Kaart ütleb: Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõstan. Kolm riiki kõrvuti. Kõik  lähedal. Kahtlaselt lähedal. Nagu naabri hoov kuhu võib üle aia hüpata.
Tegelikkus – jälle lennujaamad.
Kaart. Optimist.

Tashkenti lennujaamast välja sõites otsis pilk seda Kesk-Aasiat, millist olin endale ette kujutanud –  kollast, steppi, tolmu, kaamelit. Või koera. Midagi, mis kinnitaks, et olen õiges kohas.
“Kus on kõrb?”
Selle asemel – roheline linn. Pargid. Alleed. Puud. Purskkaevud. Palju purskkaeve.  Mitte selliseid, mis vaikselt keskväljakul nirisevad ja mille kõrval meie kodused purskkaevud tunneksid end ebamugavalt. Vesi lendab kolme meetri kõrgusele, langeb, lendab uuesti. Tsükliline. Filosoofiline. Või keegi arvas, et on filosoofiline, enne kui projekti heaks kiitis.
Purskkaevusid rohkem kui inimesi, kes neid vaatavad.

Kui keegi oleks mulle enne väitnud, et Tashkent on rohelisem kui Tallinn suvel, oleksin ilmselt viisakalt noogutanud ja mõelnud, et inimene on ajanud kaameli koeraga segi.

Üks. Esimene hommik

Korteriga läks hästi. Vahel läheb. Ei küsi miks. Kui hakkad küsima, hakkab midagi valesti minema. Nii et ei küsinud. Võtsin võtmed, avasin ukse.
Jäin seisma.
Ei olnud päris kindel, kas tellisin Airbnb korteri või eksisin Dubai sisustusmessile. Kuld. Marmor. Kõik säras. Mitte natuke. Mööbel. Valgustid. Segistid. Peegel tahtis ilmselt ka kullast olla, aga keegi vajutas õigel ajal pidurit.

Astusin rõdule. Rõdu oli suur. See on oluline. Mitte et plaanisin seal midagi teha. Aga suur rõdu tähendab, et keegi mõtles juba sinust. Mitte sinust konkreetselt. Aga sinust kui ideest. “Siin elab keegi, kes joob hommikukohvi ja vaatab päikesetõusu.” Rõdu filosoofia. Sa ei pea kohvi jooma. Aga rõdu eeldab, et võid. Sellest piisab.
Vaade üle Tashkendi. Linn, millest eile veel midagi ei teadnud. Täna tean endiselt mitte midagi. See on edasiminek. Täna tean, et Tashkent on vaade. Vaade on alati rohkem kui sisu. Või vähem. Sõltub, kust vaadata.

Joon hommikukohvi.
Ma ei taha kohvi. Aga rõdu ja kohvi vahel on leping, mida ma ei sõlminud, aga millest ei saa loobuda.
Ma joon.

Korter River Parki kõrval. Nimi lubas jõge. Jõgi oli olemas. See on tähelepanuväärne. Paljudes kohtades lubatakse jõge. Aga antakse kraav. Lubatakse parki, antakse plats. Siin on jõgi. Ja park. Sellest piisas. Rohkem polnud hommikuseks stardiks vaja.
Panen tossud jalga. See on rituaal. Tossud nendivad: “Ma ei tea, kuhu lähen. Aga ma lähen.”
Sa ei saa minna tundmatusse suunda kingadega. Kingad teavad, kuhu nad lähevad. Tossud ei tea. Tossud on ausad. Tossud ütlevad: “Sa võid tagasi tulla. Või mitte. Mul on ükskõik.”
Lähen.

River Park on hommikul teistsugune kui päeval. Päeval on see koht, kus inimesed teesklevad, et neile meeldib loodus. Hommikul on see koht, kus loodus teeskleb, et neile meeldivad inimesed. Vahe on peen. Aga see on olemas. Sörgin mööda jõe äärt. Jõgi ei vaata mind. Jõed ei vaata. Nad on. Jõge ei huvita, jooksed või kõnnid, oled sa üldse olemas. See teeb jõed usaldusväärseks. Ma usaldan jõge.

