneb lavale.

Kui adrenaliin saabumise esimestel minutitel lakke lendas

Enne saabumist tundus, et kõik on kontrolli all. eSIM olemas, võrk nii mandri-Hiinas kui Hongkongis. Uber broneeritud täpseks kellaajaks. Plaan lihtne – maandun, lülitan telefoni sisse ja liigun edasi.
Reaalsus: eSIM ei toimi
Lennujaama WiFi – no accept
Telefon – null võrku.
Taksojuhti kätte ei saa.
Optimist minus loodab, ehk ootab väravas sildiga. Ei oota. Seisan. Mõtlen. Telefonist rohkem kasu kui taskulambist päikese käes.

Leian leti kus müüakse tavalisi SIM-kaarte. Paigaldamine võtab kolm minutit vähem kui pool tundi. Müüja peab passist pildi tegema, kuid süsteem, kuhu see edastatakse, punnib vastu. Müüja skaneerib. Passi. Uuesti. Ja uuesti. Umbes kakskümmend korda. Tuimalt, ilma närvita. Mina olen ainus, kelle pulss vahepeal tõuseb.

Lõpuks – levi. Seejärel jooks. Leian väsinud taksojuhi, kes on mind oodanud üle 40 minuti. Vabandan, tema kehitatab õlgu. Rohkem polegi vaja.

Majutus

Hongkongis saad kiiresti aru, et ruutmeetritel on kuldne väärtus. Pilvelõhkujates olevate umbes 20-ruutmeetrise pugeriku eest, kust avaneb intiimne vaade otse vastasmaja korterisse, küsitakse julgelt sadakond eurot öö eest. Kui tahad natuke õhku ja mitte naabriga silmsidet hoida, algavad hinnad pigem kahesajast.
Ruum on siin luksus. Kui tahad rohkem, maksa rohkem.
Võtsin hotelli.

Kui rahakott ja hing kergem, maandun tuppa.
Tuba ise? Norm. Mitte suur, aga korralik. Voodil nii palju patju, et tekkis tunne, nagu hotell üritaks mind lohutada: „Jah, me teame, aga vaata, kui pehme”
Interjöör viisakas, isegi veidi luksuslik. Kõik näeb välja kallis, isegi kui tead, et iga ruutmeeter on siin arvestatud grammides, mitte meetrites.

Ja siis… aken.
Seal see on – vaade, mis üritas kogu hinna maksumust ühe pilguga õigustada. Jahisadam täis jahte mille väärtus ületab mõne riigi SKT-d. Palmid, mis seisavad elegantselt nagu oleksid nad sündinud koos Rolexitega ja pilvelõhkujad mis süttivad õhtuhämaruses nagu jõulupuu, millel keegi pole kunagi elektriarvet näinud.

Seisan akna juures ja mõtlen: „Okei. Tuhandeid kilomeetreid selja taga – oleks ju piinlik, kui see vaade ei õigustaks kulutusi.”
Siis meenus hind.
Istusin voodile…, oma patjade keskele

Otse hotelli kõrval rand mis ei karjunud “turistikas” vaid sosistas: “istu maha ja hinga”.
Meri on tüüne, paadid õõtsuvad ja taustal mäed mis annavad teada – Hongkong ei ole ainult pilvelõhkujad ja hinnašokid.
Istud ja unustad, et hotellituba maksab rohkem kui mõnes riigis kuupalk.

Hotelli bassein

Päike, palmid, kristallselge vesi.
Vesi +22°C
Õhk +24°C
Eestlasele norm, kohalikele arktika. .ekspeditsioon. Lamamistoolid reas, null inimest vees.
Vaikne pühalik austus jääkülma vee vastu.

Ainus elusolend keda basseini ümbruses näha, on vetelpäästja. Istub kõrgel toolil, varju all, pilk tõsine ja keskendunud. Mida või keda ta täpselt valvab, jääbki ebaselgeks – vett ei kasuta keegi, laineid pole, uppumisohtu ka mitte. Võib-olla jälgib, et keegi kogemata ei tunneks end liiga julgelt ja ei astuks sellesse jäisesse vette.

Metropol, minek

Bussipeatus
Bussipeatuses olev järjekord ei ole ellujäämismäng ega küünarnukkide olümpia. Pigem vaikne rituaal kus igaüks teab oma kohta ja peab sellest kinni. Inimesed seisavad reas nii sirgelt ja rahulikult, et tekib tunne nagu oleks sattunud kas raamatukokku või meditatsioonikursusele.
Ainult et buss tuleb ka päriselt kohale. Ajus hakkab samal ajal toimuma väike konflikt: “Kas seisan piisavalt sirgelt? Kas vahe minu ja järgmise inimese vahel on sotsiaalselt korrektne? Kas see on nüüd vale kui ma köhatan?”

Hongkongi tänavapilt on nagu õlitatud masin. Kahekorruselised bussid libisevad mööda tänavaid nagu värvilised Lego-klotsid. Citybus on nähtus omaette – puhas, täpne ja täis reklaame mis lubavad sulle paremat elu, paremat äppi ja tõenäoliselt ka paremat krediidiskoori.

Pilvelõhkujad

Statistiliselt on Hongkongis neid rohkem kui kusagil mujal maailmas – 545 hoonet mis on üle 150 meetri kõrged. Sellest piirist alates loetakse hoonet pilvelõhkujaks (riigiti on määratlus erinev, näiteks Lätis loetakse pilvelõhkujaiks juba neid puukuure, mis on üle 3 meetri kõrged) ning see number on toonud Hongkongile koha Guinnessi rekordite raamatus – kõrvuti selliste saavutustega nagu “suurim kogus inimesi, kes korraga tantsivad Macarena’t”.

Linn on täis kõrghooneid, kus elamine ei toimu mitte tänaval, vaid kümnete korruste kõrgusel. Inimesed on valmis maksma suuri summasid, et pesitseda mida kõrgemal, seda uhkem. Justkui kõrgus võrduks staatusega. Justkui 68. korrusel elades oleksid sa parem inimene kui see vaene hing, kes elab kaheteistkümnendal. 12. korrus – see on ju praktiliselt maa peal. Kuid vähemalt on seal elavatel veel mälestusi sellest, mis asi on “tänaval kõndimine” ja “aknast mitte pilvede vaatamine”.

Kui sellises hoones elekter ära läheb ja see läheb, sest isegi Hongkongi elekter vajab vahel puhkust, siis muutub kõrgus luksusest hetkega katsumuseks. Alla saada on paras ettevõtmine, üles minna veel hullem. Tõeline kergejõustik, ainult et vabatahtlik. Mitte selline “vabatahtlik” kus medali saad. Selline, kus saad teadmise, et elu ei ole lihtne.

On õnnestunud selline ettevõtmise läbi teha – 48 korruselt jalgsi alla, kui ei olnud teada millal saab liftiga, millal tuleb elekter või kas üldse tuleb.
Marsruudiaeg – umbes 30 minutit.
30 minutit treppe. 30 minutit, kus iga samm ütleb: “Miks sa ei ela esimesel korrusel?”
Tulemus: järgmisel päeval jalalihased läbi nagu oleks maratoni jooksnud mitte lihtsalt „koju jalutanud“.
See oli kõigest alla tulek.
Aga üles ronimine? See pole enam liikumine. See on filosoofiline katsumus.

Kujuta ette: oled ostnud õhtusöögi, näiteks kana riisiga ja nüüd pead ronima üles 48 korrusele. Kana jahtub. Riis muutub kiviks. Sa ise muutud kiviks. Sa jõuad lõpuks roomates ukse juurde ja avastad, et elekter on tagasi ja lift töötab. Ajad end püsti, seisad seal, higine, kana käes ja mõtled: “Ma võiksin olla praegu liftis. Ma võiksin olla inimene.”

Täna vaatan pilvelõhkujaid teise pilguga. Mitte „oi kui äge vaade“, vaid „loodame, et elekter püsib ja liftid töötavad“.
Vaatan neid ja näen potentsiaalseid treeningsaale. Ma näen inimesi, kes on otsustanud, et vertikaalne elu on parem kui horisontaalne, ja kes maksavad selle eest iga päev – kas rahaga või treppidega.

Pilvelõhkujatelt alla maa peale tulles on pilt teine. Nagu oleks kinos vaadanud filmi IMAX-ekraanilt ja äkki pead leppima taskutelefoniga. Kõik on justkui olemas, aga… teistsugune. Väiksem. Inimlikum.

Promenaadil liiguvad turistide hordid, kaamerad käes, pilgud vaheldumisi telefonis ja silmapiiril. Selline spetsiifiline liikumine, kus kõnnid, aga aju on pooleldi Google Mapsis, pooleldi Instagramis ja su keha on lihtsalt kaasas, nagu kohver, mille unustasid.Keegi poseerib, keegi juhendab, keegi ootab kannatlikult. Alati on keegi, kes poseerib. Turisti loomulik seisund – olla kaamerale, mitte maailmale. Käsi puusal, pilk kaugusesse, nagu mõtleks sügavaid mõtteid. Tegelikkuses: “Kas see filter teeb mu naha siledaks? Kas kõht sai sisse tõmmatud”?

Taustal libiseb mööda mõni vana džonk. Paat, mis näeb välja nagu oleks ehitatud enne sinu sündi ja kavatseb purjeda ka pärast su surma.
Ees sillerdab vesi. Selja taga kõrguvad need samad betoonist ja klaasist hiiglased, kuhu osa neist turistidest tõenäoliselt õhtuks tagasi ronivad.

Edasi jõuad bussijaama. Või kunstimuuseumi.

Mitte  suvalisse bussijaama, vaid terminaali, mis näeb välja nagu kosmosejaam, kuhu kohe-kohe peaks saabuma midagi väga tähtsat.
Esimene asi mis tabab – kõik on suur. Astud sisse ja su aju ütleb: “Okei, see ei ole bussijaam. See on see koht, kus filmitakse neid stseene, kus inimesed jooksevad mööda futuristlikke koridore ja karjuvad “Me peame leidma selle vaktsiini!'” Sa ootad, et keegi ütleks “cut”, aga keegi ei ütle. See on päris. See on Hongkong.
Klaas ja metall kõikjal. Nagu oleks keegi otsustanud, et bussiterminaal peab olema arhitektuuriline manifest, mitte lihtsalt peatus.

Siis tuleb see. Sinu buss. Sa näed seda kaugelt – see liigub terminali poole nagu kosmoselaev, mis on otsustanud, et orbiit on igav ja maapind on huvitavam.
Tõused. Astud. Sisened. Ja äkki on kõik  tavaline. Istmed on istmed. Aknad on aknad. Vaatad välja – see kaarduv klaasist katedraal, kust tulid – ja adud, et isegi bussijaam võib olla koht, millest  räägid aastaid hiljem.

Liiklus

Liiklus  nagu Cirque du Soleil – rohkem heli, vähem akrobaatikat ja kõik toimub asfaldil, mitte õhus. Taksod, kahekordsed bussid ja luksussedaanid jagavad sama tänavat. Bentley ja 20-aastane Toyota Corolla kõrvuti, nagu vennad, kes on unustanud, et üks neist maksis 200 000 ja teine 2000.
Kohalikud taksod avaldavad muljet – punased, kandilised ja ausad. Kolm omadust, mida ei ootaks ühes lauses. Nad ei kauple. Ei küsi lisatasu. Ei hakka seletama, kui kaugel see koht nüüd täpselt on. Istud sisse, ütled punkti ja sõidad. Lihtne.

Mõnikord, kui Eestis taksosse istun ja juht hakkab rääkima ilmast ja hindadest ja eriti pikast teest, mõtlen ma Hongkongile.
Ja naeratan.

Hooned

Kuldsed klaastornid, mis peegeldavad päikest nii enesekindlalt, nagu teaksid nad täpselt, kui kallid nad on. Vastas roheline mäenõlv, mis näitab, et loodus pole siit kuhugi kadunud – see lihtsalt suruti tee äärde.

Sipelgapesad – sellised majad…

Päris majad kus kohalik mass tegelikult elab. Pikad, tihedad ja lõputud fassaadid millel aknaid on rohkem kui mõnes linnas elanikke. Kaugelt vaadates näevad need välja nagu betoonist mustrid, lähemalt aga saad aru, et iga väike ruut on kellegi kodu. Neid maju kutsutakse  sipelgapesadeks – mitte niisama. 10–20 ruutmeetrit, kuhu terve pere elu on kokku pakitud seina ja akna vahele. Kõik peab ära mahtuma. Privaatsus on luksus, ruum on siin privileeg.

rahulik hetk…

ja „privaatsus” kõlab nagu muuseumieksponaat – istuvad inimesed puude all.
See ei ole metafoor. See on päris. Päris puud. Päris varjud. Päris inimesed. Nad ei jookse. Ei kiirusta. Ei vaata kella ega mõtle koosolekule, mille mõtet keegi päriselt ei mäleta. Nad istuvad.
Ja söövad lõunat. Karp lahti. Termos välja.
Nende kohal kümneid korruseid klaasi, betooni ja laene. Pilvelõhkujad, mis varjavad päikse. Betoon, mis on siin igavesti. Klaas, mis peegeldab valgust.
Aga nemad ei vaata üles. Nad vaatavad oma toitu. Või oma telefoni. Või mitte midagi.

Food market – koht, kus kõht teeb otsuseid kiiremini kui aju

Lõhnad segamini, hinnad vahelduvad vastavalt müüja tujule ja järjekorrad tekivad täpselt sinna kuhu sina just tahtsid astuda. Hinnasildid on enamasti pildiga, mitte sellepärast, et oleks turiste silmas peetud, vaid keegi ei eelda, et sa päriselt aru saad, mida tellid.
Väike detail: Hongkongis ei saa maksta jüaaniga. Ei. Siin on oma raha – Hongkongi dollar.

Täiesti eraldi maailm, täiesti eraldi majandus, täiesti eraldi tunne. Mandri-Hiina võib olla paari silla ja tunnise rongisõidu kaugusel, aga rahakotis on kohe aru saada – „Hiina light“ see koht küll ei ole.
Kui oled just õppinud eurod dollariteks, dongideks ja jüaanideks ümber arvutama, viskab Hongkong vahele oma kursi – lihtsalt selleks, et su ajul igav ei hakkaks.

Mõtled: “Aga Hiina? See on Hiina, eks?” Ei. See on Hongkong. “Üks riik, kaks süsteemi”. Kaks rahakotti, kaks ajavööndit, kaks segadust. Sa õpid. Sa vahetad raha. Sa saad Hongkongi dollareid, mis meenutavad pigem kasiinožetoone kui pangatähti – nii värvilised, et ei taha neid ära anda.

seal ta läheb…

Ahter raskusest peaaegu veepiiri äärel, nina stoilise rahuga tulevikku suunatud. Tõeline Hiina raskekahurvägi teel Euroopasse – kõht täis Temut, vidinaid, plastikut, „ainult täna -70%“ pakkumisi ja asju mida keegi ei teadnud, et tal vaja on… kuni pakk ukse ette jõuab. Hongkongi lahel libiseb see kaubamägi vaikselt nagu ujuv kaubanduskeskus, ilma muusika, rahavamassi ja kassadeta. Mäed taustal, päike loojumas ja kuskil keset merd liigub logistiline ime, mis teeb maailma väiksemaks ja kapid täis. Vaadates seda, saad aru – globaliseerumine ei ole teooria, see on laev mis parajasti silmapiiri taha kaob.

rõõmu automaadid

Pikad read kombitsatega masinaid – nagu keegi andis robotile küünised ja ütles: „Hakka haarama.” Aga halvasti. Masinad, mis on programmeeritud lootust andma. Piisavalt, et arvaksid: “Aga seekord… seekord ma saan selle karu. Ma näen, see liigub. Ma tunnen füüsikat. Ma võidan.”

Neid on kõikjal – kaubanduskeskustes, toidupoodide ees, tänavanurkadel. See ei ole juhus. See on strateegia. Sa ei tulnud siia mänguasja pärast. Äkki tahad haarata. Äkki su laps näeb. Äkki ta hakkab karjuma.
Need on täis pehmeid mänguasju, vidinaid ja täiesti arusaamatuid auhindu. Seal on karud – normaalne, arusaadav. Seal on vidinad – võib-olla kõrvaklapid, võib-olla lihtsalt plastikust asjad, mis näevad välja nagu kõrvaklapid. Ja siis on need täiesti arusaamatud auhinnad. Asjad, mille kohta sa mõtled: “Mis see on?”

Aga lapsed ei küsi. Lapsed näevad. Lapsed tahavad. Sest see on seal. Ja kui see on seal ja haaratav, siis järelikult väärtuslik. Kapitalismi algõpetus
Lastele on see justkui rahvusport – münt sisse, kang kätte ja klõbistamine võib alata. See on rituual. See on püha. See on hasart. See on see, miks inimesed ostavad lotopileteid ja investeerivad krüptosse ja abielluvad inimesega, keda nad tunnevad kolm päeva.
Vanemad seisavad kõrval ja vaatavad seda tegevust nagu malepartiid.
Harv võit on olümpiamedal. Enamik katseid lõpeb väärika kaotusega.
Oluline, et sa proovisid. Et sa uskusid. Et sa panid mündi ja tõmbasid kangist ja tundsid seda pumpamist oma rinnus.

Nädal Hongkongis möödas

See kõlab nagu filmi pealkiri. Või nagu diagnoos.
“Kaua teil on olnud?”
“Nädal.”
“Ah, see seletab kõik”.

