-
Alguses olid nad vaid osa tänavast. Siis hakkasin neid märkama. Siis hakkasid nemad mind. Mitte märkama.Kasahstanis oli koer isegi kaamel. Või vähemalt ei saanud ma lõpuni aru. Küsimus, mis jäi mind öösiti kummitama. Usbekistanis sai koerast märk, kui koer ei vaadanud mind enam. Olin kohalik. Mitte päris. Piisavalt. Kirgiisias ma koeri enam ei otsinud.Võib-olla oli…
-
Kaart ütleb: Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõstan. Kolm riiki kõrvuti. Kõik lähedal. Kahtlaselt lähedal. Nagu naabri hoov kuhu võib üle aia hüpata. Tegelikkus – jälle lennujaamad. Kaart. Optimist. Tashkenti lennujaamast välja sõites otsis pilk seda Kesk-Aasiat, millist olin endale ette kujutanud – kollast, steppi, tolmu, kaamelit. Või koera. Midagi, mis kinnitaks, et olen õiges kohas.“Kus on kõrb?”…
-
Tänavanurgal müüakse lepjoškasid, hiiglaslikud sõõrikute moodi asjandused. Ei mingit suurt turgu. Laud. Leib. Müüja. Rohkem pole vaja. Lepjoškad on laotud kõrgetesse virnadesse nagu kuldmündid. Või nagu ehitusmaterjal. Sõltub, kust vaatad. Vaatasin kõigepealt müüjat. Tema vaatas mind. Mõlemad teadsime, et ma ei osta. Aga mõlemad teadsime ka, et vaatan. Lepjoška ja turisti vaheline leping. Tema müüb.…
-
Päeval on Tashkent väärikas, räägib sulle lõputult ajaloost ning iidsest Siiditeest. Näitab savivärvi müüre ja kutsub varjulistesse hoovidesse lambarasvast plovi sööma. Õhtul, kui päike loojub, lülitatakse linnas sisse režiim: “Las Vegas kohtub Kesk-Aasia unenäoga”. Epitsenter üks – Tashkent City Park.Päikeseloojanguga valgub siia kokku terve linn. Kui päeval hoitakse kuumuse eest varju konditsioneeritud ruumides, siis pimeduse…
-
Keegi internetis kirjutas: “Vau! Elamus! Sõitke Tashkendis kiirrongiga! 240 kilomeetrit tunnis. Eestis jõuaks selle ajaga Tallinnast napilt Tapale. Siin jõuad juba järgmisesse maailma. Pärast kogemusi Hiina kuni nelisada kilomeetrit tunnis vuhisevate “rakettidega” oli minu sisemine spidomeeter paigast ära. Tunne, justkui kulgeks uniselt dreziiniga läbi steppide – sellise rööbastel liikuva krigiseva käruga, kus kaks meest pumpavad…
-
Samarkandi vanalinn on koht, kus ajalugu on teinud kõik õigesti. Ta ei ole nagu need linnad, kus keegi ütles: “Teeme vanalinna,” ja siis ehitati 1990´ndal uus vanalinn. Siin on ajalugu, mis ei vaja silti “Tõeline”. See lihtsalt on. Ja see teeb turistid närviliseks. Sest kuidas sa pildistad midagi, mida on juba kõik pildistatud? Kuidas seista…
-
Shah-i-Zinda. Samarkandi kalmistu.Kõnnin mööda alleed, mis on laiem kui mu kodutänav. Mõlemal pool teed seisavad suured ehitised – mitte hauad, mausoleumid. Kõrged. Kaunid. Kallid. Kui palju peab maksma siinne elu, et surm saaks endale lubada sellise aadressi? Surm, mis näeb välja nagu elu, või elu, mis näeb välja nagu surm. Sõltub kellaajast. Hommikul, kui päike…
-
Kasahstanis oli kõik Camry. Usbekistanis on kõik Chevrolet. Vaatad vasakule – Chevrolet. Paremale – Chevrolet. Taha ja ette enam ei vaata. Juba tead. Valge. Chevrolet Esimesel päeval arvasin, et sattusin sama autot mitu korda nägema. Kolmandal päeval sain aru, viga ei olnud mälus. Need olidki kõik ühesugused. Sama mudel. Sama värv. Sama nägu. Nagu inimesed,…
-
Vaatad kaarti. Usbekistanil on isegi meri olemas. Aarali meri. See on hea. Riik millel on meri, tundub täiuslikum. Hakkad lähemalt uurima ja saad aru, see on sama, nagu müüa merevaatega korterit pärast seda, kui meri on ära kolinud. Vaade on olemas. Merd pole. Aga hind on. Sest vaade on vaade. Isegi kui see vaatab tühjusesse.…
-
Usbekistanis süüakse plovi. fakt, mida ma ei otsinud. Kõndisin tänaval ja lõhn leidis mind. Raske. Mitte halb. Nagu mõtted, mis tulevad öösel. Sa ei tea, kust need tulevad. Aga sa tead, et ei saa neist lahti. Plov on riis. Plov on liha. Plov on porgand. Aga plov on ka midagi muud. Plov on vabandus. Võid…