Jätsin maha Usbekistani valged Chevrolet’d, plovi-mäed ja kuivanud mere, et lennata jaosmaale – minu geograafiline termin asukohast, kuhu lihtsalt lähed -, millest mul polnud õrna aimugi.
Kirgiisiasse.

Lend Taškendist Kirgiisia pelainna Biškeki kestab täpselt nii kaua, et jõuad korraks mõelda oma elu valikute üle, vaadata aknast pilvi ja mõista, et oled teel riiki, mille nimes on rohkem i-tähti kui mõistust.

Maandumine. See on hea. See on lennukite töö. Aga see lennuk maandus eriti kiiresti. Või mulle tundus. Vaatasin aknast ja nägin maastikku, mis ei vastanud ootustele. Ootasin mägesid. Ootasin järvi. Ootasin midagi, mida saab pildistada.

Nägin steppi. Halli. Kuiva. Sama, mis Kasahstanis. Sama, mis Usbekistanis. Kolm riiki. Sama stepp. Kesk-Aasia saladus. Reisid tuhandeid kilomeetreid, et näha sama. Aga sa ei tea seda enne. Arvad, et iga riik on eriline. Ja nad on. Aga stepp on universaalne. Stepp ei hooli piiridest. Stepp on seal, kus ta on, ja sa ei tea, kus ta lõpeb.

Lennuk ruleeris. Inimesed plaksutasid. Ma ei tea, miks. Kas maandumine on saavutus? Või aplodeeriti pilootidele, et nad teadsid, kuhu maanduda? Või aplodeeriti lihtsalt, sest lõpp? Lõpp on alati hea. Eriti kui sa ei tea, mis algab.
Keegi tuleb ja ütleb “Hiljem saad teada.”

“Tere tulemast Biškeki,” kõlas parda valjuhääldist.

The post Osa3. Kirgiisia first appeared on PRIIT POOLAR.

Esimene asi, mida Kirgiisiasse saabudes mõistad, siin on asjadega kiire. Nii kiire, et tehnoloogia ja reaalsus jooksevad teineteisel jalad alt. Maandusin lennujaamas, mille nimi piletil oli üks, aga reaalsuses teine. Manasi lennujaam otsustas, et lennujaam peab uue ajaga kaasa minema. Nad vahetasid ära oma vana nõukogudeaegse lennujaama-koodi FRU – mis tuli linna endisest nimest Frunze, uue ja uhkema BSZ vastu.

Miks? Sest Frunze oli Nõukogude Liidu kindral, aga Biškek on…, Biškek. Kohalikud seletasid hiljem uhkusega, et “Biškek” tähendab kirgiisi keeles puust nuia, millega hobusepiima ehk kumõssi segatakse. Geniaalne. Nad vahetasid sotsialistliku sõjakangelase piimasegamise kaika vastu. Mis oleks, kui Tallinn nimetaks ümber “Kartulipudrunuia” lennujaamaks? Aga olgu, rannarahva esindajana – kilu ja kartul – ei hakka ma nende piimandust kritiseerima.

Lennujaamas sildid. BSZ. Uus kood. Uus identiteet. Aga liftid on vanad. Uksed on vanad. Kohvik on vana. Aga sildid on uued. Renoveerimine, mida maailm vajab.
Mitte renoveerida asju. Aga vahetada sildid. Sildid on see, mida inimesed näevad. Asjad on need, mida inimesed kasutavad. Kasutamine on isiklik. Sildid on avalik. Avalikkus on olulisem.

Läksin välja. Uksed avanesid. Mitte automaatselt. Või automaatselt, aga aeglaselt. Nii aeglaselt, et jõudsin mõelda: “Kas need avanevad?” Need avanesid. Kirgiisia tempo. Mitte kiire. Mitte aeglane. Selline, et jõuad mõelda. Mõtlemine on kahtlane. Eriti riigis, mille nimes on rohkesti i-tähti.

Väljas tabas mind filtreerimata Kesk-Aasia. Kui Usbekistanis oli kõik reguleeritud ja autojuhid kandsid ülikondi, siis Biškeki lennujaama esine meenutas filmi “Gladiaator” võtteplatsi. Filmi tegelasteks kohalik taksomaffia, kes mõõkade asemel vehkisid autovõtmetega ja kelle kilpe asendasid sildid “TAXI”.

Mu ümber  moodustus tihe ring meestest, kes kõik pakkusid “odavat” sõitu. Üks eriti agar haaras mu kohvri sangast. Teine sama tegus, haaras kohvri teisest otsast. Mõlemad otsustasid selle oma autosse tiridada. Kas tõesti rebitakse see nüüd pooleks? Halloo?!

Seisin keset võtteplatsi, milles olin ootamatult ise peaosaline, mõeldes eelmise peatüki epiloogi viimastele sõnadele: “Hiljem saad teada.”
Sain. Sain teada, et Kirgiisias ei ole sa lihtsalt turist. Oled saak. Ja sinu kohver on trofee, mille nimel ollakse valmis verd valama. Õnneks lõppes näitlejakarjäär sama kiiresti, kui see algas. Päästsin kohvri, hüppasin esimesse autosse ja võtteplats jäi seljataha.

Sõitsime. Linnani. Biškekini. Või Frunzeni. Või sinna, kus hobusepiima segatakse puust kaikaga. Nimi pole tähtis. Asi on tähtis. Asi on see, et olin kohal. Või peaaegu kohal. Või teel. Sest “kohal” on suhteline. Nagu nimed. Nagu koodid. Nagu asjad, mis muutuvad, aga jäävad samaks.

Vaatasin aknast. Stepp jäi maha. Linn tuli vastu. Midagi, mis nägi välja nagu linn. Biškek hallide majadega ja taamal kõrguvate võimsate lumiste mägedega. Usbekistani steriilne valge autode meri oli asendunud elava autotööstuse ajalooga – siin sõitis koos kõik, mis on kunagi viimase kuuekümne aasta jooksul ratastele pandud. Mõni nägi välja nagu oleks just tehaseväravast välja veerenud. Mõni, nagu oleks juba tehaseväravast alates remonti oodanud. Vene Lada, vana Mercedes, Jaapani parempoolse rooliga ime, mõni hiina elektrikas ja sekka midagi, mille marki ei tuvasta vist enam ka selle looja. Autode arhiiv.