Esimestel päevadel ei lähe ma vaatamisväärsusi vallutama, vaid võtan tossud ja hakkan lihtsalt liikuma. Nagu enesekaitse. Vaatamisväärsused on ootused. Ootused on surve. Surve teeb rumalaks. Aga jooks, jooks on lihtne. Sa liigud. Sa näed. Sa ei pea arvustama. Sa ei pea meeldima. Sa ei pea isegi jõudma. Sa lihtsalt liigud.
Halb harjumus. Või hea. Ma ei tea, kumb.

Hommikul räägib linn teistsugust keelt. Pole turistide sagimist. Pole kiirustamist. Ainult inimesed, kes lähevad tööle, jalutavad koeraga või teevad sedasama, mida mina – üritavad päeva natuke varem kätte saada. Sa ei ole eriline. Sa ei ole turist. Sa oled inimene, kes jookseb. Või kõnnib. Või seisab. Linn ei tee vahet. Esimesed jooksuringid olid nagu kaardi joonistamine. Algul tunned ära ainult maja, kust välja tulid. Siis järgmise ristmiku. Siis poe, kus keegi ostab leiba. Siis koera. Kolmandal päeval koer enam ei vaata sind. Oled kohalik. Mitte päris. Aga piisavalt, et koer ei peaks vaatama

The post Usbekistan first appeared on PRIIT POOLAR.

Tänavanurgal müüakse lepjoškasid, hiiglaslikud sõõrikute moodi asjandused. Ei mingit suurt turgu. Laud. Leib. Müüja.
Rohkem pole vaja.

Lepjoškad on laotud kõrgetesse virnadesse nagu kuldmündid. Või nagu ehitusmaterjal. Sõltub, kust vaatad. Vaatasin kõigepealt müüjat. Tema vaatas mind. Mõlemad teadsime, et ma ei osta. Aga mõlemad teadsime ka, et vaatan. Lepjoška ja turisti vaheline leping. Tema müüb. Sina vaatad. Keegi ei tee midagi valesti.

Hiljem sain teada, lepjoškat ei panda tagurpidi. Esimene reegel, mida kuulsin. Ma ei küsinud. Küsitud reegleid saab vaidlustada. Küsimata reegleid saab ainult rikkuda. Ja siis tead, et rikkusid.
Maha kukkunud leib tõstetakse üles. See on teine reegel. Ma ei näinud, et keegi selle maha pillas. Reeglid tekivad vajadusest. Vajadus tekib rikkumisest. Keegi pillas maha. Keegi tõstis üles. Ja keegi otsustas, et see peab olema reegel.

Kuskil öeldakse, et leib on püha. Võib-olla ei öelda. Ma ei tea. Siin jäi tunne, seda mitte ainult ei öelda, vaid ka usutakse. Kui keegi ütleb “leib on püha” ja paneb selle lauale nii, et see ei kukuks, siis näed, et ta usub.
Lepjoškat ei panda kunagi tagurpidi. See on detail. Detailid on kohati tähtsamad kui suured jutud. Tagurpidi leib on midagi muud kui õigetpidi leib. Ma ei tea, miks.
Leiba ei visata ära. See on kolmas reegel. Või esimene. Sõltub, kust loed.

Ma ei võtnud leiba. Üldse ei võtnud. Ainult vaatasin. Vaatamine on ka osalus. Mitte täielik. Aga piisav.

Müüja seisis laua taga. Leib seisis laual. Mina seisin ees. Moodustasime kolmnurga. Kolmnurgad on stabiilsed. See on geomeetria. Aga ka midagi muud. Kolm osapoolt, kes kõik teavad, mida teised teavad. Müüja teab, et leib on püha. Leib teab – leib ei tea midagi. Aga kui leib teaks, siis teaks ta, et on püha. Ja mina tean, et olen turist, kes vaatab midagi, mida ta ei mõista.
Kolmnurk. Stabiilne. Ebamugav.

The post Kaks. Lepjoškad ehk leib first appeared on PRIIT POOLAR.

Epitsenter üks – Tashkent City Park.
Päikeseloojanguga valgub siia kokku terve linn. Kui päeval hoitakse kuumuse eest varju konditsioneeritud ruumides, siis pimeduse saabudes ärkab mass ellu nagu Phu Quoci ööliblikad valguse peale.