See oli pehme maandumine Aasiasse. Piisavalt eksootiline. Piisavalt läänelik, et kultuurišokk ei löönud esimesel minutil põlvili. Sa ei astunud lennukist välja ja ei avastanud, et oled teisel planeedil. Astusid välja ja said aru: asjad on tuttavad, aga natuke nihkes.
Pilvelõhkujaid ei vaata sa enam alt üles suu lahti. Sa vaatad üles ja mõtled: seal elab keegi. Võib-olla see mees, kes  minuga koos treppidest alla jooksis. Võib olla mitte.

Kokkuvõtteks: linn oma rütmi ja reeglitega

Hong Kong osutus liberaalseks ja inimlikuks kohaks, vähemalt pealispinnal. Sest tead, seal on rohkem. Seal on alati rohkem. Aga sa ei jõudnud sinna. Sa olid ainult nädala. Sa olid pealispinnal.
Riiki sisenemine oli sujuv, kui jätta kõrvale mõõdukas paberimajanduse maraton, kus piirikontrollis täidad nii palju lehti, et tekkis tunne nagu kirjutaks väikest romaani oma saabumisest. Kus mõistad, et “sujuv” on suhteline. Kus sujuv võib tähendada “sa said sisse” isegi kui sa pidid kirjutama oma eluloo, oma vanaema neiupõlvenime ja oma lemmikvärvi.
Sa oled sees. Punkt

Sildid kõikjal hiina ja inglise keeles. Linn räägib sinuga, mitte ainult iseendaga. See teeb ta ligipääsetavaks.
Aga ka siin on kihid.
Hongkongis räägitakse oma hiina keelt – kantoni keelt, millest mandri inimesed sageli aru ei saa.
Üks riik, mitu keelt, mitu maailma.

Vaatan telefoni, järgmine lend homme.
Hainan.
Päris Hiina.
Teine rütm. Teised reeglid.
Hongkong loetud.
Teekond jätkub

Sellest postkastist järgmine lugu.

The post 1. Hongkong first appeared on PRIIT POOLAR.

Väike ärevus: kas nad ikka teavad, et nad ka ise viisavabad on?

Seisan värava juures ja vaatan China Southerni lennukit – nagu inimene, kes on eksamiks õppinud, aga pole kindel, kas eksam üldse toimub.

Paberite järgi on viisavabadusega kõik korras. Google ütleb „yes“. Uudised ütlevad „yes“. Aga kas see info on neil ikka õiges Exceli lahtris?
Hong Kong oli soe eelroog – tempel, naeratus, edasi.
Hainan… see lennuk vaatas mind juba eos kahtlustavalt.

Sanya – Hainani lõunatipp, troopiline Pärnu, aga Hiina moodi

Maandumine.
Hainani saar.  
Kuurortlinn Sanya.
Sanya, umbes nagu Pärnu, ainult et kui Pärnus küsitakse, kas jäätist tahad, siis siin küsitakse passi. Korduvalt
Kui lennujaama passikontroll läbitud, tekkis korraks tunne, et nüüd on kõik. Ei. Veel üks järjekord. Veel üks kontroll. Sama pass.
Hiinas ei tähenda „läbi“ kunagi päriselt läbi. On “to be continued”.

Sanya ei hääldata Sania, see on Sanja – nagu vene nimi Санья. Pehme, nina alt läbi, ilma selge „ia“-ta. Hääldasin seda järjekindlalt valesti. Kui ütled Sania, ei ole see lihtsalt vale hääldus. See on uus koht. Kui ütled Sanja, lähevad näod heledaks.
Jah, just, sinna.

Tervitused loosungitega

Lennujaamast väljudes tervitab sind kivist stend parteilise üleskutsega astuda kommunistliku partei ridadesse. Punane värv pluss tuttav sümboolika. Tunne, et ajalugu liigub eri kohtades erineva kiirusega. Kõnnin kohvrit lükates edasi arusaamaga, Sanya ei ole ainult rand. See on Hiina. Täies komplektis.

Vahepala: „hieroglüüfid“ mida tegelikult ei ole

Meil on kombeks nimetada hiina kirjamärke hieroglüüfideks, kuid klassikalises mõttes need seda ei ole. Need on mõistemärgid ja neid luuakse kogu aeg juurde. Üks märk koosneb kolmest – neljast sümbolist, millel igal ühel oma tähendus. Tahad uut mõistet? Tee uus märk.

Neid hakatakse õppima juba umbes 4 aastaselt ning lõpetatakse… noh, nii kuskil 15 aastat hiljem. Mitte selleks, et olla geenius, vaid et normaalselt lugeda ja kirjutada.
Kui palju neid üldse on? Keegi ei tea täpselt. Räägitakse 40 000, räägitakse 80 000. Vahet pole – nagunii ei õpi keegi neid kõiki ära.
Ja meie?, oma 23-tähelise eestikeelse alfabeediga. Õpid tähed ära, paned ritta ja ongi sõna. Tahad uut sõna? Kirjutad lihtsalt uue.

korter Sanyas

Pärast kontrolle ja vorme jõudsin lõpuks sinna, kuhu iga lend tegelikult välja peab jõudma, oma pessa. Kõrgele. Mere äärde. Ilma vahepealsete filtriteta

Korter oli praktiline, stiililt kategoorias „keegi kunagi pingutas“.
Aga rõdu…
Rõdu tegi kogu loo ära.
Olin kohal.

Päev 2: digidžungel

Teisel päeval algas võitlus nähtamatu vastasega, nimega Internet.
Millalgi 90ndatel uskusid interneti loojad ja ideoloogid siiralt, et globaalne veeb toob inimkonnale piiritu vabaduse ja sõltumatuse mis iganes riiklikust tsensuurist ning info hakkab liikuma vabalt. Nad oli väga optimistlikud. Ilmselt ei tulnud neil pähe, et sama tööriistaga saab teha ka vastupidist – ehitada digitaalne tara, kus kõik on justkui olemas, aga ainult siis kui süsteem seda lubab.

Hiina alustas sellega juba 2000ndatel, rajades oma kuulsa „suure tulemüüri“. Selle taga on oma internet, oma reeglid, oma loogika.
Kõik on olemas, aga mitte see, mida sina tahad. Unusta rahulikult: WhatsApp, Google, TikTok, Instagram – jne., jne.
Neid ei ole. Punkt. Mitte et “vahel töötab vahel ei”. Lihtsalt ei ole.
On oma äpid. Palju äppe. Kõik hiina keelsed.

Kuid siin tuleb mängu VPN – digitaalne põgenemisredel. Väike klikk ja oled teisel pool müüri. Teenus, mis paneb interneti arvama, et oled teises riigis ja võimaldab müüridest üle hüpata. Ning voilà – su kodused äpid ja harjumuspärased funktsioonid ärkavad mühinal ellu.

Maksmine: raha mida ei ole ja äpid, mida peab austama

MasterCard ja Visa? Unusta ära.
Hiinas maksad AliPay või WeChatiga.
Kolmandat varianti sisuliselt ei eksisteeri

AliPay loodi 2004. aastal kui PayPali analoog, aga arenes edasi nii, et PayPal jäi kuskile lapsepõlve. Tänaseks on see täisfunktsionaalne finantsöko, bla, bla blaa süsteem, kus on: maksed, ülekanded, toidukullerid, lennu/rongipiletid, takso, e kool jne.  Kõik ühest kohast. Ilma milleta elu ei toimu. Kasutajaid üle 1,3 miljardi. Tilluke küla selline.

AliPay ja WeChat – kontode loomine

AliPay konto tegin enda arust juba Eestis kenasti valmis.
Kohapeal selgus, see oli  kõigest eelmäng. Päriselt saad konto aktiveerida ainult Hiinas, kus süsteem kontrollib muu hulgas ka sinu GPS-asukohta. Kui sa füüsiliselt Hiinas ei ole, siis sind justkui ei eksisteeri. Kogu konto loomis protsess algab otsast peale – tunne nagu oleks uuesti passikontrollis, ainult et seekord telefonis.

Autentimine Hiina moodi: dokument käes, nägu kaameras, mõlemad käed nähtaval.

WeChat.
See ei ole äpp. See on operatsioonisüsteem. Windows 13, mis iganes.
Hiinlased ei sõltu WeChatist – WeChat on lihtsalt parem. Kõik, mida meie teeme viies eri äpis, on siin ühe katuse all. Kui AliPay ütleb: „aktiveerime su, kui  oled füüsiliselt Hiinas“, siis WeChat ütleb: „leia kohalik hiinlane, kes sind soovitaks“. Tee üks vale samm ja konto lukus
Leidsin.
Lukku pandi tema konto.
Mina jäin maksevahendita. Tema jäi kontota.
Õppetund  kiire ja valutu.

Linn, mis …enam vähem

Sanya on linn, kus kõrghooned kasvavad nagu troopilised seened – igaüks eelmisest natuke ambitsioonikam. Mõni näeb välja täiesti talutav, mõni nagu arhitekti märg unenägu, mille keegi otsustas lõpuks päriselt valmis ehitada.

Õhtul kui tuled süttivad, muutub linn sumedaks ja hubaseks. Päike ei kõrveta, temperatuur muutub talutavaks, tramm vuhiseb mööda ning tekib nagu tunne, see linn vist meeldib mulle.

Rand – rannamõnud kontrollitud kujul

Õhk – umbes +26 C. Meri kutsub, päike kõrvetab.
Kohalikud rannas samal ajal varbaotsast kõrvuni kinni pakitud.
Kus meie võtame särgi seljast, tõmmatakse siin veel üks kiht peale. Pikad varrukad, kindad, kapuutsid, näomaskid, päikesevarjud – kõik selleks, et päike jumala eest nahka ei puudutaks, nagu oleks välja kuulutatud UV-häire. Kultuuriline kokkulepe päikesega on siin täiesti vastupidine.

Hele nahk on siin väärtus, päevitus mitte.

Meri on. Ujuda tohib. Aga ainult seal, kus lubatud. Kui vaatad, et avameri on vaba ja võtad ujudes suuna kaldast eemale, ilmub kõrvale süst punasest vestis tegelasega kes suunab sind kiiresti tagasi.
Plaan avavee ujumisteks sai sellega kriipsu. Mõte paar nädalat trenni teha… unustatud.
Vabadus on olemas, aga aedikus. Koos kõigiga

“Võõrad” – Back to the past ehk ajakapsel 1990

Kogu rannaäärne linnaosa on täis venekeelseid silte kõrvuti hiina omadega.

Umbes 80% massist kõnetab sind automaatselt vene keeles, ilma küsimata, ilma kahtluseta. Enamus veneturiste veetakse siia peamiselt Venemaa ida poolsetest linnadest (siberi suurlinnad Habarovsk ja Vladivostok). Samamoodi nagu meid omal ajal Eestist Türki veeti. Paketina. Korraga. Ja palju
Aga need ei ole need „klassikalised“ venelased kellega meie kodus harjunud oleme.
Need on… eksootilisemad.

Vahepala, QR-kood

See on kõikjal. Kõigil. Ja igaks otstarbeks.
Skannid, maksad, liigud, tellid, annetad. Sularaha on pigem nostalgiline mälestus.
QR-koode näeb ka seal, kus mujal maailmas neid ei ootaks.
Näiteks hauakividel.
Lähedase mälestuseks.
Skannid koodi ja jõuad veebilehele, kus on lahkunu lood, pildid ja videod. Aus ja ilus viis meenutada.

Ja  kerjused. Ka neil on oma isiklik QR-kood. Skannid, saadad väikese summa ja lähed edasi. Ei mingit münte, ei mingit sularaha. Mugav.
Digitaalne kaastunne minult.

Huvitav, kas riik koorib selle pealt pärast ka maksud?

Kohalikud

Päev algab varakult, enne päikest. Parkides tantsitakse, mängitakse, lauldakse karaoket, tehakse tai chi’d, seda aeglast kätega õhus vehkimise kunsti. Mehed mängivad kaarte või mingeid lauamänge, mille reegleid ei tea keegi peale nende endi. Nagu suured lapsed, kes on saanud liiga vara ärgata ja kellel on nüüd vaba voli.

Kuskil eemal, silla all, magab kodutu.
Kogu maine vara hoolikalt käeulatusse sätitud ja elu koondunud mõne koti ja teki ümber. Linn ärkab tema ümber ja keegi ei tee sellest numbrit. Nii lihtsalt on.

Kultuurline eripära, detail, millega sa ei harju – rögastamine

See on selline tegevus, mis ei toimu ootamatult, vaid ehitatakse üles.
Kõigepealt tõmmatakse lurinal ja demonstratiivselt kogu võimalik tatt kuskilt ninaneelust kurku. Heli on kõrge, märg ja ambitsioonikas, nagu keegi prooviks seestpoolt akvaariumi tühjaks lasta. Vahel mitu korda järjest, sest ilmselt pole veel ideaalne konsistents käes. Kui vajalik materjal on suus olemas, järgneb lühike paus ja siis sülitatakse see välja. Kiirelt. Täpselt. Ilma igasuguse draamata.
See toimub kõnniteel, rannapromenaadil, poe ees. Täiesti argiselt, nagu meie jaoks nina nuuskamine. Salvrätikusse
Esimestel päevadel märkad. Paari päeva pärast juba arvestad. Järgmine hetk mõistad, see on lihtsalt osa kohalikust helimaastikust – nagu tsikaadid, rollerid ja konditsioneeride undamine.

Mõni näide:
Ujula. Kohalik tegelane sumab raja lõpuni, tõstab pea veest, rögastab basseini äärele, loputab käega vett ja pühib laiali. Kõik. Ujumine jätkub. Midagi ei juhtunud.

Näide 2: Seisan foori taga, ootan rohelist tuld. Rolleriga tüüp veereb kõrvale, tõmbab lurinal kurgust röga, ning nagu muuseas sülitab selle napilt mõne sentimeetri jagu mu varvastest mööda. Täiesti neutraalne manööver, nagu suunatule vilgutamine.
Kui ma siis ühel hetkel refleksiivselt kellelegi vastu rögastasin, vaatas ta mind siira imestusega, mitte pahaselt, lihtsalt segaduses, umbes nagu, mis sellel nüüd viga hakkas?

Kahtlen, meeldib see linn ikka mulle?

Toit

Hiinlastele meeldivad seakamarad, seajalad ja igasugused erineva kooslused nendest. Kõik see, mis meil Eestis kunagi talupojaköögis au sees oli, on siin igapäevane lettidel laiutav standard.

Tänavatoidukärud pakuvad pirukaid ja leibu, mille täidis jääb vahel teadlikult saladuseks. Reegel on lihtne: kui kohalik sööb, ilmselt siis ohutu. Kui ei ole, siis saad vähemalt kogemuse.

Kui mujal Aasias valmistud söögiks nagu väikeseks ellujäämiskatseks, kas on terav, väga terav või „miks ma selle tellisin“, siis Hiina mängib teises liigas. Siinne toit on magus. Nuudlid. grillkana, kastmed. Kogu see kraam millelt ootad tuld, aga saad hoopis karamelli. Alguses kahtlustad kokka. Siis retsepti. Lõpuks saad aru, nii peabki. Keegi ei küsi, tahad vürtsi? Saad magustatud.

Ja klassika – Pekingi part. Rippumas klaasi taga nagu kunstinäitus. Välimus ütleb “vaata”. Lõhn ütleb “söö”. Hind ütleb “noh, vähemalt üks kord elus”.
Vaatad, mõtled, ohkad… ja tellid ikkagi.
Hiina toit ei pruugi meeldida. See lihtsalt on. Ja mõne ajapärast vaatad seajalgu hoopis teise pilguga kui varem.

Guanyin kuju – natuke suurem kui vaja

Guanyin – gigantne kuju, mis ei jää märkamatuks. Kõrgust umbes 108 meetrit, veidi rohkem kui USA Vabadussambal. Lihtsalt võrdluseks.
Kui juba ehitada, siis väikest asja pole mõtet ette võtta.
Guanyin sümboliseerib kaastunnet ja kaitset, seisab kolme näoga korraga – üks maale, üks merele ja kolmas ilmselt juhuks, kui midagi veel peaks juhtuma.
Teekond kuju juurde on nagu väike palverännak – turistid, palverändurid ja inimesed, kes tulid lihtsalt vaatama, kui suur see asi päriselt on.

Rongid

Hiina on viimastel aastatel ehitanud üles maailma kõige tihedamad ja kiiremad kiirraudteevõrgud. Rongid, mis liiguvad 300–400 km/h, on siin  täiesti tavaline nähtus. Testitakse juba ka uue põlvkonna lahendusi, mille siht on ligi 1000 km/h. Esimesed katsed on tehtud, insenerid säravad ja tulevik koputab uksele.
Riigi loogika on lihtne – rong kui lennuki alternatiiv. See ei ole teooria. Täna saad Pekingist Shanghaisse  kiiremini, mugavamalt ja odavamalt rongiga kui lennukiga. Astud rongi ja sõidad.

Hainani ringraudtee – 680km., on kõige selle miniatuurne mudel, kus rong teeb saarele ringi peale vähem kui viie tunniga.
See, mida Euroopas alles arutatakse, on siin juba ammu rööbastele pandud.

China Southern Airlines – odavlennufirma kus süsteem tahab, et sa päriselt pingutaksid

China Southern Airlinesiga tekkis üsna kiiresti arusaam, et lennupilet ei anna veel õigust lennata. See annab sulle õiguse hakata protsessi läbima.
Ingliskeelne veebileht?, Sisuliselt ei. Äpp telefoni?, Ei. Kõik käib WeChati kaudu. Ja just seda kontot ma aktiveerida ei saanud. Täiuslik.