“Esimest korda Bishkekis?” küsis taksojuht, süüdates suitsu, kuigi autos oli juba niigi piisavalt sudune.
“Jah,” vastasin, püüdes ukse aknapraost värsket õhku hingata ja pühkides otsaesiselt higi.
“Sulle hakkab siin meeldima. Meil on mäed. Ja hobused. Palju hobuseid.”
Neelatasin. Teadsin juba, mida tähendab, kui Kesk-Aasias räägitakse hobustest.
Nad ei mõtle ratsutamist.

Olin Kasahstanis õppinud, “hobused” on kood. Nagu FRU ja BKK. Nagu purskaevud ja metrood. Asi, mis tähendab midagi muud. Kasahstanis öeldi mulle ka: “Meil on hobused.” Ja siis tõi keegi lauale klaasi. Klaasis oli valge vedelik. Vedelik ei lõhnanud nagu piim. Vedelik lõhnas nagu otsus. Kumõss.

Nii et neelatasin, “hobused” on alles sissejuhatus. Sissejuhatus millelegi, mis tuleb hiljem.
Juht vaatas mind peeglist. Nägi mu nägu. Muigas. Halb märk. Hea muie on, mis ei tähenda midagi. Halb – mis tähendab: “Sa saad teada.”

Sain.
Hiljem. Mitte praegu. Praegu sõitsime.
“Meil on ka mäed,” jätkas ta. Justkui uus informatsioon. Nagu midagi, mida ma polnud näinud. Aga ma olin. Kasahstanis. Usbekistanis. Lätis
“Jah,” ütlesin. “Mäed on ilusad.”
See oli vale vastus. Või õige. Ma ei tea. Aga see oli vastus, mis võimaldas sõitu jätkata. Midagi, mida öelda. Mitte mõelda. Mõtlemine on ohtlik. Eriti autos. Eriti suitsuga. Eriti kui keegi räägib hobustest.
“Ja mägijärved,” lisas ta. “Issyk-Kul. Tead?”

Teadsin. Olin lugenud. Aga lugemine pole teadmine. Lugemine on ettevalmistus. Ettevalmistus, mis teeb sind rumalaks. Sest arvad, et tead. Ja siis keegi küsib: “Kas tead?” Ja vastad: “Jah.” Ja saad teada, et ei teadnud.

“Issyk-Kul on suur,” ütles ta. “Nii suur, et sa ei näe teist kallast. Nagu meri. Aga mage. Saad juua seda.”

Mõtlesin Aarali merele. Merele, mida sai juua. Ainult et seal polnud midagi juua. Seal polnud midagi. Siin on järv, mida saab juua. Siin on see suhteline. Eriti vee osas. Eriti kui keegi ütleb “nagu meri”. Sest “nagu meri” tähendab alati, et see pole meri. Kui see pole meri, siis mis see on? See on järv. Suur järv. Mage järv. Järv, mida saab juua. Aga sa ei joo.

“Ja mägedes on jää,” jätkus jutt. “Igikelts.”
Ma ei tea, kas ta ütles “igikelts”, või ütles midagi muud ja ma tõlgendasin igikelts.
“Igikelts,” kordasin. Nagu oleksin selle just välja mõelnud. Juht noogutas. Tema oli kuulnud seda enne. Ta oli kuulnud kõike enne. Ta oli kuulnud turiste, kes kordasid tema sõnu. Ta oli kuulnud turiste, kes vaikisid. Ta oli kuulnud turiste, kes ütlesid “nagu Sveitš, mitte Šveits”.

“Kas lähed mägedesse?” küsis ta.
Ma ei tea. Arvasin, et lähen. Aga ei olnud kindel. Mägedesse minek eeldab ettevalmistust. Eeldab, et tead, mis on mägi. Ma ei teadnud. Nägin mägesid lennuki aknast. Olin näinud mägesid piltidel.
“Võib-olla,” ütlesin.
“Võib-olla,” kordas taksojuht.

Me jõudsime. Maksin. Väljusin.
Olen Biškekis. Või Frunzes. Või seal, kus hobusepiima segatakse puust kaikaga.
Olen kohal.

The post Üks. Lennujaam, mis kaotas nime first appeared on PRIIT POOLAR.

Kasahstanis olin õppinud, et hobusega võib Kesk-Aasias olla rohkem tegemist kui lihtsalt porgandi andmise ja pai tegemisega. Sai selgeks, et hobune on eelkõige kulinaarne suurus. Kirgiisias on teine lugu. Siin on hobune peaaegu inimene. Või vähemalt mõne jaoks tähtsam kui mõni inimene

Kui Kasahstanis vaadati hobust läbi “nuga ja kahvel” prisma, siis kirgiisi jaoks on hobune hinge sugulane, staatuse sümbol ja pereliige, kelle tervisest sõltub mehe au. Võid elada peost suhu, aga kui sul on ratsu, oled kunn.
Nägin meest, kes harjas hobust kauem kui mõni oma hambaid. Polnud aru saada, kas ta puhastas hobust, või vestles temaga. Või mõlemat. Hobune seisis. Mees seisis. Koos. Nagu kaks inimest, kes ei räägi, et teineteisest aru saada.

Naeratus. Hobusele. Mitte mulle. Mind ta ei vaadanud. Olin liiga kaugel. Või liiga lähedal. Või liiga inimene.
Hierarhia. Hobune on kõrgemal. Siis mees. Siis külaline. Siis turist.

Olin turist. Hierarhia allosas. See, kes vaatab.
Siis vaatas hobune. Või mitte. Hobused vaatavad alati nii, et sa ei tea, kas nad vaatavad. Nende oskus.

Kirgiisi jaoks ei lõppe hobuse roll inimese surmaga. Vana traditsiooni kohaselt võis ustav ratsu minna koos peremehega ka tema viimasele teekonnale. Usuti, et hobune aitab mehel teed leida sealpoolsuses – paikades, kuhu inimene ilma temata kohale ei jõuaks. Sest kui sa sured – plaan, mis töötab alati – , siis keegi peab sind sinna viima. Keegi, kes teab teed. Kellel pole Google Mapsi. Kes ei küsi: „Pööran vasakule?“, vaid läheb.

Hobune. Sinu viimane Uber. Sinu viimane Bolt.
Ilma äpita. Ilma hinnakirjata.

Seetõttu ohverdati loom sageli matustel, et mees ei peaks isegi surmas oma truust kaaslasest ilma jääma.