Noored pered, kes lükkavad helendavate ratastega lapsevankreid, kohalikud “moekuningannad”, kes teevad TikToki videoid luksushotellide taustal ja pensionäridest turistid, kes vaatavad seda kõike pealt sellise näoga, nagu oleksid magama jäänud aastal 1985 ja ärganud otse ulmefilmi võtteplatsil.

Siis algas.
Vaatus.
Purskkaevude veeshow. Mitte tasase, euroopaliku säästu solinaga, vaid täie rauaga üles ja alla. Kord kohaliku folkloori venivate viiside, kord Michael Jacksoni järgi.
Vesi tõusis. Vesi langes.
Thriller.
Või midagi, mis kõlas nagu midagi, mida keegi kohalikus helistuudios arvas, et on Thriller. Joad tõusid ja langesid täpselt taktis. Valgusshow värvis veejoad kord veripunaseks, kord neoonroheliseks. Taustal gigantsed klaasist ja terasest luksushotellid, mille fassaadid vilkusid ja kuvasid hiiglaslikke digitaalseid animatsioone. Vesi hullus. Purskudes taeva poole sellise jõuga, nagu oleks keegi Tashkendile kõrva sosistanud, et tagasihoidlikkus on nõrkuse märk.
Kui sul on palju vett ja elektrit, siis sa ei hoia seda kokku. Sa paiskad selle taevasse, et naaberriigid kosmosest näeksid, kes on piirkonna tõeline boss.

Ümber kõige selle – hotellid, restoranid, kaubanduskeskused, baarid.
Padel.
Tunne, kui igav, lähed edasi.

Epitsenter kaks.
Navruzi park. Geniaalsuse monument, kus asjad on viidud taskuformaati.
Keegi võttis kätte ja ehitas pargi sisse vähendatud, kompaktse koopia tervest riigist. Paari hektari peal on koos Samarkandi Registani väljak, Buhhaara Arki kindlus ja Shakhrisabzi Ak-Sarai palee. Tõeline logistiline triumf. Jalutad kümme sammu – oled Samarkandis. Astud üle väikese lillepeenra – tere tulemast Buhhaarasse! Kultuuriline pikamaajooks neile, kellel reisimisega kiire. Natuke Samarkandi, natuke Buhhaarat.
Kõik koos, täielikus miniatuurses harmoonias.
Turismi tulevik. Mitte minna. Aga saada kätte. Mitte näha. Aga öelda, nägid.

Siis oli see.
72 meetrit. LED-tuled. Keerlev. Või mitte keerlev.
Vaateratas.
Päeval särab lumivalge konstruktsioonina, aga õhtul… õhtul süttib sellel hullumeelne kogus LED-e. mis vilguvd ja jooksevad vikerkaarevärvides, pakkudes 20-minutilise tiiru jooksul vaadet samasugusele neoonmerele, mis allpool sinu ümber laiub.
Maailma suurim jõulupuu.

Ma ei sõitnud vaaterattaga. Vaatasin seda. Vaatamine on tasuta. Ja tasuta on hea. Eriti kui juba maksid lennupileti ja majutuse eest. Selle eest, et olla siin.
Siis on tasuta hea.
Tasuta on tasuv.

Navruzi park. Praktiline. Milleks raisata bensiini ja aega mööda riiki ringi kolistades, kui saab terve ajaloo ühte parki kokku pressida, LED-lambid külge kruvida ja Michael Jacksoni rütmis tantsima panna.
Tashkent ei proovinudki jätta muljet, et on vana Kesk-Aasia linn. Vähemalt õhtuti mitte.

Epitsenter kolm. Magic City.
Kui  terve riik ühte parki ära mahub, siis järgmine loogiline samm on ehitada midagi, mida päriselt olemas ei ole.
Õhtul valgub siia rahvast kokku sellise hooga, et kilomeetri raadiuses pole ühtegi vaba parkimiskohta. Autod seisavad kõikjal, kus vähegi saab seista. Tallinna lauluväljak kahvatub oma suurüritustega siinse rahvamassi ees. Ainult et siin ei ole laulupidu. Inimesed tulid parki.
Jalutama.