Siis tulid lennumuudatused järgmisele lennule. Kodulehel ilmus minu konto alla lakooniline hieroglüüfide rida, mille mõte oli selline: “Teie lennu ajad on muudetud, võtke ühendust teenindajaga”. Kuidas? Helistades?, jah. Aga loomulikult ainult läbi kohaliku telefoninumbri, mida mul polnud.

Kodulehel kontaktiks e-posti aadress.
Saadan järjest kirju stiilis: “Jah, olen nõus. Kinnitan. Olen seesama inimene. Kõik on okei. Accept.”
Nädal möödas. Vastuseid null. Tuhlan veebis, leian veel kontakte. Sama tulemus. Süsteem vaikis. Süsteem mõtles.
Lahendus klassikaline, leia taas hiinlane kellel kohalik telefon. Leidsin. Helistas.
Pärast umbes kahekümne minutilist hiinakeelset telefonimulinat sai mu broneering lõpuks rohelise tule ja lennupilet hakkas uuesti eksisteerima. Kõik olid rahul. Eriti süsteem.
Kuid see oli alles soojendus.

Check-in ehk „ava kohver“

Lennujaama check-in’i letis sai mu kohver pagasikontrollist tagurpidi käigu, saatjateks kaks tollivormis väga tõsist ametnikku, kes nõudsid kohvri sisu avalikustamist.
Olen alati mõelnud, nähes vahel teisi kohvreid kohustuslikus korras lahti pakkimas, et oh mis rõõm on oma elu kaaskodanike silme ette laotada ja siis kogu see kupatus minutitega sinna tagasi mahutada, kui oled eelnevalt tunde pusinud, et see üldse võimalik oleks.
Nüüd tean. Ei ole. See on kogemus.

Lennuohutuse probleemseks allikaks osutus kohvri põhja peitunud pisike välgumihkel, mõõtmetega umbes 1 × 2 cm. Täiesti unustatud asjapulgake, mis oli ilmselt juba mitmeid eelnevaid aastaid minuga rõõmsalt mööda maailma ringi reisinud. Nüüd siis avastati. Probleem lahendati. Süda rahunes. Kohver… enam-vähem ka.

Turvakontroll

Edasi turvaväravad + isiklike asjade kontroll.
Enne väravat: „Kuni varvasteni paljaks!” See oli muidugi liialdus, aga tunne oli üsna sarnane.
Akupank? CE-märgistus kohustuslik. Kui ei ole – prügikasti. Pole oluline, et valmistatud Hiinas.
Seekord sobis. Kallis akupank. Ellu jäi. Aga 0,5-liitrine limonaadipudel koos sisuga ei olnud kõnelemist väärt – võta kaasa, milles küsimus.
Mõttekoht Tallinna lennujaamale.

China Southern Äriklassi Lounge – VIP paberil

Enne lendu jõudsin ära käia China Southernäriklassi lounge’is. Sissepääsu voucheri soetasin “x”veebipoest. Letis selgus – see ei kehti. Kuna seletamist oli palju ja järjekord selja taga aina kasvas, jõudsime kokkuleppele – maksan lahkudes.
Kui pardale minekuni oli jäänud vähem kui 30 minutit, tõusin ja suundusin maksma.
Ja siis see juhtus – just sel hetkel otsustas AliPay alustada minu isiku tuvastamist, millega tõmmati kriips peale kõigile maksetevõimalustele.

Makse katkestatud: „suspicious activity“.

Suurepärane. Tuju tõusis. Lounge’ist välja ei saa. Kell tiksub. Ainus võimalus – maksa sulas. Mida pole. Valuutavahetuspunkti ei jõua. Ladusin peotäie eurosid, vahetage ise, palun. Lennuki mootorid undavad, närvid peas nagu pillikeeled, lahendust pole. Lõpuks lasti minema stiilis, noh jookske siis… mis me teiega ikka teeme.

Kokkuvõte

Kaks nädalat Hainanil andsid aega Hiinaga kohaneda. Kui kõik toimib, oled kontrollitud, äpid telefonis liiguvad ja maksed lähevad läbi, on elu täiesti elatav.
Aasta keskmine temperatuur saarel +24,7 ° – sisuliselt „Tenerife 2“, ainult kordades soodsam.

Viimane Hiina sihtpunkt — linn, millest midagi ei teadnud.

The post 2. Sanya, Hiina first appeared on PRIIT POOLAR.

Tõdemus, kus vabad valikud on illusioon.

Viimane Hiina sihtpunk Guangzhou oli justkui ette kirjutatud. Nagu auto kojamehe vahele pistetud trahvikviitung, mitte et ma seda otseselt  tahtsin, aga keegi kuskil leidis, et Sanya ja Vietnami vahele peab jääma piir. Mitte geograafiline, vaid logistiline. Selline, mida suudaks ületada kas ime või mõni mõistliku hinnaga otselend.

Laual oli kaks „vaba“ valikut – umbes nagu valimistel, kus valik justkui olemas, aga tulemus on ette teada: Hong Kong või Guangzhou. Kuna Hong Kong oli juba läbi sirvitud nagu arsti ooteruumis vedelev ajakiri – lehitsesin, vaatasin, sain pildi kätte, jäi üle Guangzhou. Loogiline jätk. Umbes nagu haiguse teine laine pärast esimest. Tegelik põhjus oli siiski proosalisem: see oli lähim koht, kust Vietnami poole edasi.

Muidugi ütlen nüüd kõigile, et valisin Guangzhou “marsruudi mitmekesistamiseks” ja “autentsema kogemuse pärast”, mitte et see nüüd oli ainus koht kuhu China Southern Airways mind oma väsinud tiibadega vedada viitsis.
“Vaheldus” – sest kui oled nädalaid vaadanud Hainani randu, siis on ju tõeline kultuuriline elamus näha… samasuguseid pilvelõhkujaid, aga teise nimega.

Nii siis “avastasin” Guangzhoud, nagu avastaks inimene, et tal on lõpuks vaja hambaarsti. Mitte et see oleks olnud unistus, aga geograafia ja marsruudi valikute puudumine tegid oma töö.

Guangzhou –  Suuruselt kolmas linn Hiinas. Üks suuremaid tehnoloogia ja tootmiskeskusi. Üle 15 miljoni hingestatud kehaga metropol – koht, kus raha, kaup ja inimesed liiguvad kiiremin kui jõuad silmi pilgutada. Siin räägitakse kantoni keeles, mandariin jääb turistidele lohutuseks. Sinuga niikuinii ei räägita. Siin süüakse kogu aeg, kui keegi parajastii ei söö, siis ilmselt alles otsib toitu.

Vanad uberikud, mis seisavad harjumusest visalt pilvelõhkujate vahel, on nagu pensionärid kiirteel kes karjuvad minevikust: “meie olime siin esimesed!”, samal ajal kui uus torn neile katusele istub. See linn ei ole päris turistikas. Guangzhou – see on nagu katlas podisev megapolis, millele keegi unustas kaane peale panna.

Kohver

Mõned tunnid pilvedes ja laskumine Guangzhousse – China Southern Airlines-iga. Odavlennu firma – mis  seab ootused üsna täpselt paika. Lend Guangzhousse oli juba eelnevalt vürtsitatud. Sanyas tehtud kohvri ülevaatus ja tõsised turvakontrollid tekitasid tunde, et mu pagas on nüüd kellegi jaoks erilise tähelepanu all.
Midagi, mis justkui jäi õhku.

Kuna tegemist oli siseriiklku lennuga, siis seekord topelt passikontrolli ei olnud.
Üldse mitte ühtegi. Lennukist välja ja oledki juba pagasilindi ääres.

Ootad.
10 minutit.
20.
40.
Lint käib, kohvrid tulevad ja lähevad. Minu oma ei tule.
Lõpuks saab selgeks – kohvrit ei ole.
Mitte et “hilineb”, mitte et “järgmise lindiga”. Lihtsalt ei ole.

Vahepala
Hiina lennujaamades reegel – kui su kohver saab lennu käigus kahjustada, ei hakata seda lappima ega vaidlema. Sa valid endale uue kohvri. Just.
Täpselt sellise mõõduga, nagu tahad. See teadmine oleks olnud  mulle lohutav, kui mul oleks olnud midagi, mida kahjustatuks nimetada.

Kui äriklassi privileegide hulka kuulub ka kohvri sildistamine “Priority” lipikuga, siis economy lennufirmad seda luksust sulle ei paku. Esimese stardipaugu ja finišijoone saavad seal lihtsalt teised kohvrid.

Suund lennujaam – kesklinn

Alipay endiselt kasutuskõlbamatu.
Taksot tellida ei saa, mis tähendas, et asju tuli ajada vanamoodsalt ja minna lennujaama ametlikku taksojärjekorda. Sellisesse, kus keegi ei küsi, kuhu sa minna tahad, lihtsalt suunatakse järgmisse autosse. Konveiermeetodil. Turvad vehivad, uksed avanevad, inimesed kaovad masinatesse. Tempo. Jõudsin enne ukse sulgumist veel küsida, kas krediitkaardiga saab maksta. Saab. Uskumatu

Sihtpunkt kuskil 50 kilomeetri kaugusel. Summat ette ei küsinud. Taksomeetrit pole. Eelnevalt olin vaadanud, läbi AliPay tellides oleks see kuskil 20 eurot.

Sõidame. Üsna pea selgus, mitte sinna kuhu vaja. Minu Google Maps näitas ühte aadressi, taksojuhi oma midagi muud. Lõpuks kasutas sohver minu telefoni.
Poolteist tundi hiljem, kohal.
Arve….tüüp lajatas alustuseks numbri kuskile poole tuhande jüaani kanti.
Hapnik lõppes.
Peas käivitus kiire valuutakalkulaator. Eurodes umbes 70. Pärast mõlemapoolset intensiivset kätegümnastikat, maandusime kolmekümnele.

Kohal

Majutus – Soluxe Hotel Guangzhou. Kõrge maja, vaikne ümbrus, park ja vesi kohe kõrval. Tuba viimasel korrusel. Piisavalt kõrgel, et linn jääks alla ja müra koos sellega.
Lifitga üles. Pikk sõit. 42 korrus.
Uks kinni, kardinad eest ja vaade…
Õhtune linn allpool, pilt mis lummab. Täielikult

Elamine, mitte lihtsalt magamine

Sviit, selline veidi klassikaline, on suur. Mitte just aasia „XXL“ vaid päriselt suur – nii 86 m².
Elutuba, magamistuba, köök ja paksud kardinad kust valgus tuleb sisse ainult siis, kui ise lubad.

Tehnoloogia tänaval

Peaaegu kõik, mis siin liigub, liigub elektri jõul. Vilinal, mitte mürinal. Autod, bussid, rollerid, kolmerattalised veidrad hübriidid millele Euroopas pole veel nimegi pandud. Mõni näeb välja nagu tõukeratas, aga on otsustanud karjääri teha motospordis.

Sisepõlemismootorit kuuleb harva. Kui kuuled, siis pöörad  pead ja tavaliselt on seal väga kallis auto. Rolls-Royce või midagi samast kategooriast. Selline, millele on lubatud fossiilkütus ilmselt puhtalt ajaloolistel põhjustel.

Guangzhoust 130 km kaugusel – tehnoloogialabor nimega Shenzhen. Linn, mis joonistati kaardile alles eile. Seal on reegel lihtne: bensurollerid jäävad keelumärgi taha. Punkt. Kui see ei ole elektriline, siis see ei ole liiklusvahend.

Elektroonikaturud – vidinad mida maailm sult ei küsi, aga ostab ikkagi

Siin on maailma suurimad elektroonikaturud, kus saab osta kõike, alates iPhone’ist, mis pole päris iPhone, kuni droonini, mis võib olla lihtsalt kopter.
New Asia Digital City on nii suur, et kaotad end sinna ära nagu inimene, kes avastas Bitcoini liiga hilja ja otsustas siis ostuhullusega kaasa minna.

Da Sha Tou turg, kus hulgimüüjad ja Aafrika kaupmehed käivad pühapäeviti koosviibimisel, nagu kirikus missal – kõik on kohal ja keegi ei küsi, miks. Kõik tahavad sama asja, aga keegi ei tea päris täpselt, milleks seda vaja on.

Järgmine tase

Sa näed seda. See sõidab. Keegi ei juhi. Ei mingit „ajutist pilooti“, ei turvameest rooli kõrval. Lihtsalt vaikne elektriline kast ratastel, mis teab täpselt kuhu minna ja millal pidurdada. Inimesed istuvad sees sama tuima näoga nagu istuks trammis. Nende jaoks on see ammu juba osa igapäevast.

Laadimine käib samuti ilma draamata.
Robotkäsi veereb ligi, klikib pistiku külge ja teeb oma töö ära. Keegi ei seisa kõrval, keegi ei pildista, keegi ei filmi. See ei ole demo. See on argipäev.

Kummaline pole tehnoloogia ise, kummalisem on see, et see ei kuulu siin isegi arutluste alla
Euroopas oleks see:
A – pressiteade.
B –  konverents.
C – kolm pilootprojekti pluss üks töögrupp.
Siin on see lihtsalt… buss.  Aga alfalinnas Shenzhen´is on see kõik juba järgmises iteratsioonis*. Seal vaadatakse sind pigem imelikult, kui küsid kas see on ohutu.

 * Iteratsioon on samade või sarnaste sündmuste kordumine. Klassikalise iteratsiooni näidiseks on tsüklid                                               

Hiina turg kui närvisüsteem

Alles siin näed sa Hiinat sellisena, nagu temast räägitakse. Odavana. Otsesena. Ilma vahendajateta. Hongkongis oli kõik olemas, aga hinnad olid kogu aeg kellegi teise omad. Guangzhous jõuab asi lõpuks kohale.

Banaanid – 30 senti kilo. Ülejäänud eksootikad, kah mingid sendid. Mitte kampaania. Lihtsalt hind. Jalavarjud mida vaja, esimeses poes – 8 eurot. Vaatasin, mõtlesin, ei tundunud õige. Järgmisel päeval turul – 3.40 €.

Veel linnast

Kui Hongkongis vaatad pilvelõhkujaid nagu laval olevaid dekoratsioone – tihedalt koos, pidevas võrdluses – siis siin on nad hajutatud. Rohkem ruumi. Rohkem õhku. Rohkem jõge nende vahel. Skylinesid jagub. Igaüks oma nurga alt erinev. Statistiliselt on Guangzhou pilvelõhkujate arvu poolest maailmas kuskil viienda koha kandis. Aga ausalt öeldes ei ole seda siin olles vaja kontrollida. Numbrid kaotavad kiiresti tähenduse. Olulisem on tunne.

Hommikul on tornid udus. Õhtul peegeldavad päikest jõkke. Öösel muutuvad need LED-ekraanideks, kus fassaad ei ole enam sein, vaid pind, millele saab kõike kuvada.

Canton Fair – kui kõik tahavad kõike müüa

Kaks korda aastas toimub Canton Fair – maailma suurim kaubandusmess, kus Hiina tootjad kogunevad kokku nagu kommunistlikele suvepäevadele, ainult et siin on eesmärk üks: müüa. Alates kranaadidest kuni laste leludeni.
250 000 ruutmeetrit näituste pinda, mis on suurem kui Tallinna kesklinn. 200 000 külastajat 150 riigist, kes kõik tormavad üle üksteiste varvaste, et saada käed külge järgmisele LED-valgustusele või järjekordsele päikesepaneelile.

Guangzhou Electrical Building Technology mess 2026

Kui eelnev ei kõlanud veel piisavalt põnevalt, siis 2026. aasta juunis toimub Guangzhous Electrical Building Technology – mess, kus esitletakse nutikaid maju mis mõistavad sind vahel paremini kui sa ise. Kui oled kunagi tahtnud elada majas, kus automaatika otsustab sinu eest kiiremini kui sa mõelda jõuad, siis on see täpselt see koht, kus olema pead.

Rattad

Järgmine reaalsus. Mitte romantiline. Mitte paar tükki, vaid mass. Taristu jääkprodukt. Need on kõikjal. Jagamisrattad, elektrirattad, poolikud rattad, rattad rataste peal. Ratas kui kesklassi tööriist. Ja kui tööriistu on miljon, siis mõni neist seisab vales kohas. Mõne tunni või päeva pärast tuleb auto, tõstab need peale ja viib edasi. Nagu prügiauto. Või tramm. Või lift pilvelõhkujas.

Ratastel on erisus. Sinised rattad on need, mida saavad võtta turistid, kollased on kohalike jaoks, oma äpi ja oma reeglitega. Aga tänaval näevad nad välja ühesuguse segadusena

Jälgimisühiskond

Linnas liikudes hakkab silma veel midagi. Mitte hooned ega liiklus, vaid varjatud pilk. Iga posti otsas kaamera. Mõni väike, peaaegu peidetud, mõni kuppel, mõni sirgelt üle kõnnitee. Jooksed ümber järve, jalutad jõe ääres, istud pingile ja saad aru – anonüümsus on siin luksus. Keegi ei sekku, keegi ei peata, keegi ei vaata otsa. Aga vaadatakse. See ei ole ähvardav, pigem tehniline. Linn toimib nagu hästi häälestatud süsteem: sina liigud, süsteem teab. Ja selle sees saavad rattad seista igal pool. Kaos püsib korras ja keegi ei varasta midagi lihtsalt niisama.