Tänapäeva maailmas muretseb eurooplane, kas talle pannakse kirstu kaasa nutitelefon või laadija. Kirgiis aga kindlustas endale teispoolsusse neljajalgse maasturi. Praktiline lähenemine igavikule. Kui sul on sealpoolses udus valida GPS-i ja hobuse vahel, siis siinsete reeglite järgi usaldad alati hobust.

The post Kulmukergitus: hobused first appeared on PRIIT POOLAR.

See ei ole reklaamlause. See on olukord.
Kogu turismitööstus põhineb suurel valel. Sulle müüakse ideed, et igas maailma punktis ootab sind ees “elumuutev kogemus”. Keegi ei kirjuta reisijuhti pealkirjaga: “Sõitke siia, siin pole mitte türagi teha.”
Aga mina kirjutan.

Suvine Biškek. Tolm. Palju tolmu. Tänavad, majad, autod, inimesed.
Kolmanda liiga linn.
Kõik on olemas, aga midagi ei kutsu vaatama. Kui midagi ei kutsu, siis ei vaata. Või vaatad, aga ei näe. Või näed, aga ei mäleta. Kolmanda liiga linnadel pole vaja end tõestada. Need lihtsalt on.

Kõnnid. Vaatad. Lähed edasi. Siis vaatad uuesti. Ikka sama. Oled aastas 1990.
“Vaata mind, ma olen ilus.” Biškek ei ütle seda. Biškek ei ütle midagi. Biškek seisab. Ja tolmab. Ja ootab et keegi ütleks: “Vaata mind, ma olen ilus.”
Kõndisin. Ei teadnud, kuhu. See on hea. Kui ei tea, kuhu lähed, siis ei saa pettuda. Polnud isegi kaarti. Kaardid on optimistid. Nad lubavad sulle alati, et kusagil ees ootab mingi punkt.

Hakkasin vaatama seda, miks pole midagi vaadata. See on tase. Esimene tase on vaadata. Teine tase on näha. Kolmas tase on mõista, miks pole midagi näha. Ja neljas – neljandas aktsepteerid, et polegi midagi mõista.

Siin pole vaatamisväärsusi. Pole selfie-kohti. Pole kohti, kus keegi ütleks: “Oo, vaata!” Ainult koht, kus keegi ütleb: “Ah.” Ja “ah” on kogu lause. Lühem kui “Oo”. Aga täiuslikum.

Vaatasin hoonet. Hall. Mitte ilus hall. Mitte filosoofiline hall. Lihtsalt hall. Nagu paljud hooned siin. Hoone oli neljakorruseline. Või viie. Ma ei lugenud. Lugemine oleks andnud tähenduse. Ma ei tahtnud tähendust. Tahtsin vaadata. Vaatamine ei vaja numbreid. Vaatamine vaid vaatab. Nagu hobune.

Osa aknaid oli katki. Või mitte katki. Või lihtsalt lahti. Vahet pole. Aknad on aknad. Isegi kui neid pole. Isegi kui on ainult auk. Auk on ka aken.

Istusin pingile. Pingil oli tolm. Istusin ikkagi. Sest pingi olemasolu eeldab istumist. Kui sa ei istu, siis pinki pole olemas. Filosoofia, mille just leiutasin.
Või varastasin. Või leidsin tolmu seest

Tõusin. Pink jäi. Tolm jäi. Läksin.
Vastu minevikule.
Lenin.
Mitte pildil. Mitte muuseumis.
Keset linna.
Käsi püsti, suunaga helgesse tulevikku. Justkui keegi poleks talle öelnud, et tema asutatud globaalne firma läks ammu pankrotti.

Lenin polnud ainus. Mõni samm edasi. Mitte ausammas. Mitte minevikumälestus. Päris.
МИЛИЦИЯ.
Erkpunaste tähtedega silt hallil fassaadil. Mitte lihtsalt kiri hoone peal – portaal.

Maailmas on riike, mis reformivad oma politseid. Vahetavad nimesid, disainivad uusi logosid, räägivad “klienditeenindusest”. Siis on Kirgiisia, kus ka sildid ei ole pankrotist kuulnud.

Astusin vaikselt miilitsajaoskonna varjust edasi ja silmale avanes      järgmine monument. Sildina. Kollaste, kergelt luitunud suurte tähtedega:
СТОЛОВАЯ – Söökla.
Ees on hoov. Kividega. Või hoov kivide ümber. Looming. Keegi tahtis midagi ilusat. Hoovis on tool. Või diivan. Või midagi, kuhu istuda. Aga see on väljas. Sa ei istu. Sest “СТОЛОВАЯ ” on koht, kuhu lähed sisse.
Uksel nööri otsas rippuv silt “ОТКРЫТО”, mis andis mõista, et hoolimata kapitalismi pealetungist on see avatud.

Uks oli suletud. Ukse taga see, mida sa ei näe. Kui sa ei näe, siis arvad. Arvamine on pool sööki.
Vaatasin plakatit. Plakatil oli toit. Midagi, mis nägi välja nagu toit. Või võis olla. Aga plakat ei ole toit. Plakat on plakat. Plakat on seinal. Sein on hoone. Hoone on linn. Ja linn on see, kus vaatad plakatit ja: “Ah?”

Läksin ära. Otsima kohta, kus toit ei ole plakatil ja „ОТКРЫТО“ ei laperda tuule käes.
Kus uksed on avatud. Või ei ole suletud. Või vähemalt on silt, mis ütleb “ОТКРЫТО” ja “uks”, mis ütleb sama.

Siis tuli.
Mida vaadata.
Keset linna ambitsioonitut hallust ja tolmu pilt, mis lööb eurooplase ohutusest ja steriilsusest rikutud juhtmed lühisesse.
Lapsed kanalisatsioonirentslis.

Ehituslikult on see betoonist heitveekanal, aga siinses geograafias on selle nimi arõk – iidne Niiluse laadne niisutussüsteem, mis voolab filtreerimata tänavakastmis ja muu veega, otse läbi Biškeki kuumade tänavate. Seal, kus Brüsseli ametnik näeks eluohtlikku hügieenikriisi, näevad kohalikud lapsed parimat kohta, kus suvekuumust tõrjuda.

Kaader on hea. Tänav täis autosid, emmed-issid pinkidel näppimas telefone, olles täielikult isoleeritud oma igapäevasesse rutiini. Sealsamas nende jalgade ees, hallis betoonrennis, tormab vahutav, mäslev kahtlast värvi veevoog milles väiksed võsuksed sulistamas, trotsides voolu ja rämpsu.