Reaalsustaju ja arhitektuuriline sündsustunne läheb siin prügikasti. Keegi võttis Disneylandi Tuhkatriinu lossi, ristas selle Las Vegase peatänavaga ja immutas läbi Kesk-Aasia mastaapsusega.
Roosad, sinised, kollased muinasjutulossid kõrguvad kõrvuti vulise-vate järjekordsete neoonvärvides purskkaevudega ning tänavaid palis-tavad pastelltoonides fassaadidega poed, mis näevad välja nagu kaader suhkruhaigust tekitavast multifilmist.
Kõik on olemas. Puudub ainult printsess.

Muinasjutu kõige ilusam osa on, et Kesk-Aasia linnast on alles… Kesk-Aasia. Kõnnid keset helendavat plastmassist ameerikaliku unelmat, ümber vilkumas neoontuled ja võltslosside tornid, aga õhus hõljub endiselt vankumatu lambarasvase plovi ning praadiva šašlõki lõhn. Võid osta itaalia stiilis jäätise keset võlts Veneetsiat, aga selle ulatab sulle kohalik noormees, kes küsib puhtas usbeki keeles: “Pirukat tahad?”

Kõnnin losside vahel. Need on lossid. Aga mitte päris lossid. Need on lossid, mida võid pildistada.  Või osta pildi. Või pildistad ostmist. Kõik on võimalik.  Magic City, kus kõik on lubatud.
Kõnnin. Ja vaatan. Ja mõtlen: “Oh!”
“Oh” on raske, kui kõik vilgub. “Oh” on vaikne. Magic City ei ole vaikne. Magic City ütleb: “Vaata mind!” Ja vaatad. Sest keegi peab vaatama. Kui keegi ei vaata, siis see pole Magic. See on lihtsalt City. City´st ei piisa. City on igav. City on see, kus inimesed elavad. Aga Magic…, kus inimesed käivad. Ja järgmine päev tulevad uuesti.

Istusin purskkaevu äärde. See purskas. Ma ei tea, oli see muusika rütmis. Ma ei kuulanud. Inimesed läksid mööda. Lapsed jooksid. Vanemad karjusid. Keegi tegi selfiet. Keegi tegi selfiet teise selfiet tehes.
Meta.

The post Kolm. Õhtune Tashkent first appeared on PRIIT POOLAR.

Keegi internetis kirjutas: “Vau! Elamus! Sõitke Tashkendis kiirrongiga!

240 kilomeetrit tunnis. Eestis jõuaks selle ajaga Tallinnast napilt Tapale. Siin jõuad juba järgmisesse maailma. Pärast kogemusi Hiina kuni nelisada kilomeetrit tunnis vuhisevate “rakettidega” oli minu sisemine spidomeeter paigast ära. Tunne, justkui kulgeks uniselt dreziiniga läbi steppide – sellise rööbastel liikuva krigiseva käruga, kus kaks meest pumpavad keskel kangi, ja jõuad aknast vahepeal igale kaamelile tere öelda.  
Või oli see koer.

Rong väljub täpselt. See on kahtlane. Kesk-Aasias ei välju rongid täpselt. Nad saabuvad umbes õigel ajal, lahkuvad umbes õigel ajal ja vahepeal toimub midagi, mida võiks nimetada liikumiseks. Aga see rong – see Afrosiyob, nagu ta ennast kutsub, see on teistsugune. Sellega jõuad juba kuhugi. 350 kilomeetri kaugusele Samarkandi.
Aknast paistavad stepid, mille kohta sa ei tea, on see Kasahstan või  Usbekistan. Võib-olla on mõlemad. Võib-olla on see riikidevaheline step, kus kehtivad teised seadused ja kus keegi ei küsi su passi.

Rongis istuvad inimesed vaikselt. Tunne, et Afrosiyob hindab reisijaid. Paneb hindeid. Häälekas naer saab miinuse. Lõhnav toit saab miinuse. Vaikne pildistamine aknast, saab plussi.

Pildistan. Aknast. Vaikselt.

The post Neli. Rong first appeared on PRIIT POOLAR.