Canton Tower – teletorn

Guangzhou teletorn ei ole lihtsalt torn, pigem vertikaalne lõbustuspark, mis valmis 2010. aastal kus 604 meetrit terast. Oli mõnda aega maailma kõrgeim teletorn, kuni teised ka oma meetrid valmis said. Üleval ei ole mitte vaateplatvorm, vaid ring, kus klaaskuplitega “bubble tram” tiirutab  ringi.

Olles ni kõrgel, ei näe linn enam välja nagu linn, vaid nagu makett. Majad muutuvad mustriteks, jõgi jooneks, liiklus tasaseks vooluks ning kõrguse tunnetus kaob. Koht, kus hoomad füüsiliselt, kui suur Guangzhou tegelikult on.

Atraktsioonid, kuhu ma ei jõudnud:
Pearl River – õhtused jõekruiisid, sillad ja linn tuledes.

Romantiline õhtukruiis, kus linnatuled helgivad vees ja droonid sinu näos. Sillad on kaunid, eriti siis, kui mõistad, et igal neist on rohkem kaameraid kui Eiffeli tornis turvamehi.

Chimelong Safari Park

Üks maailma suurimaid safari- ja teemaparke, kus loomad on piiratud nii oskuslikult, et külastajad tunnevad end ise “vabana”. Hea koht, kus lastele varakult õpetada: „Vaata, kullake, ka siin on hierarhia ja piirangud – nagu emmel ja issil töö juures.“

Vanalinn ja kantoni arhitektuur

Templid, kitsad tänavad ja turud.
Vanalinna kvartalid ja kitsad tänavad annavad võimaluse kogeda nii tõelist kantoni kultuuri kui ka kantoni turismilõkse. Templid on ilusad, eriti kui suudad ignoreerida mõtet, et ka Buddha kuju võib su sisenemisaja kuskile süsteemi salvestada. Turgudel müüakse kõike alates kohalikust siidist kuni… noh, peaaegu sinu isikuandmeteni.

Lõpetuseks

See linn on nagu hiiglaslik kaubanduskeskus, millel juhuslikult on 2000 aastat ajalugu. Läbisõitjale mõjub Guangzhou nagu rockstaar, sära on olemas ka ilma esinemata. Kui tahad näha  kuidas kapitalism ja kommunism armukadedalt teineteisele otsa vaatavad ja müüvad sulle odavaid mälupulki ja muud nänni, oled oodatud.

Hiina on muljetavaldav, aga võib ka öelda, et Titanic oli muljetavaldav – kuni enam ei olnud.
Siin on nii palju kaameraid, et kaamerad filmivad üksteist ning keegi ei pea seda enam märkimisväärseks.
Ja sina oled selles süsteemis lihtsalt statist, arvates, et teed oma valikuid ise.

Gloobus mu laual sai märgi juurde – veel üks pin!*
Reisikogemuste kollektsionäär minus noogutab rahulolevalt: võin nüüd Instagramis öelda: „avastasin autentset Aasiat“, kuigi tegelikult avastasin peamiselt seda, kui kiiresti suudan VPN-i sisse lülitada.

*pin 📌 – siin asukoha märgis, punkt kaardil

Hea kogeda? Kindlasti.
Hea, kui saab edasi minna? Jah.
Sest kui ühel hetkel avastad, et isegi su toas olev dekoratiivne lamp vilgub morse-koodis, on aeg tänada jumalaid (kui neid siin veel lubatakse), et pass annab võimaluse lihtsalt… lahkuda.
Järgmine peatus kaks kuud Vietnami.
Soojem, vabam, inimlikum.
Koht, kus kaamerad vähemalt teeskleavad, et nad sind ei vaata.

Hea teada:
Kohver ikka jõudis kohale, nii paar tundi pärast mind. Ilmselt läbis omaette tollikontrolli.
“Lost and found’is” pidin täitma vormi, mis küsis mult passinumbrit, elukohta ja arvamust kohaliku köögi kohta. Ametnik helistas vahepeal kolmele erinevale numbrile, enne kui keegi otsustas, et jah, see must kohver tõesti eksisteerib ja ei ole riigivaenlane.

The post 3. Guangzhou first appeared on PRIIT POOLAR.

Õhus – 1345 km vabadust

Vietnami lennumaastikul on kaks lennufirmat – “rahvuslik uhkus” vs “odav uhkus”. VietJet, ehk “odav” mis on nagu Ryanairi rituaalne kannatus, aga veel kollasem ja Vietnam Airlines, mis on riiklik uhkus, kus isegi economy klassis saab šampanjat, kui küsida oskad.
Valisin “rahvuslikuse”. Sest pärast kuu aega kestvat kontrolli Hiina moodi, tahtsin lennukit, kus keegi ei küsi, kas mu akupangal on CE-märgistus, vaid pakub krevetti ja ütleb: «Welcome back to humanity.»*

*Welcome back to humanity.” – „Tere tulemast tagasi inimlikkuse juurde.“

Allpool eemalduvad Guangzhou pilvelõhkujad nagu möödunud armastus, kes siiani ei saa aru, miks lahkusin. Stjuardess toob pho supi* – mille lõhn levib nagu oleks kogu Vietnam potti pandud ja pilvede kohal lahti lastud. Tunnen end nagu inimene, kes on äsja vabanenud ja sõidab nüüd taksoga randa, ainult et taksol on tiivad.

*Pho – Vietnami rahvussupp. Puljong, nuudlid, ürdid ja liha. Süüakse igal kellaajal

Viisa – nostalgia paberi kujul
Vietnam nõuab viisat – kehtivus 90 päeva. Aga passikontrollis paistab, et see on rohkem komme kui vajadus. Vormistus netis, 25 USD ja PDF koos kollase, puna-lipukesega olemas. Salvestan pilve, nagu oleksin ostnud pileti kontserdile kus esinejaks üks riik.

Cam Ranh Airport / Nha Trang. Riik, kus passikontroll naeratab ja kohver tuleb ka

Maandun. Mitte ühtegi kaamerat posti otsas. Mitte ühtegi ametnikku, kes vaataks mind nagu potentsiaalset rahapesijat. Passikontroll – naeratus, tempel, tere tulemast.
Kohver tuleb esimesena.
Terve. Kriimuta. Sama kaaluga.
Tahaksin küsida: «Kas te teate, kus ma viimase kuu aega olnud olen?» Aga ma ei küsi.
Võtan lindilt kohvri ja astun välja – nagu oleksin just koju jõudnud.

Nha Trang – Vietnami kuurort

Vietnami lõunaranniku pärl, 7 kilomeetrit liivast randa, 300 päeva päikest aastas ja hinnad, mis panevad kahtlema, kas keegi teeb siin üldse vahet turisti ja kohaliku vahel. Mootorratas maksab vähem kui õhtusöök. Ööbimiskohti on nii palju, et isegi Booking.com ja AirBnb jäävad mõtlema, kumb on tegija. Kui otsid kohta, kus päeval pikutada, öösel süüa ja vahepeal vaadata, kuidas kommunistlik riik sulle rannas õlut ja mašaasi pakub, siis Nha Trang sobib.

Esimesed pildid

Naised, õlgadel bambuskorvid, kus müügiks pool turgu. Rollerid, millel on rohkem inimesi kui loogika lubaks. Plastik-taburettidega tänavakohvik, mis näeb välja nagu oleks just lõpetanud öövahetuse ja alustanud hommikuvahetust. Astud sisse. Keegi ei küsi QR-koodi. Keegi paneb ette kohvi ja ütleb: „Welcome back.“

Nha Trang ei olnud mul lisaks ranna mõnudele päris juhuslik valik. Üks põhjustest – aastavahetus. Tahtsin selle mööda saata kohas, kus ei ole külm, ilutulestik ei ole kohustuslik ja hommik algab merega.

Panorama House Nha Trang – Esimene peatuspaik

See ei olnud mul Nha Trangis majutusega esimene kord – „vaatame kohapeal” lahendus. Eelmisel reisil õnnestus elada kõrvalmajas, 48. korruse katusekorteris kust linn ja meri avanesid juba niigi liialt hästi, et seda normaalseks pidada. Just sealt vaadates märkasin… otse kõrval seisis veel uhkem hoone. Klaasisem. Enesekindlam.
Ja bassein. Katusel.
Selline, mille olemasolu ei jätnud küsimust “kas?”, vaid “millal?”.
Mõte tasku.
Järgmine kord.
Sinna.

Korter mis ei tule niisama kätte.

Panorama Nha Trang ei ole tavaline maja oma 40 korruse ja katusebasseiniga. Esimesed kolm korrust moodustuvad hotelli. Ülejäänu – korterid ja rendipinnad. Lugesin uste pealt  numbreid – viimane oli 1260. Just – 1260. See ei ole trükiviga. See on maja, mis töötab rohkem nagu väike linn: liftid, koridorid, restoranid, basseind, spordisaalid ja inimesed, kes saabuvad ja kaovad. Mõni jääb nädalaks, mõni kuuks, mõni ilmselt igaveseks – vähemalt tundub nii, kui neid hommikuti liftis näed.

Kortereid on kümneid, kõik erinevad, enamik neist vaid 20 m² suurused uberikud, mis sobivad ideaalselt juhul, kui sul on vähe asju ja veel vähem ootusi. Umbes 5% moodustavad päris korterid – sviidid, suuremad, ookeanivaatega, kõrgematel korrustel. Täpselt need, mida sulle piltidelt kuvatakse.

Ja siin algab mäng.
Bookingusse või mõnda teise portaali pannakse üles parimate korterite fotod, aga broneering ei tähenda, et sa saad just selle. Sageli saad midagi muud. Vahendajad jagavad tube omavahel edasi-tagasi ja sinu „lukus“ korter võib saabumise ajaks lihtsalt kadunud olla.

36. korruse ookeanivaatega stuudio sai mitu kuud ette broneeritud. Vahetult enne saabumist selgus, see ei ole enam see. Broneeringus olnud ookeanivaade oli vahepeal transformeerunud linnavaateks. Kus mu päris korter on, sellele vastust ei tulnudki. Lõpuks ajasin asja nii, nagu oleks pidanud algusest peale ajama. Otsisin netist maja ametliku plaani, sain aru, kus päris sviidid asuvad ja leidsin veebist kohaliku kinnisvara haldaja, kellel majas mitmeid rendipindu.
35 korruse stuudiosviit sai lukku. Unusta Booking, Agoda, Airbnb – ilusad pildid, vmi.

Kõrghoonete võlud. Liftid. Jälle

Neid on majas kokku kümme, aga tipptundidel käib nendega rõõmus viljelus. Kõigepealt ootad teda, nii 5–10 minutit. Siis, kui veab, hakkad liikuma. Ei, sa ei saa kohe oma korrusele mille nuppu vajutasid, enne otsustab see peaaegu igal korrusel peatuda. Alla või üles – vahet pole. Kogu protsess, enne kui jõuad kuhu vaja, võib vabalt võtta kuni 20 minutit. Eelmises majas, seal elegantne lahendus. Liftiuste ees – rongijaama moodi ooteala. Fuajee. Diivanid, toolid, lauad. Istu ja oota.

Katus – Infinity pool

Katusebasseini uksel seisab piletimüüja ja nõuab 8 eurot – minu mõttes krõbe, kohalike mõttes müstika.
Bassein vaatega linnale on võimas. All on Nha Trang oma signaalide, rollerite ja plasttoolidega. Üleval on ainult tuul, soe vesi ning tunne, et kõik see sebimine, ootamine ja nihverdamine oli seda väärt

Liiklus

Peategelaseks on siin roller – see on siin nii pereauto, veoauto, kui Uber. Kolm inimest, kaks kotti, üks koer ja kilekott banaane? Mahub. Helkur? Unusta. Kiiver? Vahete vahel, aga ainult juhil – kaasistujad usaldavad karmat ja pidureid mis töötavad umbes70 % ulatuses.

Rolleritega veetakse siin kõike. Diivaneid, voodeid, metalltorusid, klaaslaudu, aeg-ajalt ka terveid poode. Kui asi mahub kuidagi peale ja sõitma hakates kohe maha ei kuku, siis on transpordikõlbulik.

Olulised tingmärgid

Foor – soovituslik. Roheline tähendab „mine“, kollane „mine kiiremini“ ja punane „vaata vasakule – paremale ja mine“.

Piibitamine – kohustuslik. Mitte et „piibita vajadusel“, vaid „pane käsi signaali nupule ja ära võta enne sõidu lõppu ära“. Sest igaüks peab enda kohalolekust märku andma: piip-piip-piip – ma olen siin!

Autod – enamasti taksod. Liiguvad aeglaselt, aga kindlalt – nagu oleksid nad unustanud, et neil on neli mitte kaks ratast

Ülekäigurada – triibubuline teekate. Dekoratsioon, mitte lubadus.

Jalakäijad – kangelased. Võidab kiireim.
Tulemus? Kaos, mis töötab. Nagu herilasepesa – kõik sumisevad, reegleid ei ole, aga rütm on üks. Ja kui esimene päev lõpeb ilma kriimuta, tunned, nagu oleksid läbinud rolleriga balleti eksami – ilma et keegi oleks sulle õiget sammu õpetanud

Toit

Esimene  toidumoment ei ole restoranis, vaid tänaval.
Toit ei räägi siin ainult maitsest, see räägib kliimast, harjumustest ja sellest, mis kuskil on normaalne.

Tänaval keegi praeb, keegi kükitab, keegi keedab, keegi sööb. Midagi aurab kogu aeg. Midagi on alati pooleli. Jälgin eemalt protsessi ja  võib-olla hiljem otsustan, kelle panni juurde astun.

Mõni samm eemal, pood. Pilt hoopis teine. Klaasist vitriinid, sildid hindadega ja siis, täiesti ootamatult, õunad – ilusad, punased, kallid. Õun kui luksuskaup, mitte eputamiseks – see lihtsalt ei kasva siin. Õunapuu tahab kahte aastaaega, suve ja talve. Vietnam annab ühe – pika, märgade servadega suve. Nii tuleb õun kaugelt ja maksab vastavalt.
Põhjamaine paradoks: meil on õunad, mango on eksootika; siin on mango igapäevane aga õun on vaatamisväärsus.

Kui tänaval ja poodides on toit protsess, siis turg on selle ladu, koht, kust asjad liiguvad edasi. Palju, odavaid, nimeta asju. Jalatsid ripuvad seinal nagu värvinäidised. Potid, pannid ootavad uut omanikku, keegi sööb, keegi loeb raha, keegi magab leti all.

Aastavahetus

Panorama House, milles mu korter, on täpselt peaväljaku kõrval. Rõdult avanes vaade, mille jaoks tavaliselt ehitatakse eraldi vaateplatvorm või kuhu müüakse VIP-pääsmeid. Apartementi broneerides peas mõte: “Tasuta show, kõrgel, loožis – miks mitte?

Jah. Oleks teadnud, oleksin võtnud toa teisele poole maja. Või teise majja. Või teises linnaosas. Või teise ajavööndisse.
Lava kerkis nädal varem. Sellega algas „proovide“ maraton. Mitte kella kümnest viieni, vaid start anti juba umbes kell neli hommikul – kuni järgmise päeva kella neljani välja. Kui arvad, et tegu oli vaikse heliprooviga, kuskil kõrvaklappides, siis…
Bass oli nii sügav, et voodiraam nihkus paigast ning padi hakkas kaasa hüplema ja nenäod said rütmi – kuskil 90 BPM* kandis, pooltaktis võnkuvate helilainetega.

* BPM (beats per minute) – lööki minutis

Pettumus saabus avaõhtul. Ootasin midagi vietnamlikku – värve, kohalikke trumme, võib-olla isegi draakonit. Kell 21.00 astus lavale keegi Ameerikast tulnud „No Name“ räppar, kelle repertuaar koosnes kolmest sõnast ja ühest bassikäigust. Keerutas vinüülidelt ameerikaliku räppi, midagi inglise keeles vahele karjudes kuni südaööni.

Kell 23.55. räpp vaikis. Paus
00.00. – 00.20 Raketid. Kisa. Aplausid
00.20 räpp jätkus. Tund veel
Aasta üleminek, kui raketid linna ära valgustasid, oli õhtu ainus hetk, mil tundsin – olen Vietnamis, mitte Las Vegase keldris.
Keegi oleks nagu unustanud STOP-nuppu vajutada ja läinud magama.

Peatusmispaik 2

Nädal unetuid öid pani punkti. Pakkisin asjad ja  minema. Mitte emotsioonist, vaid puhtast vajadusest. 10km kaugusele linnast ja turistide hordidest eemale, kus meri on sama lähedal, aga heli tuleb ainult lainetest, mitte bassikõllist.
Horizon Hotell – mitte põgenemiseks, vaid taastumiseks.

Horizon Hotel

Seekord tegin teadliku valiku. Ei mingit katust ega „kõige kõrgemat võimalikku vaadet“. Tuba jäi kuhugi esimese ja viimase korruse vahele – täpselt sinna, kus lift ei ole seiklus, vaid lihtsalt lift. Liikumine majas oli lõpuks normaalne –  ei ootejärjekordi, ei peatust igal korrusel.

Sviit, mis ei ürita muljet avaldada sisustusega. See teeb seda vaatega. Kõik oluline on akna taga – tuba on lihtsalt koht, kust seda vaadata.

Vann keset vannituba, aken ees ja meri all. Praktiline? Mitte eriti. Kuid piisav, et aru saada, miks selliseid tube üldse tehakse.

Pärast kesklinnas Panorama House’i ja taastumist Horizon Hotellis on fookus teine. Siin ei ole ööelu ega liigset müra. On inimesed, kes on otsustanud – see on okei. See näitab Nha Trangi teist poolt, paremini kui öö läbi kestev räpp.