Eemal lohutab ema põõsa varjus nutvat mudilast, samal ajal kui järgmine põlvkond valmistub juba vooluga edasi ujuma. Puuduvad tarad, hoiatusmärgid ja lapsevanemate hüsteerilised karjed.
Siin ei üritata reaalsust peita ega ohte ümaraks lihvida. Biškek voolab ja tolmab korraga. Ja lapsed mängivad kraavis kirega, nagu nad oleksid leidnud maailma parima veepargi.

The post Kaks. Koht, kus teha pole midagi first appeared on PRIIT POOLAR.

Kui oled Kirgiisias veetnud rohkem kui kakskümmend minutit, siis tead, kes on Manas. Sa ei saa teda vältida. Isegi kui tahaksid.

Manas on kõikjal. Ta on lennujaam, millesse sisse sadasin. Peatänav, mida mööda “autode arhiivi” meenutav takso rappus. Ülikool, panga-kaart, pitsa, odav konjak ja ilmselt ka iga kolmanda kirgiisi poja eesnimi. Kui eurooplasel on kombeks nimetada asju geograafia või poliitikute nimede järgi, siis kirgiis lahendab asja lihtsamalt: kui sul on vaja millelegi nimi panna, pane “Manas” ja keegi ei küsi küsimusi.

Eepos. Mitte raamatus. Mitte filmis. Mitte Netflixis. Suus. Inimeste suus. Nimi on Manas. Ja see on pikk. Mitte “pikk nagu järjekord lennujaamas”. Vaid “pikk nagu mõned inimesed elavad kauem kui teised”.

Pool miljonit rida. Kolm korda pikem kui Ilias ja Odüsseia kokku. Aga keegi ei kirjutanud seda. Keegi lihtsalt rääkis. Ja rääkis. Rääkis, kuni see oli pikk. Kuni seda ei saanud enam peatada. Peatamine tähendaks lõppu. Keegi peaks otsustama, kus lõpetada. Otsustamine on raske. Eriti kui oled juba rääkinud kolm päeva. Kui publik vaatab ja ootab ja ei maga.
Manas – maailma pikim suuline eepos.

Erinevalt teistest rahvaste kangelastest, kelle teod pandi kirja paksude raamatute ja tindiste sulgedega kloostrite vaikuses, elab Manas teistsugust elu.

Manasist rääkijat kutsutakse manastšõks. See on amet. Või kutsumus. Või mõlemad. Sa ei saa olla manastšõ, kui lihtsalt otsustad et tahad olla. Pead unustama. Unustama, et oled see, kes oled. Ja mäletama, et oled Manas.
Manas on sõjad. Manas on armastused. Manas on kõik, mis Kirgiisias kunagi oli. Manastšõ kannab Manast endas. Nagu lapseootel naine. Aga pikemalt. Ilma lõputa.

Otsatut värsside merd etleb manastšõ peast. Ilma paberita. Ilma spikrita. Ilma pausita.
Küsisin manastšõlt: “Kui kaua olete rääkinud?”  Ta vaatas mind. Mitte kuri. Mitte sõbralik. Vaid vaatas. Nagu keegi, kellele on esitatud vale küsimus. Sest „Kui kaua“ nõuab algust ja lõppu. ” Kui kaua“ on sirgjooneline. Aeg on sirgjooneline. Manas ei ole. Manas on ring. Manas on see, mis algab enne, kui alustad. Ja lõpeb, kui  lõpetad. Või mitte. Keegi ei lõpeta. Vaid peatub. Et hinge tõmmata.

“Kas Manas on sama, mis ta oli?” Manastšõ muigas. See oli halb. Muie tähendas: “Sa ei  mõista.” Ja ma ei mõistnud. Mõistsin hiljem. Manas ei ole sama. Manas ei saa olla sama. Sest iga suu on teistsugune. Iga keel on teistsugune. Iga hingeõhk on teistsugune.  Manas on õhk, mis tuleb välja, kui hingad sisse ajalugu ja hingad välja elava loo.

Põhjamaises ratsionaalsuses üles kasvanud inimesena, kes unustab poenimekirja kolmanda rea enne, kui koduuksest välja astub, tekitas see saavutus minus sügavat kadedust. Pool miljonit rida! See tähendab, et kui suvaline manastšõ hakkab sulle reede õhtul baaris rääkima lugu sellest, kuidas kangelane oma hobust saduldas, siis pühapäeva hommikuks on ta jõudnud alles kabjanaelte valikuni ja hobune pole tallist välja saanudki.
TV sari, kus järgmist osa tuleb oodata elava esitluse vormis ja süžee jätkuks tuleb elus püsida.

Keset tänavat. Monument. Manas. Muidugi hobuse seljas – ja nagu teada, on hobune siin hierarhias inimesest kõrgemal ning surmajärgne logistikapartner. Kangelane vaatas kaugusse, mõõk kindlalt käes, ja nägi välja täpselt nii väärikas, nagu pool miljonit rida ühelt mehelt eeldavad.                       

Monumendi ees mõistsin, miks eepos nii pikk on. Kirgiisidel polnud linnu. Neil polnud teatreid, arhiive ega kõvakettaid. Neil olid mäed, hobused ja lõputu aeg kahe päikeseloojangu vahel. Kui sul on vaja sisustada kuus kuud pimedat talve keset mägijurtat, kus ainus meelelahutus on kumõssi segamine puust nuiaga – millest sai nime lennujaam, siis  pool miljonit rida teksti on tegelikult täiesti loogiline ellujäämisstrateegia.

Tänapäeva maailm muretseb digitaalse prügi, pilveteenuste krahhi  ja serverite mahu pärast. Kirgiisid lahendasid andmemahtude kriisi juba tuhat aastat tagasi: nad ehitasid serveri otse ajju. See server ei vaja voolu ega tarkvarauuendusi, ainult aeg-ajalt lonksu hobusepiima ja tükikest korralikku liha.

The post Kulmukergitus: Manas, ehk kuidas rääkida pool miljonit rida first appeared on PRIIT POOLAR.