Väljakul seisavad kolm medreseat, endist islami usukooli. Kõik kolm on kaunid. Kõik kolm on erinevad. Aga turistide jaoks on nad üks – koht, kus peab käima. Seisan keskel ja mõtlen: kas keegi on kunagi proovinud neid kolme samal ajal pildistada? Mitte järjest. Korraga. Ühe pildiga. Ilmselt on. Ilmselt on see pilt juba internetis, pealkirjaga “Samarkand”, sajad südamed ja “OMG so beautiful.”

Siis märkan. Ühe medresea seina ääres seisab mees, kes müüb midagi. Ta ei hüüa. Ta ei kutsu. Vaid seisab. Ees on laud. Laual on asjad. Ma ei tea mis asjad. Ma ei küsi. Kui küsin, pean midagi ostma. Ja kui ostan, pean “midagi” kaasa tassima. Ja kui tassin, pean hiljem selgitama, miks minu kotis on mingi Usbekistani medrese äärest ostetud asi, mille otstarvet ei tea keegi. Seega, vaatan teda. Tema vaatab mind. Mõlemad teame mängureegleid. Tema teab, et ma ei osta. Mina tean, et ka tema teab. Meie vaikne kokkulepe. Ajalugu vaatab pealt.
Ajalugu on harjunud.

Kulmukergitus: tee ja tee

Samarkandis juuakse teed. Mitte nagu Tallinnas, kus võid küsida teed ja saada koti, millel on kirjas “Green Tea” ja sees on midagi, mis lõhnab nagu heinamaa. Siin on tee sündmus. Tee on vabandus istuda.

Istun kohvikus, kus teenindaja toob mulle tee ilma, et oleksin tellinud. Sest olen turist ja turistid joovad siin teed. Tee tuleb kausis. Kausis on palju teed. Rohkem teed, kui suudan ära juua. Aga see ei ole mõeldud ära joomiseks. See on mõeldud olemiseks. Kui tee saab otsa, toob keegi juurde. Sest tühi kauss ütleb, et sa  lahkud. Keegi ei taha, et sa lahkud. Mitte halvas mõttes, vaid miks peaksid lahkuma? Sul on ju tee.

Joon oma teed. Vaatan medresse. Kas viissada aastat tagasi istus siin keegi teine, jõi teed ja mõtles samu asju? Või ei mõelnud. Võib-olla mõtles, et kauss on liiga suur. Või et päike on liiga kuum. Või et need kolm hoonet on ilusad, aga keegi peaks neid remontima. Äkki ei ole ma siin ajaloo pärast. Äkki olen siin sellepärast, et keegi pidi siin olema. Et keegi pidi istuma, jooma teed ja mõtlema, et viissada aastat tagasi istus keegi teine siin ja jõi teed.

Joon oma tee. Ma ei lähe ära. Ootan, kas keegi toob juurde.
Keegi toob.

The post Viis. Samarkand first appeared on PRIIT POOLAR.

Shah-i-Zinda. Samarkandi kalmistu.
Kõnnin mööda alleed, mis on laiem kui mu kodutänav. Mõlemal pool teed seisavad suured ehitised – mitte hauad, mausoleumid. Kõrged. Kaunid. Kallid. Kui palju peab maksma siinne elu, et surm saaks endale lubada sellise aadressi?
Surm, mis näeb välja nagu elu, või elu, mis näeb välja nagu surm. Sõltub kellaajast. Hommikul, kui päike paistab ja keegi koristab, on see elu. Õhtul, kui päike kaob, ei saa aru, kumb see on.
Inimesed jalutavad, räägivad, istuvad, söövad.
Nägin naist, kes tõi kausi puuvilju. Mitte endale. Kellele, ma ei tea. Võib-olla hauale. Võib-olla endale. Võib-olla mõlemale. Ma ei küsinud.

Kalmistul on kohvik. On see tõeline kohvik, või lihtsalt koht, kus inimesed istuvad? Aga seal on laud. Ja toolid. Ja keegi istus. Istusin ka. Mitte et tahtsin. Aga kui keegi istub, siis istud ka. Naaber minu vastas vaatas haua poole. Või mitte haua poole. Vaatas lihtsalt. Vaatasin ka. Vaatasime koos. See oli meie vestlus. Me ei rääkinud.
Müüja oli ka olemas.