Kalade restoran – koht, kus menüüd pole vaja: kalad valivad sind, mitte sina neid, arvestus käib ainult sulas ning keegi ei küsi, mitu kala sa võtsid.

Nha Trangi köisraudtee

Kui tahad vaadata linna kõrgelt, 360 kraadise nurga alt ja seda mitte näiteks hotellitoa aknast, siis köisraudtee on selleks võimaluseks

See on siin nagu kommunistliku riigi vastus kõrghoonetele – ei ehitata üles, vaid see riputatakse üle vee. 3,3 kilomeetrit, 115 meetri kõrgust mere kohal. Ühendab mandrit Hon Tre saarega, kuhu on ehitatud Vinpearl – kuurort, mis on eraldi linn oma lõbustuspargi, akvaariumi ja hotelliga.
Üleval, kabiiniis, on vaikus. Mitte Hiina kaamerate vaikus, vaid tuule vaikus.

Vinpearl

Vinpearli asutas Vietnami miljardär Phạm Nhật Vượng, kes teenis oma esimese suure kapitali 90ndatel Ukrainas, müües seal kiirnuudleid.
Kui Ukraina näitas, et nuudlid toovad raha, siis Vietnam näitas, et Vinpearl toob kuulsuse.
Vinpearl oma rikkuse ja luksuse demonstratsiooniga on aga suuresti butafooria. Paljud majad on vaid fassaadid – toad ja sisekonstruktsioonid puuduvad. Elamine neis oleks nagu elamine reklaamplakatil: näeb hea välja, aga tuult peab ainult välimine kiht.

Huvitav ja muljetavaldav, aga mitte päris see, mille pärast Vietnamisse tulla.

Ilm – dets, jaanuar

Temperatuur on talvel siin viisakas, umbes +26–27 C^o. Nii soe, et ei ole külm ega jahe. Palav ka ei hakka. Tuul teeb oma töö ja meri aitab kaasa. Päike on olemas, aga ei pinguta. Minu neljanädalase kohaloleku jooksul nägi see vaid kolmel korral tõeliselt päikese moodi välja – sellisel, mil võimalus päev läbi rannas praadida, ülejäänud päevadel tuli leppida „Michelini päevitusega“* 

* „Michelini päevitus“ – aeglane küpsemine madalal kuumusel. Päike on olemas, aga töötab läbi pilvede.  Päikesepistet ei saa, soojened tasapisi ning tulemus on ühtlasem ja parem jume.

“Võõrad (2)”

Nordwind Airlines – Vene tšarter. Sama žanr, mis meil kunagi SmartLynx.
Mitte lend kui elamus, vaid lend kui tööriist. Tööriist, mis veab nad siia, pistab hotelli ja korjab hiljem kokku – nagu hooajaline kaup, mis saabub ja kaob koos päikesega. Need on needsamad “võõrad” – talvised rändurid Idast, kellele Nha Trang on Vietnamis see, mis Sanya oli Hiinas või Alanya ja Kemer Türgis
Päike, meri, odav elu. Keel pole oluline, kohalik elu ammugi mitte.
Siin ei küsita, kes sa oled. Piisab, et tuled talveks.

Napp kuu Nha Trangis möödas.
Pakin kohvri, vahetan käiku ja lisan gaasi – Ho Chi Minh.
Tempo muutus

The post 4. Nha Trang, Vietnam first appeared on PRIIT POOLAR.

Üks nimi, miljonid rollerid

Saigon, vabandust Hồ Chí Minh – keegi parandab nüüd niikuinii paari minuti jooksul, ei olnud sihtkoht, vaid vahepeatus. Kuna edasine jätkulend Phú Quốci saarele läks siit, tundus mõistlik mitte kohe järgmisele lennukile hüpata, vaid teha mõnepäevane kõrvalepõige.
Sama lennujaam, sama suund – lihtsalt lisatud võimalus vaadata linna, mis niikuinii jäi tee peale.

Liiklus kui etendus

See on siin nagu lavastatud vaatemäng, milles “9 miljonit inimest ja umbes 12 miljonit rollerit” osalevad iga päev ellujäämise nimel peetavas “Demolition Derby´s”*, ning kus üks julge turist mängib mängu „vaata ja looda, et elu jätkub ka teisel pool teed“.

Foor on dekoratiivne element, mida ignoreeritakse suurema pühendumusega kui kiiruspiiranguid Eestis.
Ülekäigurada on valearvestus, aga kui liitud kohalikega ja liigud nagu kalaparves – usaldades, et keegi ei taha sind päriselt alla ajada, võid teiselt poolt teed välja tulla elusa ja parema inimesena.

*Demolition Derby – Ameerikast pärit võistlus, kus autod üksteisele rõõmsalt sisse sõidavad ja võitja on see, kes lõpuks veel liigub.
Siin – metafoor Ho Chi Minhi liikluse kohta: palju osalejaid ja üllatavalt toimiv süsteem, kus ellujäämine käib kogemuse, mitte reeglite järgi.

Hommikuti, enne kui linn päriselt käima ja õhk paksuks läheb, kuulub jõeäär jooksjatele, pensionäridele ja neile, kes tahavad hetkeks uskuda, et Ho Chi Minh on rahulik paik. Kell kuus on promenaad veel rollerivaba. Vanad onud teevad tai chi’d ja noored jooksevad mööda, üritades veenda end, et see on normaalne linn, kus saab hommikul jooksuringi teha ilma et keegi sust üle sõidaks.

Need hommikused romantikud kaovad kiiremini kui mu teelusikas (sellest hiljem) ja jõeäär muutub taas lihtsalt kohaks, kus saab õhku hingata ainult siis kui oled piisavalt varajane või piisavalt hull, et arvata, nagu see vaikus kestab kauem kui su kohv tassis jahtub.

Ilm

Kuumus ja niiskus ei ole siin taust, vaid pidev surve – nagu keegi suruks su näo vastu sooja ja märga pesusvammi ning sosistaks vaikselt: ”kas oled kindel, et tahad siin olla?”. Sa ei kulge läbi  linna, sa venid sellega koos – läbi õhu, mis on nii paks, et võiksid sellest noaga viilu lõigata.

Iga samm on võitlus gravitatsiooni ja oma higinäärmetega ning päeva lõpuks on selge, miks keegi ei kiirusta – kiiremini lihtsalt ei jaksa. Kohalikud jahutavad end kohvikutes, kus konditsioneerid puhuvad nii kõvasti, et juuksed lendavad peast ja vaatavad tänavat nagu suurt akvaariumi, kus vaevlevad turistid proovivad endale selgeks teha, miks nad otsustasid siia tulla ja miks nende kaart on nüüd läbi imbunud nii higist kui kahetsusest.

Toit – söö nagu kohalik

Väljas söömine on siin logistiline operatsioon, kus tuleb korraga arvestada tabureti, tänava, liikluse ja supikausiga. Phở´d ja bánh mì’d* sööd 30 sentimeetrisel plastiktaburetil, põlved kõrvadega ühel kõrgusel, samal ajal kui rollerid  vuhavad su jalanõudest paari sentimeetri kauguselt mööda. Keegi ei pea seda ohtlikuks, see on lihtsalt lõuna ja kohalikud naeratavad viisakalt, kui sa oma söögipulkadega võitled – ka nemad on kunagi alustanud.

*Bánh mì – Vietnami tänavavõileib prantsuse baguette’is (pikk, krõbe sai), liha, marineeritud köögiviljad, koriander, tšilli. Kiire, odav ja üllatavalt tasakaalus

“Street food safety” on teema, millest räägitakse palju, enamasti valel toonil. Kohalikud söövad just tänaval, sest toit on värske, valmistatakse kohe ja süüakse kohe. See ei seisa tundide viisi, nagu vahel hotellis või restoranis juhtub, ega jõua vahepeal kahtlaseks muutuda.

Vietnami kohvi kvalifitseeruks eurooplase jaoks pigem keemiliseks äratuseks kui joogiks. See on nii kange, et hakkad vaime nägema. Alles magusa kondenspiima lisamine tõmbab selle tasakaalu ja toob su äkksurmast tagasi.

Ben Thanh Market

Linna suurim turg on olnud siin juba alates 19. sajandist – enne pilvelõhkujaid, enne mootorrattamerd ja enne seda, kui Saigonist sai Hồ Chí Minh. Hoone on muutunud, turg ise mitte: kauplemine, söömine ja suhtlemine käib sama loogika järgi nagu sajand tagasi.
Siit võid osta kõike oma ülejäänud eluks, kaasa arvatud asju, mille kohta veel viis minutit tagasi arvasid, et sul pole neid kunagi vaja.
Turistid sagivad ringi, rahakotti vastu rinda surudes nagu murelik ema oma last, ja peavad omavahel aru, mis veel ostmata jäi.

Kauplemine on siin kohustuslik, või muidu võib müüja nutma  hakata – või sa ise, kui avastad, et samu sokke müüakse hotelli lähedal poole odavamalt.

Koloniaalarhitektuur mis põrkub tulevikuga

Šokolaadipruunid fassaadid, rõdud kergelt roostes ja uksed piisavalt kõrged, et sisse astudes tuleb tahtmatult “kummardada”, need on Prantsuse koloniaalhooned, mis lagunevad siin väärikalt, samal ajal kui nende ümber kerkivad klaasist tornid, mis kuulutavad: „Meil on 5G ja oma minevik.”* Need kaks maailma seisavad kõrvuti nagu vanaema ja TikToki noor sisulooja ühes ruumis, mõlemad veendunud, et just nemad esindavad tulevikku kõige paremini.

*Saigon oli ligi sajand Prantsuse võimu all (19. saj lõpp kuni 1954). See seletab nii prantsuse arhitektuuri kui ka linna euroopaliku planeeringut, mis tänaseni siin uute hoonestustega koos püsib.

Kirikud

Katoliku kirikud kujundavad samuti linnapilti – prantslaste jäetud pärand ja üks väheseid lääne religioone, mis on Vietnamis päriselt juured alla ajanud ega ole jäänud pelgalt turistide fototaustaks.
Õhtuti on need valgustatud, rahvast täis ja pigem kohtumispaigad kui vaiksed pühakojad. Veel üks vana kiht linnas, mis elab tänapäevases rütmis edasi.

Notre-Dame’i katedraali ees – ja jah, nad tõesti panid selle nime talle – prantslased pole ju kunagi tagasihoidlikud olnud, seisavad noored paarid ja teevad selfisid, samal ajal kui sees süüdatakse küünlaid mõne rollerijuhi turvalise kojusaabumise nimel.

Ilmselt vaatab Jeesus neile rolleritele järele ja mõtleb, viimane kord kui ta sellist kaost nägi, oli see  Rooma ajal.

Tänavaelu

Ho Chi Minh Citys ei ole tänav ainult liikumiseks – see on elutuba, magamistuba ja köök ühes, lihtsalt ilma seinteta ja konditsioneerita. Siin süüakse, oodatakse, puhatakse ja elatakse. Mõne jaoks päriselt, teiste jaoks kuni järgmise kinnisvarabuumini. Keegi teeb sillapiirde ääres magamisaseme, kolmas on parkinud rolleri nii, et sellest saab voodi. Kõik tundub ajutine, aga samas täiesti normaalne.

Laps, kes istub õhtul teepervel oma “kodutoas”, ei ole seal ajutiselt – see ongi tema aadress, mille postikood on – “mootorratta kõrval, kolmas taburet vasakult”. Kõrval lebavad vähesed asjad mis mahuvad kilekotti, sest kehtib reegel – mida vähem sul asju on, seda kiiremini saad rolleri eest ära hüpata.

Keegi ei tee sellest numbrit. Turistid pildistavad seda kui “autentset Aasia-atmosfääri” Instagrami jaoks, kasutades filtrit nimega VSCO viletsus*, samal ajal kui kohalikud kõnnivad mööda, sest see on nende jaoks sama tavaline kui prantslase jaoks baguette.

*VSCO– populaarne fototöötlusäpp ja filter, millega tehakse ka vaesus ja  rasked olud visuaalselt Instagrami jaoks sobivaks.

La Vela Saigon Hotel

Suur, läikiv, ambitsioonikas – hotell, mis tahab olla rohkem kui lihtsalt ööbimiskoht. Üleval  katusebassein koos päevitusalaga, all Ho Chi Minh oma tavalises tempos. Täpselt selline koht, kuhu pärast päevast tänavakaost tagasi kukkuda ja paariks tunniks end linnast välja lülitada.

Sviit on avar ja mugav. Rõduvaade linnale ning vannituba, kus klaasist sein ja eraldiseisev vann tekitavad tunde – oled hotellis või reklaamfotol.

Selline “seitsme tärni” hotell. Ametlikult muidugi viis. Ülejäänud kaks jäävad kujutlusvõimele. Sest tärnid on siin nagu rollerite kiirus – suhteline mõiste, sõltub sellest, kas vaatad fassaadi või arvet.

Väljaregistreerimine oli omaette etendus. Ei saanud lihtsalt minema jalutada. Pandi istuma receptioni vastas olevale diivanile nagu ooterežiimis kahtlusalune, kuni kusagil üleval keegi hotelliboy* – kes oli ilmselt detektiive rohkem mänginud kui mina Monopoli – edastas walkie-talkiega alla infot, kas mu tuba on tühjaks röövitud või mitte.

* Hotelliboy –  jooksupoiss, kes teeb need asjad, mida keegi teine ei taha või ei viitsi teha.

Minu toimepandud kuriteod:

1. Üks pooleldi söödud pakk kartulikrõpse. See võrdus viie euroga. Pool.
   Pakki.
   Viie euro eest saaks turult juba terve koti, aga eks luksus ongi suhteline, eriti kui see on „seitsme tärni“ hotelli krõps.

2. Üks kadunud teelusikas. Nad otsisid seda nagu oleks tegemist mingi iidsest dünastiast pärit kalli antiikesemega, samal ajal kui ma sellega avalikult, ilma igasuguse häbitundeta hotelli administraatori nina ees topsist jäätist limpsisin
3. Üks kadunud komplekt susse. Ühekordsed. Kallid. Ka sellised 7*.
   Need, mis normaalses hotellis peale kasutamist ära visatakse, aga siin ilmselt desinfitseeritakse, pakitakse ja müüakse järgmisele külastajale.
   
   Sussid on nüüd kodus, kingariiulis, suveniiriks.

Kuid pärast katusebasseini ja sviidi rõduvaadet allpool kihutavatele kaheteistkümnele miljonile rollerile sain aru, et natuke absurdsust ja üks kadunud teelusikas koos sussidega, on selle kogemuse eest siiski üsna odav hind.

Kõrvalpõige ajaloole

Saigon sai nime Hồ Chí Minh 1976. aastal, pärast Vietnami sõja lõppu põhja ja lõuna taasühinemist ning nimetati ümber surnud kommunistliku liidri auks.
Nimi muutus, linn jäi samaks ja kasutab täna mõlemat nime vastavalt tujule.

Vietnamisõda

Sõda, mis kestis aastakümneid ja lõppes 1975. aastal Põhja-Vietnami võiduga.
Kui oled üles kasvanud 90ndate Rambo-filmidega, kus sõda oli lihtne: üks mees, üks missioon, üks rinnaümbermõõt, siis tegelikkuses oli see kaheksa miljonit inimest, igaühel oma missioon kus keegi ei saanud lõputiitreid.

Sõjamuusem

War Remnants Museum ei ole just koht, kuhu satud kogemata.
Vaikus. Kõikjal vaikus. Selline, et su kuulmistaju teravneb kahekordseks ja mõistad, miks vietnamlased kannatavad vaikides.

Turistid teevad selfisid tankide ja lennukite ees, mis mõjuvad pigem lavakujundusena kui sõjamasinatena. Vaatad neid, siis pilte Agent Orange’ist* ja vajud mõtetesse.
Astud välja… ja seal on jälle need 12 miljonit, mis ei peatu mitte millegi, ka mitte ajaloo ees.
Muuseum ja ajalugu jäävad selja taha, linn mitte.
Lähed, ostad tassi kohvi ja kaod rahva sekka.

* Agent Orange – Vietnami sõja ajal kasutatud keemiline mürgisegu, millel olid laastavad ja pikaajalised tagajärjed inimestele ja loodusele

Viimane hommik.
Lennujaam. Suund ekvaatori poole, väikesele saarele nimega Phú Quốc.
Lõpuks hingetõmme, ilma et keegi peaks arvet kadunud teelusika üle.
Neljast päevast Ho Chi Minhis piisas.
Linn on ja jääb, koos kaheteistkümne miljoni rolleri, ühe walkie-talkie’ga hotelliboy ja lõputu supiga, milles kõik sulab.

The post 5. Ho Chi Minh City first appeared on PRIIT POOLAR.

Phu Quoc. Piltpostkaart, mida ei taha ära saata

Kui mandri – Vietnam on lakkamatus liikumises olev mootorratas, siis Phu Quocis jäetakse ratas randa seisma. Ega kolmekümne kilomeetri pikkusel saarel – mis umbes poole väiksem kui Hiiuma, kuhugi väga minna pole. Ring saab täis enne, kui suu kordagi kuivaks jõuab minna. Saar, mida turismibrošüürid hellitavalt „Pärlisaareks“ kutsuvad – nagu oleks tegu kohaga, kus leidub ainult tuhksuhkrust liivarandu ja vaikseid spaapaviljone, on tegelikkuses hoopis vahepealne lahendus.

Menüüs on kaks valikut – Ida vs Lääs, soovi korral ka Lõuna poolne külg.