Eesti.
35 aastat tagasi.
See ei ole päris liiduvabariik.
Mitte kohalike nõukogudeaegses mälus. “Eesti” on mälestus. Mälestus ajast, kui maailm oli teistsugune. Kui maailm oli NSV Liit. Ja Eesti oli seal. Kusagil kaugel põhjas, teisel pool NSV Liidu sisemerd. Kuhu võis teoreetiliselt sõita ja kuhu jõudmine võis emotsionaalselt tunduda minekuna välismaale. Keegi isegi arvas, et see on kuskil Soome lähedal. Või Venemaa lähedal.

Nüüd seisab üks selline mees “sealt” ja ütleb: “Eesti.”
Kirgiisi silmadesse ilmub unistav helk, justkui meenuks talle aeg, mil muru oli rohelisem ja Vana Toomas Tallinna raekoja torni tipus valvas kogu “Liidu luksust.” Nende mälus on Eesti endiselt koht, kus tehti parimat šokolaadi, Vana Tallinna likööri ja kus inimesed rääkisid kummalist välismaist keelt, millest keegi aru ei saanud.

“Ooo, Tallin!” hüüatab vestluskaaslane, venitades nime täpselt ühe  n-iga, nagu nõukogude turismiteatmik ette nägi.
“Vana Tallin! Georg Ots! Mul tädi mehe vend käis seal aastal 1984 komandeeringus. Tõi närimiskummi!”

Olen keset Osh Bazaari ja mõistan, et pelgalt eestlaseks olemine on siin tugevam bränd kui ükski kaasaegne turunduskampaania. Ma ei ole nende jaoks lihtsalt turist – olen elav reliikvia sellest – “teisest” maailmast, maailmast, kuhu pääses unistustes. Nad vaatavad mind sellise lugupidamisega, nagu oleksin äsja astunud maha kosmoselaevalt, taskud täis lääne valuutat ja huulil salajased tarkused sellest, kuidas sai elada ilma kirillitsata.

“Kas teil seal meri ikka on?” küsib ta järsku, vaadates mind elava huviga.
“On,” vastan kargelt.
“Hobuseid sööte?”
“Ei”
Selle peale tõmbub kirgiisi nägu korraks pilve – mees oli rääkinud, aga tema kulinaarsed valikud jätavad soovida.
Kukkusin hierarhias sekundiga sammu allapoole – otse hobuse saba taha.

Langenud staatust pole mõtet pikalt leinata. Triivin ja jätkan teekonda läbi Osh Bazaari verbaalse lahinguvälja, kus iga kilo tomateid, iga kartul ja iga tillivars müüakse maha draama ning kõrgendatud hääletooniga, nagu otsustataks parajasti kohalike hõimude saatust.

Eestlasele omase tuimusega oled harjunud, et poeskäik on tasane ja viisakas rituaal: võtad ostukäru, liigud mööda steriilseid ostuvahesid, väldid pilke, ei tereta kedagi ja maksad iseteeninduskassas ilma ühegi piiksatuseta.
Osh Bazaaril sellist luksust ei saa. Sinu isikliku mulli suurus on täpselt null sentimeetrit. Ainus tegevusplaan on ellu jääda ja mitte osta kogemata asju, mida kuhugi panna pole – elusat lammast või kolme meetrit pikkust kirgiisi rahvuslikku vildist vaipa.

Trügisin läbi inimmassi, kus paremalt poolt ründas mind puuviljade mägi, vasakult aga nügis vana naine, kes manööverdas keset mudast vahekäiku hiiglasliku käruga, millele oli laotatud umbes sada kilo värskeid lepjoškasid. Sa kas liigud vooluga kaasa või sind tambitakse asfalti – kolmandat teed siin ei ole.

Jäin seisma vürtside maailmas. Ainus koht, kus sai korraks hinge tõmmata. Pipra, köömnete ja kuivatatud ürdi pilv oli nii tihe, et see mattis igasuguse lärmi enda alla. Pühkisin silmist pipratolmu ja vaatasin neid kollaseid kurkumikuhjasid. Müüjanna, märgates minu eksinud ja kergelt šokeeritud näoilmet, kuvas kuldsete hammastega suule laia naeratuse ja sirutas käe:
„Эстонец?“ küsis ta ootamatult, justkui vürtside lõhn oleks talle minu rahvuse reetnud.
“Eestlane,” noogutasin, pühkides silmast pipratolmu.
“Ooo, krassavets! Võta kurkumit. Teeb mehe tugevaks nagu hobune!”

Vaatasin kollast pulbrikuhja ja mõtlesin uuesti hierarhiale. Jälle hobune. Näib, et isegi vürtsilett on siin  disainitud selleks, et tuletada meelde minu madalat positsiooni toiduahelas. Ma ei ostnud kurkumit. Ostsin  peotäie kuivatatud juustupalle ehk kurutit, mis maitsesid täpselt nii, nagu keegi oleks hobusepiima soolaga kokku seganud ja selle siis kolmeks aastaks päikese kätte unustanud.
Kõndisin edasi, valmis järgmiseks kultuuriliseks laupäevaks.

Lihaosakonna letid jätsin teadlikul vahele. Ausalt öeldes ei olnud mingit tahtmist vaadata ritta seatud lambapäid ja teatuid hobuse keha osasid – olin niigi staatuse alumisel pulgal ja polnud vaja seda endale visuaalselt tõestada. Suveniirid ja rahvuslikud vildist mütsid jätan ka vahele. Ma ei ole see tüüpturist, kes ostab külmkapimagneteid, et kodus tõestada: “Vaadake, käisin kohas, kus süüakse loomi kellega meie ratsutame.”

Osh Bazaari kõige argisem nurk oli – kodukola ja rauakola osakond.
Kui tahad näha riigi tõelist hinge, vaata tema mutreid. Siin avanes pilt, mis meenutas mõne Emexi hüljatud vanametalli ladu. Pikad letid  kaetud roostes naelte, tundmatute torujuppide, nõukogudeaegsete taskulampide ja erinevas lagunemisastmes mutrivõtmetega. Need polnud uued asjad. Need olid asjad, mis olid kord kellegi elus juba oma funktsiooni täitnud, siis katki läinud, puhtaks pühitud ja uuesti müüki pandud.
Bishkeki Taaskasutuskeskus– mitte roheline mõtteviis, vaid paratamatus.