Päeval on kalmistu turistide meelevallas. Nad teevad pilte. Nad loevad siltide pealt nimesid, mida ei suuda hääldada. Nad noogutavad. Nad lähevad. Olin üks neist. Tegin pildi. Ma ei tea, millest, ei tea, miks. Aga tegin. Sest teised tegid. Ja kui teised teevad, siis teed ka. Turismi füüsikaseadus.

Õhtu muutub. Turistid lähevad. Naine, kes tõi puuvilju, jääb. Või läheb ka. Aga keegi jääb. Kalmistu ei jää kunagi tühjaks. Linn, mis ei maga. Või magab, aga ärkab kergesti. Ma ei tea. Läksin enne õhtut. Kalmistu väravas seisis mees. Ta ei olnud valvur. Lihtsalt seisis. Läksin mööda. Ta vaatas mind. Mitte kurjalt. Mitte sõbralikult. Lihtsalt vaatas. Nagu kalmistu vaatab. Nagu linn vaatab.

Jõudsin tänavale. Autod sõitsid. Inimesed kõndisid. Keegi müüs lepjoškasid. Ostsin. Panin õiget pidi. Ei lasknud maha kukkuda. Teadsin reegleid. Sest reeglid on elavate jaoks. Surnud ei vaja neid.
Söön leiba. Mõtlen kalmistule.

The post Kuus. Surnute linn first appeared on PRIIT POOLAR.

Kasahstanis oli kõik Camry. Usbekistanis on kõik Chevrolet. Vaatad vasakule – Chevrolet. Paremale – Chevrolet. Taha ja ette enam ei vaata. Juba tead.
Valge. Chevrolet

Esimesel päeval arvasin, et sattusin sama autot mitu korda nägema. Kolmandal päeval sain aru, viga ei olnud mälus. Need olidki kõik ühesugused. Sama mudel. Sama värv. Sama nägu. Nagu inimesed, kes elavad su kõrvalkorteris – näed neid iga päev, aga ei tea,  on see alati sama inimene. Või on neid mitu.
Jäi tunne, siin müüakse autosid ainult ühe värvikaardiga. Üksainus leht, millel kirjas “Valge”. Kõik ülejäänud lehed on välja rebitud. Lehekülg ütleb: “Valge”. Ja keegi ei küsi. Kui küsid, saad vastuse, mida juba tead.

Kui mõni must auto vastu tuli, tekkis tahtmine pilti teha. Haruldane liik. Nagu linnuvaatleja, kes näeb esimest korda musta-toonekurge. Hingad vaikselt. Ei liiguta. “On see päris?”
Siis see möödub ja oled jälle üksi. Valgete Chevrolet’dega. Aga tead, et nägid. Või arvad, et nägid. Mäluga on nagu mäluga ikka, kolmandal päeval enam ei tea.
Mõni, kes loeb linde. Mina lugesin mittevalgeid Chevrolet’sid. Päeva lõpuks oli tulemus null. Aga null on ka tulemus. Null on fakt. Null on see, mida saad öelda kui keegi küsib: “Kas nägid midagi huvitavat?” Ja vastad: “Nägin palju Valget.”
Keegi ei küsi edasi.

Siis… siis tuli must auto. Või arvan, et tuli. Ma ei tea. Ma ei vaadanud.

The post Kulmukergitus: valge Chevrolet first appeared on PRIIT POOLAR.

Vaatad kaarti. Usbekistanil on isegi meri olemas.
Aarali meri.
See on hea. Riik millel on meri,  tundub täiuslikum.
Hakkad lähemalt uurima ja saad aru, see on sama, nagu müüa merevaatega korterit pärast seda, kui meri on ära kolinud. Vaade on olemas. Merd pole. Aga hind on. Sest vaade on vaade. Isegi kui see vaatab tühjusesse.

Nõukogude ajal otsustati Usbekistanis kasvatada puuvilla. Mitte vähe.
Puuvill – valge kuld.
Selleks juhiti jõed põldudele.
See on loogiline, kui vaatad ainult üht matemaatilist tehet. Puuvill = hea. Palju puuvilla = kaks korda hea. Kui pead valima puuvilla ja mere vahel, siis puuuvill on nr. 1  Meri lihtsalt on. Nagu park. Nagu mälestus. Nagu asjad, mis on ilusad, aga mitte tootlikud.