Ida  – Vaikus, rahu, paradiis. Alguses on hea. Väga hea. Siis jõuad meditatsiooniga ühele poole. Ja siis hakkab vaikselt igav.
Lääs: Melu, ööelu, liikumine. Tegevust jagub.

Veel 5–7 aastat tagasi

• mõned rannad
• mõned külad
• mõned koerad, kes teadsid täpselt, mitu inimest päevas saarele satub
• õhtul vaikus. Ja päeval.
• vähem kaost, vähem närvi.
• vähem elu…, kui aus olla.

Siis tulin mina.
Eelmisel aastal. Täiesti juhuslikult.
Phu Quoc nagu salajane fail, kaustas “kunagi hiljem”.
Euroopas ei rääkinud sellest keegi. Mitte veel.
See oli siis. Saar mis pooltoores. Turism oli olemas, aga madala profiiliga.
Täna on pilt teine.
Phu Quoc, mis liigub massidesse. Aeglaselt, aga kindlalt. Ehitatakse. Avatakse. Optimeeritakse..
Ta ei ole enam saladus.

Sümboolne hetk
1. Jaanuar 2026
Lennujaam. Tervitatatakse esimesi saabujaid. Lillede ja kingitustega.
Väidetavalt on tegu tähtsa hetkega: saarele saabuvad korraga 19 999 999., 20 000 000. ja 20 000 001. turist.
Ilusad numbrid.
Natuke kurb ka. Sest mina jõudsin mõni päev hiljem.
Ilma lillede, ilma kingitusteta, ilma aplausita

Ilm

Ekvaatorist kümme kraadi puudu.
Sellega vist kõik öeldud.
Ülejäänu on füüsika. Edasi läheb juba palavaks.

Aasta keskmine temperatuur püsib visalt 27–28 kraadi juures. Aga jaanuaris on juba selgelt soojem kui statistika lubaks. Päeval istub temperatuur pigem 29-30 kandis ja aeg-ajalt ronib üle kolmekümne. Selline mõnus, kus sa ei saa enam aru, kas sa higistad või lihtsalt sulad vaikselt oma riiete sisse. Vahel „jahtub“ 26–27 peale, aga see on vahe, mida märkab ainult termomeeter. Keha jaoks on kõik nagunii palav. Siin on kaks ilma: see, mida sa näed Instagramis, ja see, mis sul tegelikult seljas on.

Sademeid tuleb aastas umbes… mingid millimeetrid (nagunii keegi nendest numbritest aru ei saa) Kõlab nagu statistika, aga päriselus tähendab see, et vihmaperioodil (mai–oktoober) võid kohvikus tellida korraga kohvi ja duši. Sest mingi koht katuses lekib alati. Vihm ei tule siin kunagi märkamatult. Kõigepealt läheb taevas mustaks nagu öö Koplis, siis hakkab tuul palmidelt lehti sikutama ja lõpuks kallab alla, nagu oleks keegi taevas kraani lõpuni lahti keeranud. Kakskümmend minutit hiljem paistab päike jälle, nagu poleks midagi juhtunud.

aga Ükskord.
Hommikul vara.

ja tuul.
…saa või nohu.

Kolm kohta. Üks saar. Et rütm ei kivistuks.

Esimene peatus
Idarannik
Kuurort 1
5★
Latt kõrgel

Teine peatus
Idarannik
Kuurort 2
5★
Sama latt

Kolmas peatus
Läänerannik
Kuurort 3
5★
Latt ei lange

Sunset Town

Lõunatipus asuv linn Sunset Town on nagu Vinpearli koopia Nha Trangis, aga teise käekirjaga
Itaalia fassaadid, väljakud, kellatorn, pastelsed majad – kõik need toonid, mida sa oma roosades unenägudes näed, on pressitud vertikaalselt üksteise külge, treppide ja kitsaste käänulike tänavate vahele.
Milano?
Rooma?
See on “Itaalia” samamoodi nagu kiirnuudlid on “Aasia toit”.

Tunne. Sunset Town ehitati kindlasse eesmärki: et saaksid pildistada: päikeseloojangut, mis näeks välja nagu oleksid Sitsiilias, “Kiss Bridge´i”, kus kaks inimest saaksid selle keskel suudelda. Ja Rooma Colosseumi, aga ilma ajaloota, kus kõik on õige mõõduga, aga natuke liiga uus.

Päeval on linn vaikne nagu muuseum enne avamist. Kuid kuskil kella viiest läheb lahti: inimesed ilmuvad nagu ööliblikad valguse kätte. Droonid sumisevad taevasse ja iga pink, iga trepiaste, iga väike kaljuotsake täitub eluga, mis ootab ühte hetke – seda, kui päike vajub merre ja taevas värvub oranžiks.

Siis see juhtub. Päike kaob. Keegi mängib taustaks Italianot – miskit, mis kõlab nagu “That’s Amore”, aga pole seda (autoriõigused) ja terve “linn” hingab koos. Isegi kõige kibedamad reisikriitikud – need, kes mäletavad veel aegu, kui selle kohal oli vaid kalurite küla – peavad tunnistama – vaade on hea. Mitte autentne, mitte “päris”, aga hea, nagu hästi tehtud reklaam.

Kui Phu Quoci idakülg oli see koht, kus sa mõtled oma mõtted ära, siis Sunset Town on see, kus sa mõtled, et võib-olla pole mõtet mõelda midagi – võib lihtsalt vaadata, kuidas keegi teine on ehitanud sinu jaoks perfektse hetke, mille sa saad salvestada ja koju viia nagu suveniiri, mis ei mahu küll kohvrisse, aga mahub Instagrami feed´i.

Ratas – liiklusvahend, mis jäi mul randa seisma.
See siiski liikus. Vahel

Ženšenn

Juurikas alkoholis – asi, mida ostetakse harva maitse pärast vaid alati lootuse pärast. Mida suurem juur, seda suurem usk.

Klaas seisab letil nagu akvaarium, kala asemel hulbib seal liikumatult inimene.
Või midagi väga inimese moodi. Tegelikult on see ženšenni juur – levinud Koreas, Hiinas ja Vietnamis. Müüakse ravimina ja kingitusena ning staatuse sümbolina.

See ei ole dekoratsioon. See on meditsiin. Mitte päris selles mõttes, vaid uskumusest. Juur on leotatud riisiviinas, sest vesi on nõrkadele ja tee on inglastele. Alkohol hoiab kuju alles ja vihjab, et tegu pole lihtsalt taimega, vaid millegagi, mis annab Power´it.
Mida rohkem juur meenutab inimest – käsivarred, jalad, kõver selg – seda väärtuslikum ta on. Ilu ei loe. Loeb elujõud. Seepärast on ta klaasis, nähtaval. Nagu trofee. Või hoiatus. Aeg ajalt valatakse pits. Mitte janu pärast, vaid „raviks“. Uskumuste järgi aitab see seda konkreetset osa mehelikkusest, millest räägitakse tasa ja tähtsalt.

Hinnad küünivad sadadest kuni tuhandete eurodeni, olenevalt juure vanusest ja päritolust

Phu Quoc–Cable Car. Köisraudtee ehk kuidas hõljuda 8 kilomeetrit üle vee ja mitte kuhugi jõuda.

Sa kuuled sellest juba alates esimesest päevast. “Maailma pikim mereköisraudtee!” hõikab iga vastutulev müügimees ” Viisteist minutit õhus! Imelised vaated!” Ja mõtled – miks mitte. Midagi veel. “Itaaliale” lisaks

Nii.
Sa lähed.
Või õigemini – seisad.
Sest köisraudtee ei alga sõiduga, see algab järjekorraga. Pikk, produtseeritud saba, mis on disainitud nagu Disneylandis: sa liigud aeglaselt läbi koridoride, läbid turvakontrolli ja lõpuks seisad platvormil.
Siis see tuleb. Vagun. Klaasist, puhas, päikest peegeldav.
Astud sisse koos pensionäridest paarikesega kes alustasid filmimist juba poolt tundi tagasi ja veel ühe üksiku ränduriga, kes vaatab aknast välja nagu viimast korda ja kes teab juba, et tagasi on veel pikem järjekord.
Uks sulgub. Kõlaritest voolab midagi vietnami keeles – kõlab nagu hoiatus. Aga võib-olla tervitus.

Ja siis – liikumine
See on veider. Ühel hetkel oled maa peal ja järgmisel hetkel oled õhus. All avaneb meri, mitte selline filmilik sinine meri, vaid see päris asi – roheline, kohati pruun. Kalakasvandused valgete ujuvate anumatega, mis paistavad kaugelt nagu kummitused. Need on need kohad, kus kasvatatakse homseks su sushi.

Sa vaatad neid läbi klaaspõranda, ja mõtled, et see on võib-olla kõige autentsem asi, mida sa terves Sunset Townis näed.
Vahepeal vaatad telefoni,vahepeal mõtled tõsiseid mõtteid. Proovid näiteks mitte mõelda, et trossid võivad katkeda.
8 kilomeetrit – maailma pikim, mäletad? 
Sa pead sellest tegema 45-sekundilise video, mis näitab, et sa oled elus. Vaba ja õnnelik!

Kus turist ei käi – kus “lõhn” on tõeline

Turistidele lõpeb Phu Quoc seal, kus algab kala. Ida- ja lõunarannikul pole spaasid – on vaid sadamad, on paadid ja kala. Palju kala.
Hommikul kell kuus käib siin juba melu. Kalurid sorteerivad öösaaki – sardiinid, kalmaarid, mõnikord ka kahtlased olendid, mille nime veel inglise keelde ei tõlgita. Pole mõtet, turist ei ostaks niikuinii.
Naised istuvad räämas kail, puhastavad võrke, suitsetavad ja vaatavad tuimalt mööduvaid rollereid.

Need külad ei ole “pildistamisväärsed” turismi mõttes.
Siin lehkab. Intensiivselt. Lämmatavalt.
Roiskunud kalast, uriinist, bensiinist, poolmädanenud toidust. Ja veel millestki, mis paneb mõtlema, kas hingamine on üldse vajalik.

See siin ei ole ainult “Pärlisaar”
Siin näed, et inimesed teevad tööd, kus nad ei küsi, kas sa oled TripAdvisorist. Kus meri on endiselt töövahend, mitte taust ühe eurose smuuti jaoks.

Aiad

Külades üks tähelepandamatu detail. Mis ei klappinud. Mitte kuidagi.
Majad tagasihoidlikud. Betoonplokid, valged plaadid, mõni kergelt hallitav.
Aga aed. Sa näed seda kaugelt – kuldne sepistus, marmorsambad. Väravad mis näevad välja nagu ootaksid riigipead, mitte rolleriga onu koju jõudmist.
Aiad mis kallimad kui mõne Eesti maakonna SKP.

Ja aia taga, mitte midagi. Mitte mingit roosiaeda, ei purskkaevu, isegi mitte seda ühte palmipuud, mida sa eeldaksid sellise investeeringu juures. Mõni mootorratas, pesunöör ja see sama onu, kes vaatab sulle otsa nagu oleksid sina see, kes ei mõista.
Võib-olla see ongi point. Rikkus pole siin see, mis sul on, vaid see, mis sul näib olevat. Võid elada betoonkarbis, aga kui su värav koos aiaga näeb välja nagu Louvre’i kõrvalharu, on kõik korras.

Avavee ujumised  – entusiastlik uljaspea.

Mõte oli Phu Quocil mitte lõdvestuda, vaid treenida.
Tüüpiline bäkker* läheb Aasiasse, et “leida ennast”. Mina otsustasin ennast aerodünaamilisemaks teha.
Nii ma siis jooksin hommikuti enne tõusvat päeva otse merre.
Kottpimedasse.

*bäkker (släng) – seljakoti reisija

28 kraadi sooja vett
Ja mina – ujumas, nagu oleksin Emajões, mitte Vaikse ookeani serval.
Üksindus on täielik.
Peegelsile vesi, nii tume, rannajoont ei näe.
Kuu vilksab. Kusagil kärgatab – välk. Või generaator.
Kolm kilomeetrit edasi-tagasi, ainult mina ja plankton. Romantikat nii palju, et ma isegi ei märganud kui see lõppes.

Kolakas tuli täiesti ootamatult ja valusalt.  Mitte pehme meduusi plärts, vaid selgelt korralik tabamus. Löök mis tabas meelekohta sellise jõuga, et aju tegi restardi.
Kahjuks või õnneks ei näinud, mis see oli. Kätte ei saanud. Üles ei leidnud. See oli ja kadus.

Nädal hiljem tuikas see koht ikka veel. Mitte just nii, et ma oleksin üle elanud ajupõrutuse, aga piisavalt et meeles pidada: meri on ikka suur. Ja et seal elavad asjad, mis ei huvitu minu triatlonist.
Statistiliselt suht mõtetu juhtum. Tõsine mats Peipsi järve suurusel tühjal väljal – see on 0,01–0,05%, ehk umbes üks kord 4000 -10 000 ujumise kohta.

Kui keegi annab mulle oma mootorrattakiivri, siis ujumine jätkub

Kokkuvõte

Phu Quoc on nagu viimane fake ending. Nagu film, mis näitab sulle lõputiitreid. Mis laseb sul teeselda, et see lõputu puhkus ongi lõputu. Kõik on siin piisavalt sile, piisavalt soe, piisavalt odav. Ja aeg venib nagu tigu, kes on otsustanud, et kiirustamine on väikekodanlik.

Lükkad edasi mõtet, et see kõik saab kohe läbi. Et järjekordne hommik ei ole mitte „veel üks päev paradiisis“, vaid „veel üks päev vähem enne seda, kui pead otsustama, mis keeles sa edaspidi mõtled“.
Istud vaikuses, mis taandub nagu vesi enne mõõna. Lased selle libiseda nagu viimasel joogitilgal oma klaasi põhjas – tead, et see saab otsa, aga hetkel on see veel seal.
Kuskil kuklas, nagu püsiv peavalu pärast seda merekolli, on juba järgmine vaatus.
Hanoi.

Ja pärast seda – see koht, kus öeldakse „Tere tulemast koju” ja sa vastad „aitäh”, aga mõtled: „Kas ma olen valmis?” Ignoreerid seda mõtet. Veel natuke. Veel üks hommik, mil ärkad ja ei tea, mis nädalapäev on. Veel üks ujumine (basseinis), kus ei pea kartma midagi peale omaenda väsimust. Veel üks õhtu, kus lihtsalt oled – nagu see ženženn purgis, kes ka lihtsalt on ja ootab, et keegi teda jooks.

See oli jaanuaris.
Ajal, kui tuttavad kodust postitasid pilte lumest, tekstiga „nii ilus talv Eestis“.

Järgmisena Hanoi.
Kus vaikus on see, kui mootorratas ei tööta.

The post 6. Phu Quoc Island first appeared on PRIIT POOLAR.

Hanoi — aklimatiseerumiskapsel enne tagasitulekut

Kuu tagasi olin tõsimeeli veendunud, et +30 kraadi ja 90% niiskust Phu Quocil on kliimagenotsiid.
Seisan Hanoi 23 kraadises „külmas“, tõmban õlad üles ja võbistan huuli. Nagu oleks eksinud Lapimaale. Kolm kuud Aasiat ja termostaat on paigast ära. Isegi see +23 tundub juba ettevalmistusena millekski veel külmemaks.

Kõik on suhteline, eriti kui pea kohal ripub Eesti talve Damoklese mõõk. See nädal siin on viimane soe kapsel enne seda, kui pean taas õppima, mis on “sokkide” kontseptsioon.
Tagasilend Eestisse on paratamatus.
Võib-olla mitte.

Valuuta vahetus Vietnamis (päris versioon) ehk kuidas ma sain miljonäriks

Hea kursiga ei vahetata raha pangas. Ega hotellis. Ega kohtades, millel on silt Exchange ja mis on viisakalt tähistatud Google Mapsis. Ja kui on, siis vale nime all.
Sa saad neist teada ainult ühelt inimeselt teisele.
Või juhuslikult.
Või mitte kunagi.
Valuuta vahetuspunkt kui selline, seda ei eksisteeri siin.
Raha vahetatakse kullapoodides, kohtades, millest ei räägita. Mis näevad välja nagu ehetesalong, aga käituvad nagu paralleelreaalsus.

Tehingu anatoomia näeb välja selline:
Astud sisse. Vitriinis on kuld.
Ja tädi, kelle arvutamisvõime ületab CERNi superarvuteid.
Leti all toimub tegelik majandus. Kursid mis paremad. Alati.
Kviitungeid pole. Küsimusi ei esitata.
Kõik käib vaikiva kokkuleppe järgi, mida ei õpetata ega seletata.
Sina: “Euro?”. See on kogu sõnavara, mida vaja. Võib lisada “big”, kui tahad vahetada rohkem kui 50 eurot.
Tädi ei vaata sind. Ta vaatab su rahakotti. Vaatab, kuidas sa seda hoiad.
Ulatan 100.
Tädi naeratab. Naeratus, mida näed siis, kui keegi teab midagi, mida sina ei tea.

Siis nimetab ta numbri. See on alati parem kui pangas. Mitte palju, nii 50-100 dongi euro kohta – aga piisav, et tunneksid end finantsgeeniusena.
“Kaks miljonit viissada tuhat dongi,” ütleb ta möödaminnes, justkui räägiks porgandite kilohinnast.
Ma noogutan targalt, justkui mõistaksin. Aga aju on juba alustanud süsteemikrahhi. Kaks miljonit? Viissada tuhat? See on… see on…  teen kiirelt mõned matemaatilised tehted – 2 500 000 dongi jagada 100 euroga… see teeb… see teeb midagi…
Ma olen miljonär!