“Mees, otsid midagi erilist?” küsis jopeväel istuv habemik, soojendades käsi aurava teetassi ümber, kuigi kuskil näitas termomeeter pluss 34 kraadi varjus. Laual ta ees oli seitse erineva suurusega roostes hammasratast ja kolm nõukogudeaegset voolumõõtjakorki.
“Ei, lihtsalt vaatan,” vastasin.
Taat noogutas elutargalt. Ei hakanud midagi kaela määrima. Jõi tassist teed.  Vaatas letti. Või midagi leti all. Või midagi, mida mina ei näinud. Taat on näinud kõike. Taat on näinud, kuidas Nõukogude Liit lagunes. Taat on näinud, kuidas asjad, mis olid uued, said vanadeks. Kuidas vanad asjad said uuesti müüki. Kuidas keegi ostis ja keegi ei ostnud. Ja kuidas taat istus siin. Iga päev. Sama jope. Sama teetass. Sama lett. Hammasrattad vahetusid. Lett mitte.

“Need on Moskvitši omad,” ütles ta järsku. Ilma, et oleksin küsinud. Ilma, et oleksin vaadanud. Teadis, et vaatan hammasrattaid ja mõtlen: “Mille omad need on?”.
“Moskvitši?” kordasin. Nagu oleks see tähendanud midagi. Nagu oleks see tähendanud, et tean, et see on nõukogude auto.
“Jah,” ütles ta. “Moskvitš. 412. Või 2140, vahet pole. Hammasratas on hammasratas.”

Noogutasin. Ma ei ostnud. Läksin edasi. Võtsin kaasa hammasratta. Vaimselt. Selle roostes, Moskvitši 412 või “2140 vahet pole” oma. Hammasratas on nüüd minu mälestus. Minu “ma käisin Oshis ja nägin hammasratast.” Tõestus, et olin seal. Kusagil, kus keegi istub ja soojendab pluss 34 kraadi juures käsi teetassi ümber.   

The post Kolm. Eestlane ja Osh Bazaar first appeared on PRIIT POOLAR.

Maailma tehnoloogia liigub ühes suunas: keerulised asjad  tehakse võimalikult lihtsaks ja märkamatuks. Hääletud iseteeninduskassad, prügikastid, mis avanevad viisaka kummardusega ja näotuvastusega lennujaamaväravad – kõik loodud selleks, et viia inimese kontakt masinatega nulli.

Punane. Massiivne. Kandiline.
Puudu plafoon katuselt ja küljelt kiri: TULETÕRJE
Gasirovka automaat.
Meenub lapsepõlv. Kolm kopikat, siirupiga vesi pluss mullid ja see ainus ühine klaas, mida terve tänavatäis rahvast loputas ühe ja sama  veejoaga. Hügieen? Ei, immuunsüsteemi treening.

Bishkeki tänavatel ei ole see masin pelgalt muuseumieksponaat. See on upgrade.
Sellele eelmisest sajandist pärit imele on külge poogitud kogu kaasaegne digitaalne luksus. Puutetundlikud ekraanid, ingliskeelsed neoonkirjad “Sparkling Drink”, viipemakse terminaalid, mis ootavad  krediitkaarte ja QR-koode. Kirillitsas kiri “Газированная вода” tuletab aga meelde – klassika ei sure.

Masinaid on tänaval reas igaks juhuks mitu, kui esimene keeldub koostööst, saad minna järgmise juurde.
Ühe klaasi vee ümber on ehitatud terve tehnoloogiline logistika: PIN. QR-kood. Viipemakse.

Kui gasirovka kapp on nõukogude nutikas lipulaev, siis järgmisel tänavanurgal kohtad teist nostalgilist imet.
Kollane kaljapütt.

Kaherattalise haagise peale on monteeritud massiivne kollane tünn, mille kirillitsas tekst – КВАС teeb igale möödujale pikema sissejuhatuseta selgeks, mis tünni sees toimub. Tänavapildi element, mis tekitab tunde, et kui suled korraks silmad, ärkad aastal 1978 ja pead end järjekorda võtma, tühjad klaaspurgid näpus.
Arvatavasti seesama tünn ja seesama müüjamammi seisavad seal samas kohas ka homme, ülehomme ja pärast järgmist riigipööret. Sest mõned asjad on siin igavesed.

Vana ja lihtne asi on saanud endale täiesti uue ja moodsa tugisüsteemi, kuigi jook pole grammigi muutunud. Pütile on ehitatud taha ja alla terve kaasaegne elektrijuhtmete, pumpade ja automaatika süsteem. Kroonijuveeliks püti juures on… kodune valge konditsioneer, mis toodud elutoast otse tänavatolmu kätte ja polditud haagise külge, et võidelda Bishkeki halastamatu suvekuumusega.

Tünni sees käärib seesama vana leivapõhine vedelik, mis maitseb täpselt nii, nagu ajalugu ette näeb, aga et vedelik keema ei läheks, undab püti taga täisvõimsusel  konditsioneer.

Euroopas tähendaks sellisel moel joogi müük tervisekaitseameti infarktieelset seisundit, steriilseid roostevabast terasest mahuteid ja sertifitseeritud villimissüsteeme. Siin lahendatakse asi loovalt: võetakse viiekümneaastane raudtünn, ühendatakse pikendusjuhtmega tänavavalgustusposti külge, pannakse kodu -konditsioneer seda jahutama ja äri õitseb.

The post Kumukergitus: Nostalgia innovatsioon first appeared on PRIIT POOLAR.

Lennujaamast tulles oli taksojuht naeratanud oma halba naeratust ja öelnud: “Sa saad teada.”
Rääkis mägedest ja Issõk-Kulist, millest olin küll lugenud, kuid lugemine on vaid ettevalmistus, mis teeb sind  rumalaks. Sest arvad, et sa tead.

Nüüd, kus “kolmanda liiga linn” oli risti-rästi läbi käidud, arõkkides mängivad lapsed ära vaadatud ning nuti-gasirovka pangakaardiga testitud, oli käes hetk: “Ma läksin teada saama.”

Sõitsin üle viimase logiseva betoonist arõki. Seljataha jäid tolm, kogu linna “autode arhiiv”, МИЛИЦИЯ, СТОЛОВАЯ ja Lenin, kes näitas käega täpselt sinna, kuhu minna.

Maastik muutus. Üks hetk oli linn. Järgmine hetk stepp.
Ja siis… Mitte kaugel. Mitte pildi peal.
Siin. Kohal.
Nii suured, et pidin vaatama alt üles. Ja kui vaatasin üles, mõistsin, et enne olin vaadanud alla. Või ette. Või mitte kuhugi. Aga mitte üles.
Kirgiisias on mäed. Mäed ei ole siin maastikuelement. Mäed on sein.