Plaan töötas suurepäraselt. Puuvilla tuli rohkem, merd vähem. Matemaatika, mida saab mõista. Aga matemaatika ei küsi: “On see hea?” Matemaatika ütleb: “See on.” Sellest piisab. Sest kui küsid, pead vastama. Ja vastused on rasked.

Lõpuks kadus terve meri. Päriselt. Mitte piltlikult. Mitte “aurustus”, mida öeldakse uudistes ja raportites.
Päriselt.
Vesi läks. Ja mis jäi, oli põhi. Meri ilma veeta. Meri, mis on nüüd kõrb. Aga kaart ei tea seda. Kaart on trükitud. Kaart on püsiv. Kaart on optimist. Kaart ütleb: “Siin on meri.” Vaatad kaarti: “Ah, meri.”, siis vaatad aknast: “Aga kus?”

Raske on leida kohta maailmas, kus inimene oleks suutnud kaardi ümber joonistada ilma sõdu pidamata. Sõjad on lihtsad. Keegi võidab, keegi kaotab. Võitja joonistab uue kaardi. Arusaadav. Inimlik. Aga siin oli keegi, kes kirjutas paberile: “Rohkem puuvilla.” Ja keegi, kes kirjutas: “Hea.” Ja keegi, kes ei kirjutanud midagi.

Puuvill sai kastetud.
Seda mäletatakse. Mitte merd. Mitte kalureid. Mitte inimesi kes elasid vee ääres ja said uueks elukohaks kõrbe ääre.
Pisikesed detailid. Detailid on kaartidel väikesed. Ja kui meri kaob, muutuvad detailid kaardilt veel väiksemateks. Kuni kaovad.

Seisan Aarali mere ääres. Või seal, kus see oli. Ma ei tea, kas olen ääres. Sest äärt pole. On ainult lõpp. Ja siis algab kõrb. Ilma üleminekuta. Ilma hoiatuseta. Nagu lugu, mis lõpeb keset lauset.
Kõrbes seisavas laevavrakid. Päris laevad. Päris vrakid. Mitte vees. Maal. Laevad maapinnal. Nagu kalad õhus. Olemas, kuid ei tohiks olla. Mälestus millestki, mida nad ei mäleta.

Pildistasin. Vrakki. Ma ei tea, miks. Võib-olla tahtsin öelda: “Ma nägin.” Aga mida ma nägin? Laeva? Merd, mida pole? Vaatasin kaarti telefonis. Seal on meri. Sinine laik. Ilus. Korras. Täielik. Tõstsin pilgu, kõrb, hall, ebareaalne. Aga tõene. Panin telefoni taskusse. Ja vaatan edasi. Vaatamine on kõik, mis alles. Kui meri on läinud, jääb ainult vaatamine. Laevavrakid. Kõrb. Puuvill kusagil kaugel, mis sai kastetud.

The post Seitse. Araali meri first appeared on PRIIT POOLAR.

Usbekistanis süüakse plovi. fakt, mida ma ei otsinud. Kõndisin tänaval ja lõhn leidis mind. Raske. Mitte halb. Nagu mõtted, mis tulevad öösel. Sa ei tea, kust need tulevad. Aga sa tead, et ei saa neist lahti.

Plov on riis. Plov on liha. Plov on porgand. Aga plov on ka midagi muud. Plov on vabandus. Võid kutsuda kellelegi külla ja öelda: “Me sööme plovi.” Ja keegi tuleb. Sest plov pole lihtsalt toit. Plov on sündmus. Plov mida sööd, kui ei tea, mida tahad. Kui tead, sööd ikka. Sest keegi teine sööb ja sa ei taha olla see, kes ütleb ei.
Kas see ongi Tashkent? Linn, kus purskkaevud räägivad, aga keegi ei kuula. Linn, kus plov on rohkem kui toit. Linn, kus metroo on ilusam kui vaja.

Võib-olla. Või võib-olla mõtlen liiga palju. Tashkent ei lase mõelda. Tashkent laseb vaadata. Ja süüa. Ja olla.

The post Kulmukergitus: plov first appeared on PRIIT POOLAR.