Siis tuleb loendamine. Laua all. See on oluline. Rahad loetakse mitte leti peal, vaid sinu ees, laua all. Annad oma eurod, tema paneb need sahtlisse, mis ei ole kassasahtel vaid lihtsalt… sahtel. Siis tõstab ta koti dongidega – jah, koti, sest donge on liiga palju, et neid käes hoida – ja paneb selle su ette lauale, aga mitte täiesti, vaid poolenisti, nagu hoiaks tagasi, et näha, kas hakkad nutma. Õnnest või hirmust.

Sa loed. Mitte kõiki, sest see võtaks 20 minutit. Loed ainult viielised ja vaatad talle otsa. Pilk, mis tähendab: “Ma usaldan sind, aga mitte piisavalt, et mitte üle lugeda.”
Ta noogutab. See on vähim, mida Vietnamis klienditeeninduseks nimetatakse.

Esimesed kolm päeva maksan kõige eest liiga palju, sest loen nulle kupüüridel valesti. Ostan kohvi. 35 000. Annan 350 000, sest need nullid tantsivad silme ees nagu Phu Quoci ööliblikad.
Neljandal päeval loobun matemaatikast ja töötan välja süsteemi: kui söögikord maksab “miljon”, olen midagi valesti teinud. Kui maksab “kakssada”, siis on kõik hästi.

Mu rahakott on paks nagu teatmeteos ja kaalub rohkem kui seljakott. See on esimene kord elus, kui olen miljonär. Ja esimene kord, kui 100 euro väärtuses kohalikku valuutat ähvardab püksitasku õmblustest lahti rebida.

VinFast – Vietnami autotööstus

See pole nali. See on fakt. Nimi on VinFast mis sündis otsusest, mitte evolutsioonist. Tehased kerkisid kiiremini kui liiklusfoorid. Mudelite rivi – lühike, konkreetne, ilma nostalgiata. Pole sajandipikkust ajalugu, pole romantikat. On ambitsioon. VinFast ei konkureeri Saksamaaga.Ta hüppab otse elektrisse, jättes vahele kogu sisepõlemismootorite peatüki ja ütleb: “see oli vahepealne lahendus.”

Kui väljusin kullapoest miljonärina, küsisin endalt – kui palju ühe miljoni dongiga ära teha saab. Vastus: üsna palju, aga mitte piisavalt, et osta Vietnami oma autot.
Siin ongi probleem, mida Vietnami valitsus ja üks mees nimega Phạm Nhật Vượng – kelle nime ei suuda hääldada isegi siis, kui oled joonud tassi kohaliku kohvi ilma kondentspiimata, üritavad siin lahendada.

Tere tulemast VinFasti maailma – vastus Teslale, Toyotale ja kõigile neile küsimustele, mida keegi ei esitanud.

Ambitsioon vs tegelikus

VinFast on bränd, mis ilmus ühel päeval välja nagu seen pärast vihma, aga seen tuli 5 miljardi dollari suuruse eelarvega ja plaaniga teha Vietnamist oma Detroit, ilma Motowni* muusika ja õigusliku segaduseta.

*Motown – 1960.–70. aastate Detroiti soul’i ja popi muusikatööstus; linna kultuuriline sümbol.

Reklaamides sõidavad need autod läbi ultramodernsete linnade, kus teed on siledad ja rollerid on… noh, neid polegi. Aga kui vaadata Hanoi tänavatele, siis VinFasti autosid näeb siin umbes sama tihti kui lumekoristusmasinaid. Nad on olemas, aga pead teadma, kust otsida – tavaliselt hotellide või rikaste ärimajade parklas, kus nad seisavad nagu UFOd, mis on maandunud planeedile, mille elanikud pole veel valmis tsiviiliseerumiseks.

Kord nägin ühte VinFasti maasturit ristmikul. Sellist, mis võtab enda alla pool ristmikku. See oli punane. Või oli see oranž? Ei – kindlasti punane. Värv tundus nii uus ja erinev, et see ahhetas mind paigale. Hiiglane seisis punase fooritule taga – uskumatu, need eksisteerivad siin – ja ümber selle keerlesid rollerid nagu elektronid ümber aatomituuma.

Juht – ilmselgelt keegi, kes teenib aastas rohkem, kui keskmine vietnamlane suudaks VinFasti rattakatte eest maksta – vaatas välja nagu oleks pisut üllatunud, et ta ongi autos, mitte rolleri seljas.
Tulevik, mis seisab punase tule taga. Selle asemel mahuks siia ristmikule nelikümmend rollerit.

Tegelik Autotööstus: sellest, mis Vietnamis päriselt liigub

.Statistika ütleb,  Vietnamis on üle 77 miljoni rolleri. See on peaaegu kaks rollerit kodaniku kohta. Mis tegelikult ei ole võimalik. Aga siin elataksegi võimatut.
Hanois on Honda, Yamaha ja Suzuki “tehased” – sõnad, mida kasutatakse siin vabalt. Tegelikult on need koostetehased, kuhu konteinerid juppidega saabuvad Jaapanist või Hiinast. Osad pannakse kokku, peale lüüakse kleeps  “Made in Vietnam” – tehniliselt tõsi, sest viimane kruvi keerati siin, ja  veetakse müügikohtadesse, kus noored mehed seisavad rivis, et osta oma esimene “Dream” või “Wave” (rollerite nimed)

VinFasti draama:

Nad ehitavad autosid – päriselt, mitte ei pane ainult kleepse peale – ja on hakanud neid isegi eksportima. Ameerikasse, euroopasse. See on nagu vaadata, kuidas  naabripoiss, kes veel eile sõitis ilma pedaalideta rattaga, tuleb täna välja ja ütleb, et läheb vormeli MM-sarja.

Probleem on selles, et Vietnamis on autod endiselt luksus. Auto ostetakse staatuse, mitte transpordi pärast. Kui ostad auto, siis ütled maailmale: “Ma olen nii rikas, et ma ei pea arvestama rollerimaffia arvamust.” Samas kaotad midagi – kaotad võimaluse libiseda läbi ristmike, parkida kõikjale, sh kaubanduskeskuste treppidele ja tunda, et oled osa millestki suuremast – sellest 77 miljonilisest rollerite jõest, mis voolab läbi Vietnami nagu veri kehas.

Kokkuvõte:

VinFast on tore. See on uhkuseasi. Tõestus, et Vietnam suudab teha asju, mis pole ainult Pho supp või rollerite varuosad. Aga kui järgmine kord seisad Hanois ristmikul, kus 150 inimest ootab rohelist tuld (mõni neist) ja näedl ühtainsat VinFasti mis proovib leida oma kohta selles kaoses, siis mõtle: see auto ei ole lihtsalt transport. See on manifest. See on häirekell. See on keegi, kes üritab tõestada, et Vietnam on valmis neljarattaliseks tulevikuks, kuigi kogu riik teab, et tõeline tulevik on see, kuidas mahutada ühele rollerile neli inimest ja kolm koera.

Ja kui ikka tekib mõte VinFast osta, et kohalike seas populaarne olla, ära tee seda.
Nad vaatavad sind nagu oleksid just öelnud, et eelistad Pho’d  McDonald’sile.
Natuke solvav.
Natuke arusaamatu.
Natuke… vale.

Noor Pioneer

Punane kaelarätt — mitte moodne, vaid selline, mis on läbinud parteikooli ja tulnud sealt tagasi kindlamana – lehvib tuules nagu väike lipp. Valge särk. Ratas, mis ei küsi akut. Ta sõidab vastu. Naeratab. Naeratus on siiras. See tekitab kahtluse: kas keegi on õpetanud teda nii naeratama või on see päriselt tema oma.
Jään seisma.
Ta möödub.
Sirge seljaga kaob punarätt massi.

Mees, kes ei tahtnud olla nähtud
Ho Chi Minhi mausoleum

Asi, millest siin räägitakse poolihääli, nagu kõike, mis on liiga sümboolne, et seda ametlikult kinnitada.
Väidetavalt projekteeris Ho Chi Minhi mausoleumi sama arhitekt, kes kujundas Moskvasse Lenini mausoleumi. Aleksei Štšusev
Kas see on tõsi või ideoloogiline järjepidevus, mis vajab autorit, polegi oluline. Oluline on, et arhitektuur räägib sama keelt. Massiivne. Madal. Vaikne. Selline, mis ei kutsu sisse, vaid sunnib seisma valvel.
Kui üks revolutsioon vajab kirstu, siis teine ei pea seda enam uuesti leiutama. Piisab, kui kopeerida vorm. Sisu pannakse ajaga sisse.

Ho Chi Minh soovis tuhastamist. Ta kirjutas sellest testamendis – lihtne krematsioon, tuhk puistata põldudele. Ilus mõte, romantiline, marksistlikult ökonoomne. Aga partei mõtles teisiti. Sest kui sul on hea revolutsioon, siis ei saa sa lihtsalt ära minna. Sa pead jääma. Igaveseks. Vaha ja klaasi taha.

Sees on jahe. Vaikne. Nagu satuksid mälestusse, mis pole sinu oma. Nagu vaataksid võõra pere fotoalbumit – ainult et album on graniidist ja selle ümber seisavad relvastatud valvurid.
Lebab seal –  valgustatud nagu toode mida esitletakse – ja vaatab lakooniliselt, kuidas turistid ja pühendunud järjekorras mööda marssivad.
Ainus koht Vietnamis, kus keegi ei naera.

54. Korrus: luksus kui vaatenurk

Pärast mausoleumi vaikust jõuan 54. korrusele.
Penthouse.
140 m².
Tunde järgi vähemalt 190.
Õhku kuskil 800 kuupmeetrit. Võib-olla rohkem.
Astun sisse ja aeg jääb seisma.
Trepp keerab üles. Pole selge, kuhu.
Laed, mis algavad kuskilt, kus neid ei näe — kuskilt stratosfääri servalt.
Kristallist lühtrid ripuvad nagu diplomaatilised suhted – kaugel ja külmad.

Siin ei ela inimene. Siin elab akustika. Astud sisse ja hääl läheb kaduma. Isegi mõtted kajavad veidi. Ükskord ütlesin “tere”. Vastus saabus hommikul, kui see tuli aknast tagasi koos päikesega.
Kõik on suur. Kõik on läikiv. Marmor, mis ei küsi, kust ta tuli. Aknad, mis ei tee vahet päeval ja linnaplaanil. Linn siit ülevalt on makett – vaadeldav, lame, vaikne. Mitte nagu mausoleum sunnitud vaikusega, vaid vaikus, mille eest on makstud.
Selline oluline erinevus.

Vannitoas kuldne WC pott. Mitte iroonia, vaid ambitsioon. Asi, mille olemasolu ei seletata. See lihtsalt on. Nagu next level.
Vaatan seda ja mõtlen Leninile – temagi maeti algul lihtsusesse. Aga siis tuli idee. Ja klaas. Ja valvurid.
Siin on vastupidi: kõik algab klaasist ja kullast, sisu pannakse hiljem. Kui aega üle jääb.

Mööbli kohta öeldakse siin, et see on Itaaliast. Et sama firma teeb ka Bentleyde sisu. Kas see on päriselt tõsi või luksuse folkloor, polegi oluline. Oluline on, et see tahab olla tõsi. Ja see tahab väga. Nagu see lugu Štšusevist – arhitektist, kes võis või ei pruukinud projekteerida mõlemat mausoleumi, aga kelle nimi on vajalik, et vorm saaks tähenduse.

Diivanid on pehmed nagu lubadused.
Istun sellele ja mõtlen: kui see pioneer kasvab suureks, saab ta aru, et punane kaelarätt on alles esimene samm. Siis tulevad korrused. Siis tuleb vaade. Lõpuks tuleb hetk, kui mõistad, et distsipliinil ja distantsil on vaid kaks tähte vahet.
Tõusen akna juurde. Vaatan linna. Siin üleval pole järjekordi. Pole valvureid. See korter ei ole kodu, see on seisukoht. Luksus või väga kallis lava, polegi oluline.
Nagu Bentley-jutt.

All, teisel pool maja, kus asfalt kaob ja plekkaiad roostetavad, algab teine Hanoi.

Prügi.

See liigub. Vahetab omanikku. Muutub rahaks.
See on logistika – ainus tööstusharu, kus igaüks saab olla ettevõtja, investeerimata sentigi. Sinu prügi on kellegi sissetulek. Või kellegi pension.
Kapitalism selle kõige puhtamas vormis.

Rohelised kotid, mustad kotid. Hunnikutes nagu ajutised mäed, mille tekkimist keegi ei mäleta ja mille kadumist keegi ei plaani. Keegi sorteerib. Keegi seob kinni järjekordse koti, mis kaalub rohkem kui mu käsipagas. Keegi lükkab käru. Ilma brändita. Ilma loosungita. Nagu börsimaakler, kes teab täpselt, millal osta, millal müüa, millal vaadata, kuni prügi oma väärtust kasvatab.

Prügi ei ole siin sümbol, see on töö.
Siin ei pea  tegema nägu, et oled jõukas. Pead  olema kiirem kui teised, tugevam kui kotid, nägusam kui rooste.
Linn elab ka siin. Mitte ainult 54. Korrusel. Sellest ei tehta numbrit. Sest siin ei loeta ruutmeetreid ega kuupmeetreid. Siin loetakse kaalu. Ja kaal on alati õigem kui ruutmeeter. Või kuupmeeter.

Viimane päev… ja minek

Viimane hommikune ujumine – mitte 54. korruse katusebasseinis, vaid avalikus väliujulas kusagil lähedal, kus vesi +30 kraadi ja kõrval rajal ujub naine, kes teeb monotoonselt oma igahommikusi tõmbeid ning ei vaata mind kordagi. Mälus liigub korraks, võib-olla nii oleks ka see geograafiatunni tüdruk ujunud.
Teen oma viimaseid otsi. Naine kõrval lõpetab, noogutab – mitte mulle, vaid endale, et töö on tehtud. See on spordikeel, universaalne. Teed oma kilomeetrid ja siis lähed.

Nii see on.
Hanoi, mida liftinupud ei näita – sportlik, isiklik, ilma kullata.
Tagasi korteri poole kõndides keerleb peas mõte: kuidas tagasilennu pilet ümber broneerida. Mitte emotsionaalselt, vaid tehniliselt.
Sest koduigatsust pole. Koduigatsus oleks lihtne – soov näha tuttavaid tänavaid, kuulda keelt, mida mõistan pingutuseta, süüa musta leiba. Aga see ei ole seda.

Vaatan telefoni.
Ilmateade Eestis: kraadid miinustes, lumi, päikest pole näha olnud nädalaid.
Küsimus ei ole “kodu”, vaid “miks ainult nädal Hanois?” Miks lennata tagasi sinna, kus  pead kandma sokke ja parkat ja mõtlema, kas aknad on kinni? Miks ei võiks jääda veel mõneks ajaks siia, kus isegi roheline ujulasvesi on liiga soe ja kus 23 kraadi tundub jahedana ainult siis, kui mõtled Phu Quocile?

Peaksin tundma end võidukalt. Olen olnud. Olen näinud. Olen isegi kuldset WC-d kasutanud. Aga need kilomeetrid ujulas tunduvad reaalsemad kui kogu see 54. korrus. Need olid minu. Mitte Bentley-müügijutu oma.
Hanoil on ükskõik, et lähen siit. Ei hooli, et ujusin hommikul oma kilomeetrid ära.

Telefonis on lend täna hilisõhtul. Või ülehomme. Kui suudan pileti ümber broneerida.

Vaatan uuesti ilmateadet.
Miinus 21.
Lumi.
Hanoi tundub korraga troopikana.

Viimase peatüki lõpp

The post 7. Hanoi first appeared on PRIIT POOLAR.

Eestis.
Õhk -17 C⁰

Hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin, miks üldse tagasi tulin. Võib-olla sain aru, et kolm kuud ei ole pikk aeg. Võib-olla sain aru, et kolm kuud on üks  ebaõnnestumine, kui tuled samal ajal, mil suured talvefanaatikud huilgavad: “Vau, ilus päev! Tule, kaevame autod lumehangest välja!”
Järgmine kord teen neli. Kuud. Tagasi siis, kui linnud laulavad ja lilled tärkavad. Või siis mitte. Võib-olla ma lihtsalt jäängi.
See veebruaris tagasitulek – see oli viga. Aga mitte nii suur viga kui arvasin, et kolm kuud on piisav.
Planeerides tundus see kolm ajahiiglane. Tegelikkuses oli see nagu hea lõunauinak. Ärkad ja mõtled: “Kas magasin?”
Ei, ma ei ole veel valmis ärkama.

Geograafiatunnis ei arvanud, et ühel päeval päriselt kõik need kohad läbi käin.
Tema ilmselt ka mitte.

Hiina viisavabaduse “Upgrade 2.0“

2025 aasta oli Eestile viisavabaduse “Prooviperiood”, kus keegi ei olnud päris kindel, kas see on nali, süsteemiviga või päris. Nüüd on selgunud: proov jätkub ka 2026. aastal.
Head uudised neile kes 2025. aastal juba “beetaversiooni” testisid. Ja neile, kes ei testinud. Hiina otsustas: üks prooviaasta ei ole piisav, et veenduda, kas eestlased suudavad 30 päeva jooksul riigist lahkuda ilma skandaalideta. Seega otsustati, et eksperiment jätkub. Nagu Netflixi sari, mis saab iga aasta uue hooaja otsuse viimasel minutil – haarav, ettearvamatu ja natuke väsitav.