Issõk-Kuli järve äärde kujunes teekond logistiliseks ellujäämiskursuseks keset geograafilist ilu. Tee lookles läbi kanjonite, kus kaljuseinad pressisid end auto kohale nii tihedalt, et päikesevalgus loobus poolel teel üritamast ja lasi pimedusel võita. Auto rappus ja oigas, mootor tegi hääli, mida ükski mehhanism ei tohiks teha. Hoidsin kahe käega istmeservast kinni, samal ajal kui juht süütas külma rahuga järjekordse suitsu ja manööverdas teepervel seisvatest hobustest mööda, kes raputasid peadega, nagu teaksid täpselt, millises kuristikus lõpetan.

Mida kõrgemale tee ronis, seda selgemaks sai, et see ei ole lihtsalt loodus. Siin on eluruum, mis toimib omasoodu. Mäenõlvadel valendasid jurtad – mitte disainitud kämpingud, vaid, vildist ja puidust kodud peredele, kes kolivad igal suvel siia kõrgustesse. Hobusekarjad liikusid üle roheliste nõlvade, nende vahel tuhanded lambad, kitsed ja pikakarvalised, mörisevad jakid, kes vaatasid meie autot pilguga, nagu meie oleksime need, kes on vales kohas.

Pärast tundidepikkust rappumist ja tolmu neelamist, avanes Issõk-Kul. Taksojuht oli öelnud, et see on suur. Nii suur, et sa ei näe teist kallast. Ja et see on nagu meri.

Seisan tuhandete kilomeerite kaugusel lähimast ookeanist, aga minu ees on meri. Sügavsinine, peaaegu ebamaiselt selge vesi, mis ei külmu kunagi – isegi siis, kui ümberringi on mägedes paarkümmend kraadi külma. Järve nimi tähendabki kirgiisi keeles “kuum järv”, kuigi põhjamaise eestlasena pidin nentima, et “kuum” on siin puhtalt filosoofiline mõiste. Juht väitis ka, et seda vett saab juua. Astusin lähemale, pistsin käe, limpsasin. Juht ei valetanud. Karge. Mõtted kadusid.

Otse selle suursuguse ja “püha” järve kaldal, kus taamal kõrgusid lumised mäetipud ja vesi loksus vastu liiva nagu parimas kuurordis, silmasin räämas nõukogudeaegset haagissuvilat. Selle küljes roostes satelliitantenn ning ukselävel istus mees, kes puhastas palja käega poolikut lambakintsu. Ta ei vaadanud mind. Olin taas hierarhia põhjas. Sealsamas minu kõrval tegid kohalikud noored rannaliival hobustega kiirendusvõistlust, jättes maha tolmupilvi ja kabjajälgi.

Istusin kivile ja vaatasin seda sinist lõputust. Olin tulnud siia, et näha midagi, mis ei ole kolmanda liiga linn. Sain selle. Olin saanud teada. Aga sain ka aru, et mäed ja järv ei hooli minu kohalolust absoluutselt. Nad olid siin enne Leninit, enne gasirovka automaate ja jäävad siia ka siis, kui minu kohver on ammu tolmuks saanud. Nad lihtsalt on. Ja see “ah”, mis mu suust välja pääses, oli taas palju lühem kui “oo”, aga tunduvalt täiuslikum.

The post Neli. Mäed ja Issõk-Kul first appeared on PRIIT POOLAR.

Kirgiisias on hobusel veel üks amet, millest taksojuht ei rääkinud. Hobune ei ole ainult staatus, toit ega viimse teekonna Uber.
Mõnikord on hobune… jalgpallur.
Ameti nimi on kok-boru.
Nimi, mida ei suuda hääldada. Aga ma nägin seda. Kui eurooplane mõtleb rahvusspordile, kujutab ta ette pügatud muru, helendavaid prožektoreid ja geelitatud juustega mehi, kes vajavad pärast õrna müksatust psühholoogilist nõustamist ja kanderaami.

Kok-boru on sport neile, kes peavad ellujäämist igapäevaseks rutiiniks ja vajavad nädalavahetusel midagi karmimat. Seda mängitakse mägedes. Kus pole tribüüne. Kus pole teleülekandeid. Kus reegleid on täpselt nii palju, et matš ei lõpeks matustega. On ainult hobused. Ja mehed. Ja mäed.

Siis viskab keegi midagi maapinnale.
Ja see algab.
Küsisin, mis see on. Keegi ütles: “Kok-boru.” Keegi teine ütles: “Nagu jalgpall.” Kolmas ütles: “Nagu polo.” Neljas ütles midagi, mida ma ei mõistnud. Aga kõik neli naersid. Naer tähendas: “Sa ei saa aru.”

Ma ei saanud. Aga ma vaatasin.

Hobused lasid galoppi. Mehed istusid seljas. Mõni kukkus. Mõni ei kukkunud. Mõni kukkus ja tõusis. Mõni kukkus ja jäi.
Maapinnal oli asi.
Peata lammas.
Või kits.
Kastreeritud.
Keegi haaras selle. Hobused kappasid. Mehed kaklesid. Keegi viskas. Keegi püüdis. Siis algas uuesti.

“Kes võidab?” küsisin.
Keegi vaatas mind. Nagu oleksin küsinud.
Vastus oli vaikus.
Vaikus tähendas: “Sa ei saa aru.”
Ma ei saanud.
Vaatasin edasi.

Kok-boru on, mida sa mängid, kui sul on hobune. Kui sul pole hobust, siis sa ei mängi. Lihtne. Lihtsam kui jalgpall. Jalgpallis on vaja palli. Ja väravat. Ja muru. Ja joonekohtunikku. Ja videokohtunikku. Miljon muud asja, mis pole mäng.

Kok-borus on vaja hobust. Ja mägesid. Ja kedagi, kes tahab mängida. Kõik. Ülejäänu on  lisaväärtus.
Mängu eesmärk on haarata maast rümp, hoida seda hobuse ja enda jala vahel ning visata see vastase “väravasse”, milleks on hiiglaslik betoonist katel keset väljakut. Ja pärast lõpuvilet ei minda duši alla, vaid võetakse see sama “pall”, pannakse potti ja süüakse ära.

The post Kulmukergitus: kok-boru first appeared on PRIIT POOLAR.