Mõni kustutab lõkke ämbriga. Mõni voolikuga. Mõni kustutab saja meetri kõrguse gaasileegi tuumapommiga.

Kolm aastat prooviti.
Ämbriga.
Voolikuga.
Pikk aeg. Kolm aastat, mis jääb meelde. Mitte see. Vaid see, et keegi proovis. Kolm pikka aastat. Ja siis loobus. Või mitte. Leidis teise tee. Tee, mida keegi teine ei leidnud. Või ei tahtnud leida. Või leidis, aga saadeti puhkusele.
Siis tuli keegi koosolekul lagedale mõttega: “Mis oleks, kui paneks tuumapommi?” Tavaliselt saadetakse sellise ettepanekuga inimene ravile.
Seal öeldi: “Proovime.”

Erinevus, mida on raske selgitada. Mitte et tuumapomm oleks hea mõte. Aga et keegi kuulas. Ja keegi nõustus. Ja keegi tegi. Imetlusväärne Nõukogude Liidu loogika. See töötab. Või töötas.
Kuni keegi ei küsi: “Aga mis siis, kui mitte?”

Kolm aastat põles. Täpselt ei tea keegi, palju gaasi selle ajaga taevasse haihtus. Ja keegi ei küsi. Kui küsid, pead vastama. Ja vastus on number. Number on suur. Nii et parem mitte küsida. Parem öelda: “Leek kustus 20 sekundit pärast plahvatust.” See on number, mis kõlab hästi.
20 sekundit.
Kiire.
Efektiivne.

Räägitakse summadest, millel on rohkem nulle kui Phu Quoci saarel ööliblikaid. Ma ei tea, on see tõsi. Ma ei tea, palju oli Phu Quocil ööliblikaid. Aga tean, et nullid on huvitavad. Üks null on kümme. Kaks on sada. Kolm on tuhat. Siis on punkt, kus loobud lugemast.

Nõukogude inimene oli praktiline. Kui sajakahekümne meetri kõrgune leek põleb kolm aastat ja kustuda ei taha, siis ei kutsuta tuletõrjet. Tuletõrje on väike. Tuletõrje on lokaalne. Tuletõrje on, mis töötab naabri majas. Aga gaasiväli ei ole naabri maja. Gaasiväli on see, mida keegi ei näe. Ja kui keegi ei näe, siis saab suurelt mõelda.

Kutsuti tuumafüüsikud. See on loogiline, kui astud sammu tagasi. Gaas on energia. Tuumapomm on energia. Energia võidab energia. Või kaotab. Või muutub teistsuguseks energiaks. Füüsika on selles osas selge. Aga füüsika ei küsi: “On see hea mõte?” Füüsika ütleb: “See on võimalik.” See on piisav. Võimalik on see, mis viib koosolekuni. Ja koosolek viib otsuseni. Ja otsus viib auguni. Ja auk viib pommini. Ja pomm viib…

20 sekundit hiljem leeki pole.

Kõik algas puurimisest. Gaasi otsiti. Gaas leiti. Leiti natuke rohkem, kui vaja. Auk varises. Gaas süttis. Enam polnud küsimus, kust gaasi leida. Küsimus oli, kuidas gaasist lahti saada.

Olen Urta-Bulaki gaasivälja lähedal. Või seal, kus see oli. Ma ei tea, kas olen. Lähedus on suhteline. Kui keegi lõhkas tuumapommi, siis kus on lähedal? Ja kus on kaugel? Leeki pole. Fakt, mida saab kontrollida. Vaatasin. Ma ei näinud leeki. Nägin maastikku. Nägin kõrbe. Nägin asja, mis näeb välja nagu kõik muu. Tuumapomm ei jäta märki, mida turist näeb. Tuumapomm jätab märgi, mida mõõdetakse. Mõõtmine on töö. Töö on see, mida turistid ei tee. Me vaatame. Me pildistame. Me läheme.

Läksin. Ma ei pildistanud. Mida ma pildistaksin? Maastikku, mis näeb välja nagu iga teine? Auku, mida ei näe? Leeki, mida pole?

Pildistasin oma jalatseid.
Need olid seal.

The post Kaheksa. Nõukogude Liidu tulekustuti first appeared on PRIIT POOLAR.