Põnevam küsimus: Kas tuleb ka kolmas hooaeg? Või lõpetatakse kogu etendus ootamatult nagu mõni telekanal teeb oma parimate sarjadega? Keegi ei tea. Hiina bürokraatia töötab nagu ilmateade – prognoosid on ilusad, aga lõpuks jääd ikka vihma kätte.

Aasta on aega otsustada.
Pakkida kohver, võtta 30 päeva jagu sokke ja mitte unustada: oled osa sotsiaalsest eksperimendist, mille tulemused avaldatakse… kunagi hiljem.
Või mitte kunagi.
Lõpliku otsuse sissepääsu kohta teeb aga alati – ALATI – piirikontroll.

Reisi planeerimine

Kaugemad reisid saavad tavaliselt mitu kuud ette paika. Kui broneerid lennupiletid ja majutused pool aastat varem, saad endale õiguse unistada. Igal õhtul võid avada lennufirma või Bookingu kodulehe, vaadata kinnitusi ja tunda, et su elul on suund. Kompensatsiooniks soodsamad hinnad ja teadmine, et oled loovutanud järgmiseks pooleks aastaks spontaansuse.

“Kolm kuud kestev Aasia ” planeerimine võttis kaks kuud. Või neli. See käis aeglaselt, nagu treppidest üles ronimine, vahepeal tuli pause teha, et hingata ja tõdeda: kõik variandid on valed.
Alguses suur plaan: Hiina – Indoneesia – Vietnam. Kolm riiki, kolm kultuuri, lõputud võimalused.
Googeldasin. Ja veel. Kahe nädala pärast selgus, see kombinatsioon nõuab rohkem logistikat kui Normandia dessant. Et see välja mõelda, oleks pidanud Google’iga veel paar kuud täisajaliselt suhet hoidma.
Loobusin. Google’iga niigi piisavalt suhteid. Mõnikord on targem tunnistada, et ambitsioonid on suuremad kui võimalused.

See varajane planeerimine, see “mõistlik” otsus, ei ole alati parim otsus. Sest reeglid on sellised: mida varem broneerid, seda rohkem on aega lennufirmadel sinu plaane segi ajada.
Turkish Airlinesist saab kohe sinu uus personaalne digitaalne sõber. Ostad pileti märtsis ja järgmise poole aasta jooksul saad iga nädal uue kirja stiilis:
„Teie lend on muutunud.
Lend on uuesti muutunud.
Lend on tühistatud.
Ei — ikkagi toimub. Aga teises suunas.“

Iga sellise nihkega algab järgmine voor: muuda majutusi, kohanda plaane, hinga sügavalt.

Vahetult enne minekut, kui kohver juba poolenisti pakitud, teade Airbnb´lt: broneeritud bungalow tühistatud.
Vaikselt. Vajutati delete’i ja unistus palmimajakesest ookeani kaldal muutus hetkega virtuaalseks kummituseks.

Reis algab ammu enne lennukisse astumist.
Keegi ei ütle, see on täiskohaga töö.

Kui reisid omal käel (mitte reisikorraldaja käevangus)

Broneeri lennujaamast majutuseni transport ette.
Ära hakka seda pärast maandumist nullist leiutama. Mõni euro rohkem, aga vastu saad inimese oma nimesildiga ja tunde, et reis jätkub, mitte ei alga orienteerumismäng.
Suurlinnade lennujaamad on mitmekorruselised süsteemid, kus kunagi eksisteeris loogika, aga vahepeal on kaduma läinud.

Kui proovid kohapeal Bolti, Uberit või mõnda muud äpitaksot kutsuda, algab tavaliselt see reisiosa, millest keegi pilte ei tee.

Korruseid on palju. Peamiselt inimestele
Miami – neli korrust.
Istanbul – viis
Malaisia – kuus.

Äpp ütleb rahustavalt: auto on kohal.
Lähed välja.
Otsid tuhandete autode seast.
Ei ole.
Hea, kui telefonil levi. Saadad juhile sõnumi:
„Auuu?!“
Juht vastab kiiresti ja enesekindlalt:
„Siin. Kus sa?“
Sina oled seal, kus äpp käskis olla.
Juht on seal, kus tema peaks olema.
Äpp on kindel, et seisate kõrvuti ja võiks juba sõitu alustada.
Lootusetu.
Otsustad olla nutikas ja jalutad lennujaamast eemale, et tellida uus auto „kusagilt sealt“. Ei saa.
Kilomeetri raadiuses keeldub äpp sinu asukohta uskumast ja suunab sind järjekindlalt tagasi lennujaama.
Sinna samasse, kus auto väidetavalt ikka ootab.
Ring saab täis.
Reis on alanud.

Majutus

Mõnepäevastel hotellipeatustel tasub võimalusel kaaluda sviiti. Kallim, eriti üksikreisijale, aga vastutasuks saad toa liftidest eemale ja teadmise, et öösel ei muutu su uksetagune lahkuvate ja saabuvate külaliste läbikäiguhooviks.

Pikemateks perioodideks – korter.
Hotellides tekib sul juba paari päeva pärast toatüdrukutega isiklik suhe. Piisavalt lähedane, et nad helistavad igal hommikul kella kaheksast kuni keskpäevani su ukse taga kella ja püüavad sisse ronida. Nagu see oleks ka nende isiklik elamispind.
Riputad sildi Do Not Disturb. Nad topivad ikkagi ukse vahelt sisse teate stiilis:„Kallis külaline, meil on tõsine vajadus teie voodipesu vahetada – see on juba 18 tundi puutumata.“
Korteris oled ise oma voodipesu peremees ja keegi ei küsi, miks sul on sama rätik teist päeva.

Kui annad teada, et lähed

Mingil hetkel õpid ühe väikese reegli: ära alati ütle, et lähed reisile. Inimeste emotsioonid väljendile „lähen…“ on huvitavad, eriti, kui minekuid tuleb aastas rohkem kui üks.

Sa ütled:
„Lähen kuuks ajaks reisisaadet Egiptusesse tegema.“
Arusaadav. Pakendatud. Mõistetav. Ohutu.
Pulss stabiilne.
„Hommikul Helsingisse.“
No ja siis? Sama kategooria mis Riia. Sama mis Saaremaa. Liikumine, mitte sündmus.
„Nädala pärast Hispaaniasse.“
Boom.
Pulss 120/190. Siin hakkab pihta.
„Jälle?!“
„Hästi elad!“
„Õnnelik inimene!“

Õnnelik? See ei ole salajane privileeg ega loosivõit. See on otsus, millele järgneb logistika. Otsus, millele järgneb 27 e-kirja Turkish Airlinesilt.
Ja üks bungalow.
Seepärast parem vahel mitte öelda.
Lihtsalt rahu pärast.
Inimesed seovad end aastateks autode ja eluasemetega. Igakuised maksed. Pikad lepingud.
Reisimine – see on juba teine teema.

Lõpetuseks.

Kolm kuud Aasias läbi. Paberil pikk aeg. Päriselus pigem soojendusring. Planeerides tundus kolm peaaegu elumuutusena, kohapeal pigem miinimumina, et alles aru saada, kus oled.

Lõpetuseks
Aasia töötab.
Talv Eestis mitte eriti.

The post Epiloog first appeared on PRIIT POOLAR.

Kolm nädalat

Kolm nädalat sokke, parkat ja akende sulgemist.
Kolm nädalat, mil õppisin uuesti, mis on “tuul näkku” ja miks inimesed Eestis nii vähe naeratavad.
Mitte et nad oleksid kurvad.
Lihtsalt näod on külmunud.

–11.
Number, mis eksisteerib ilmateadetes, aga mitte minu tunnetes.
Kolm kuud +30 kraadi on mind külma suhtes tundlikuks teinud.
Vaatasin õues lund ja mõtlesin: kaua suudan teeselda, et see on normaalne?

The post -11 first appeared on PRIIT POOLAR.

Bangkok
Õhk +32.
Öösel ka.

Olen tagasi.
Mitte koju.
Tagasi, kus asjad on õiged.

Õhk on nii paks, et võiks seda lusikaga süüa. Konditsioneeritud lennukist välja astudes tabab see füüsiline reaalsus nagu pihusti näkku.
Seekord hea pihusti.

Baiyoke Sky Hotel

88 korrust.
309 meetrit.
Kõrgeim riiul Bangkokis
Või nagu seda nüüd nimetan: vertikaalne kodu pärast horisontaalset põgenemist.
Torn näeb välja nagu keegi ehitas 1997. aastal unistuse tulevikust ja unustas selle siia seisma. Roosakas klaas, natuke futuristlik, natuke väsinud. Selline tulevik, mis on juba minevik, mitte veel päris mälestus.

Viis tärni. Pigem hotell, mis on näinud paremaid päevi ja otsustanud mitte väga muretseda selle pärast, et teda pole ammu kolme peale ümber hinnatud.

Sviit

64. Korrus.
Mitte just Vietnami 54. korrus kuldse WC-potiga,aga…
Panoraamvaade Bangkokile, mis lepitab kõik.

Umbes 220 meetrit maapinnast.
Tallinna Teletorni vaateplatvorm – 170m. Kümme korrust allpool.
Number ei tähenda midagi.
Akna juures, siis saab aru.

Hommikusöök buffees, 82. korrusel.
“Buffee” tähendab siin, et pead ära sööma kõik, mida Vietnamis ei jõudnud.
Söögisaal suur, nagu pool Ülemiste keskust.
Valikut nii palju, et kui kõike proovida tahad, tuleb teha viiekäiguline hommikusöök.
Alustad avamisel ja lõpetad sulgemisel. Mõni mees istub seal juba kella kuuest, kui valgus õues veel selline, mis ütleb: “Mine maga”, aga tema: “Lähen söön”.
Mina alustasin seitsmest. Lõpetasin pool kümme. Vahepeal käisin vaatamas, kas päike on tõusnud.
Oli.
Tulin tagasi.
Jäi oht, et midagi jäi söömata.

Seiklus mis algab korrustega.
Pealkiri võiks olla  – Orienteerumisüritus “Jüriöö jooks Baiyoke Sky hotellis”.

Liftid.
Siin ei ole tavalised liftid. Siin on süsteem. Mitte selline, kus astud sisse, vajutad 64. korruse nuppu ja oled kohal. See oleks liiga lihtne. See oleks… mitte Bangkokis.
Siin on liftid nagu metrooliinid.
Vertikaalsed Bangkoki metrood.
Erinevad. Igal oma marsruut, oma peatused, oma loogika. Mida sa ei tea enne, kui oled juba sees.

Hotelli lobby. 18. Korrusel.
Esimene peatus. Esimene ümberistumine.
Et üles saada, ei alusta sa maapinnalt. See oleks liiga lihtne, liiga tavaline. Sissepääs on küll tänaval – uksed, turvamehed, kuldne särtsakas fassaad. Aga mitte see lift, mis viib sinna, kuhu tahad. Vaid lift, mis viib hotelli lobby’sse. 18. korrusele. Alles sealt saad järgmisele liinile, millega üles sõita.

Seisan uste ees ja ootan.
Minut.
Kolm.
Viis minutit.
Bangkokis on viis minutit juba pikk aeg – viis minutit tähendab, et midagi on kuskil valesti.
Uksed avanevad. Hüppan sisse – jah, hüppan, sest uksed otsustavad vahel ise, millal sulguda.
Vaatan nuppe. 56 on, 42 on, 82 – see buffet, see hommikusöök, see neli tundi. Aga 64? Pole. Nagu seda korrust polekski olemas.
Uksed sulguvad. Lift liigub.
Uksed avanevad. Vaatan välja. Peatus 56.
Lõpppeatus.

See ei ole minu korrus. See on kellegi teise korrus.
See keegi teine astub sisse ja vaatab mind korraks, nagu oleksin eksinud.
Saan aru. See lift ei lähe 64. korrusele. See lift läheb teise lifti juurde. Siin ei sõideta otse, siin sõidetakse ümberistumisega. Astun välja.
Ootan teist lifti.
Viis minutit. Seekord kuus.
Teine lift. Uksed avanevad. Kontrollin nuppe. 64 on olemas. Vajutan. Uksed sulguvad. Lift liigub.
Seekord õiges suunas.

Nimi.
Esimene asi, mille valesti ütled -“Bangkok”.
Nii ütlevad seda turistd. Kohalikud ütlevad “Krung Thep”. ‘Inglite linn’.
See on kõigest lühend, mis on juba iseenesest pikk, aga see on alles eelmäng. Linna täielik tseremoniaalne – ja ühtlasi maailma pikim kohanimi on:

กรุงเทพมหานครอมรรัตนโกสินทร์มหินทรายุธยามหาดิลกภพนพรัตน์ราชธานีบุรีรมย์อุดมราชนิเวศน์มหาสถานอมรพิมานอวตารสถิตสักกะทัตติยะวิษณุกรรมประสิทธิ์ *

Ma ei tea, kuidas seda hääldada. Keegi ei tea. Aga see on olemas, nagu Bangkok – pikk ja keeruline.

Eestikeelne mugandus * – Inglite linn, suur linn, Smaragd-Buddha elupaik, võitmatu Ayutthaya linn, üheksa vääriskiviga kaunistatud maailmalinn, kuninga õnnelik pealinn, kus asuvad suurejoonelised kuninglikud paleed – jumalik linn, mille ehitas Vishvakarma Indra käsul.

Aastal 2018 loendati Bangkokis 10,5 miljonit inimest.
Tegelik arv? Raske öelda, aga kõik aimavad, et võib ulatuda 15 miljonini. Või rohkem.
Natuke üle saja aasta tagasi – 1880. aastal, oli siin 255 000 elanikku. Tundub nagu trükiviga. Aga nii see oli

Vaatan oma 64. korruse aknast alla.
255 000 inimest. Nad kõik oleksid ära mahtunud sellele platsile, mida näen. Nüüd on neid 47 korda rohkem. Või 60. Vahet pole

Õhtul linna peal, kus iga teine pakkus mulle:

• Pad Thai’d – Tai tänavatoidu klassika
• “Spetsiaalset massaaži” – ?
• Skorpione pulga otsa pistetuna – tänan, kõht ei ole tühi.
• Rolexit  – “Ainult 20 dollarit sõber, spetsiaalne hind sulle”
• Autentset Tai käsitööd –  selgelt toodetud Hiinas
• Tuk-tuki sõitu  –  kood “turistilõks”

Pärast Vietnami, kus õppisin pho supi ja bánh´mì saladused, on BangkokI tänavatoit järgmine tase.
Tõe huvides otsustasin, pean ära proovima.
Leidsin koha, kus vana naine praadis mingeid asju wokis, mis oli ilmselt vanem kui minu vanaema.

“Vürtsikamat, paluks”, ütlesin.
Ta naeris. Päriselt. Siis viskas wokki pool tšillipõõsast.
Sõin.
Nutsin.
Suu nagu vulkaan, mis otsustas et võib purskama hakata.
Üheaegselt vaimustus ja kahetsus.
Toit mis põletab. Aga sööd edasi

Jõuan kanali äärde. Linn, mis kasvas kanalitele, enne kui kasvas tänavatele.Kuni 19. sajandi lõpuni olid kanalid siin peamine transpordivõrk. Inimesed elasid vee lähedal või vee peal. Bangkok kandis nime “Ida-Veneetsia”.
Vesi oli tee, aed, köök, prügikast.

Mõned neist kanalitest on veel alles. Vesi on roheline, vahel pruun, vahel selline värv, mida ei nimeta.
Ja parem mitte küsida, mis seal ujub. Aga ujub – alati ujub midagi. Plastik, lilled…, mõnikord inimene, kes otsustas, et parim viis punktist A punkti B on läbi vee.
Paadid liiguvad – mitte turistikad, vaid päris paadid, millega keegi läheb kuhugi, mida ma ei tea.
Seisan sillal.
Vaatan alla.
Mõtlen: kas ma peaksin minema paadiga?
Kõnnin tagasi.

Toas, akna juures. 220 meetrit maapinnast. Kohv käes. Bangkok nagu makett.
Hommik alles venib käima.
Ja siis… ilmub mees.
Tom Cruise.
Täiesti vaikselt. Köie otsas.
Mission: Impossible.
päriselt

See ei ole kaader filmist. See on mees, kes kleebib 220 meetri kõrgusel midagi aknale. Muuseas. Nagu kontoritööl.
Seisan kohv käes, silmad suured. Mees ei vaata mind. Ta on fokuseerunud. Professionaalselt. Kleebib mingit suurt reklaam – ilmselt viimast iPhone’i, mis on siin nagunii juba eilne uudis.
Toimetab seal ulmelisel kõrgusel, püstisel seinal, tuules, mis võiks ta igal hetkel ära viia nagu vana ajalehe.

Ja siis ta noogutab mulle. Või noogutab kohvi suunas. Võib-olla ta näeb minus hommikust kaaslast. Kaks meest, kes ärkasid liiga vara, et see linn neid alla neelaks.
Mõtlen, pakuks talle kohvi. Aga kuidas? Akent ei saa avada. Kindlasti on mõeldud selliste olukordade peale, et turistid ei hakkaks alpinistidega suhtlema. Või et alpinistid ei hakkaks akendele reklaami asemel midagi muud kleepima.
Mees lõpetab. Kontrollib tööd. Siis tõmbab köiest… ja kaob.
Üles või alla, ma ei näinud – ta lihtsalt kadus. Nagu ninja.

The post 8. Bangkok first appeared on PRIIT POOLAR.