Alguses nägin peamiselt mehi. Neid oli kergem märgata. Mitte sellepärast, et neid oleks rohkem olnud, lihtsalt nägid. Mees teeb häält. Mees rapub. Mees vehib võtmetega ja võitleb sinu kohvri pärast lennujaama ees nagu peata kitse pärast kok-borus. Naine liigub mööda, kannab midagi, mis kaalub rohkem kui sina koos kohvriga. Sa ei pane teda tähele. Ta ei tee häält. Ta töötab.

     Meestemaailm on siin lihtne. Hobune, auto, teetass, suits. Taksojuhid, turumüüjad, hobusemehed, teetassi ümber kogunenud habemikud. Mehed nagu Kesk-Aasia infrastruktuur – nad on igal pool, natuke remonti ootavas seisukorras ja nad ei kavatse kuhugi kaduda. Nad istuvad Biškeki tolmustes bussipeatustes ja teeäärsetel kividel. Monumentaalne mööbel. Räägivad hobustest. Räägivad pool miljonit rida eepost. Mängivad mägedes peata kitsega jalgpalli. Vaatavad kaugusesse, käsi helge tuleviku poole nagu Leninil, jättes mulje, et nemad juhivad steppi, ajalugu ja kogu universumi logistikat.

Nad ei juhi steppi. Nad ei juhi isegi oma sokipaari. Terve see peatükk, mis eelnenult kirjutatud, oli meeste Kirgiisia – maailm, mida oli lihtne märgata, sest see tegi häält, karjus lennujaamas “TAXI”, rappus kolisevas autos ja vehkis võtmetega. Meeste maailm on pinnapealne: hobune, auto, teetass, suits. Elutark muie, mis peaks vihjama mingile tarkusele.

Manas on pool miljonit rida. Räägib kolm päeva, kuulab kolm sajandit. Keegi pidi vahepeal süüa tegema. Eepos on sõjad, armastused ja kangelasteod. Keegi pidi pärast  lahingut verised saapad puhtaks harjama, hobuse ära söötma, kangelasele teise võileiva valmis panema.

Eepost ei saa süüa. Kumõssi saab.
Mehelik fassaad – illusioon.

Reaalsust juhivad naised. Osh Bazaaril ei lükka sajakiloseid lepjoškakärusid mehed. Neid lükkavad kuldsete hammastega mammed, kes manööverdavad keset muda, vürtse ja häälekat kaost sellise jõuga, et isegi linna sajandivanune autode arhiiv tõmbub viisakalt teepervele.

Mehed istuvad sealsamas kõrval jopeväel, soojendavad pluss 34-kraadises kuumuses käsi aurava teetassi ümber ja mõtlevad sügavalt, mis aastast pärineb roostes Moskvitši hammasratas.
Kesk-Aasia ajalooline rollijaotus. Meestele jääb filosoofia ja Manas. Naistele reaalsus ja ellujäämine.

Kui Kirgiisi mees muigab salapärast muiet, mis tähendab „hiljem saad teada“, siis Kirgiisi naine ei raiska aega. Ta vaatab sulle otsa ja ütleb kohe, et su särk on tolmune, maksad takso eest liiga palju ja sinu kuruti valik on vale. Kõik kolm korraga.
Mina, kes harjunud, et poes käib asi iseteeninduskassas ilma ühegi inimkontaktita, saab siin aru, et tõeline bürokraat pole ametnik. Tõeline bürokraat on turumamme. Ta otsustab ühe sekundi murdosa jooksul, oled sa piisavalt tõsine klient või lihtsalt üks eksinud tolmune turist, kellele võib topelthinnaga vanu kuivatatud juustupalle kaela määrida.

Nõukogude aeg lõppes, riigikord kadus, globaalne firma läks pankrotti, aga Osh Bazaari leti taga istuvad samad mammed. Naised on siinse ühiskonna tegelik hierarhia tipp, riigi vastupidavaim maastur. Ilma nendeta jääks  stepp sekundipealt seisma ja kattuks unustuse tolmuga.

Kui tahad näha, kes Kirgiisias tegelikult korda peab, sõida marshrutkaga. Marsruuttakso. Nii öeldakse. Kataloogis oleks see väike buss, kus andmed lubavad 16 kohta. Reaalsus – viiskümmend reisijat, kolm kotti kurkumit, elus kukk ja pool vildist vaipa.
Kesk-Aasia liikluse ülemvõim. Valge Mercedes Sprinter, mis Saksamaal maha kantud juba siis, kui Berliini müür langes, aga siin on ta saanud uue ja püha elu. Väljast katab seda aastate paksune stepitolm, seest aga tihe inimmass.

Juhiistmel sohver, kelle jaoks on iga peatus selgelt ajaraisk. Sõidab kiiresti, pidurdab viimasel minutil. Uks sulgub mitte siis, kui buss seisab, vaid siis, kui sohver otsustab, et seismine oli viga. Seda nimetatakse siin resursi kokkuhoiuks.

Igas marshrutkas kehtib kirjutamata reegel: naised istuvad, mehed seisavad. Keegi pole reeglit kehtestanud, aga see toimib.
Esimesel sõidul mõtlesin, tegu on viisakusega. See ei ole viisakus. See on arvestus. Seisval mehel pole aega süsteemi jälgida, ta on kätega klammerdunud lae all olevate käsipuutorude külge ja on õnnelik, sest süsteemiga kursis olemine tähendaks vastutust.

Süsteem, see on marshrutkas sõidu eest maksmine. Rituaal. Sularaha liigub sõitjalt sõitjale, käest kätte sohvrini ja vahetusraha liigub tagasi – samade käte kaudu, samas järjekorras. Keegi ei valeta, keegi ei jäta vahele. Sohver ei vaata. Ta ei pea vaatama. Ta teab, et raha tuleb. Ja kui keegi prooviks vingerdada, siis ei sekkuks miilits. Sekkub keegi, keda sohver ei tea, aga kogu buss teab – naine teisel pingireal. Tema peab arvet. Mitte paberil – paber oleks nõrkus. Peast. Kõik on arvel. Kõik maksavad. Süsteem töötab. Nagu Manas: kantakse edasi, ei kirjutata üles.
Sohver juhib masinat. Naine juhib süsteemi.

Esimene kord püüdsin raha edasi anda nagu eestlane – vaikselt, nägu aknasse, lootes mitte silma jääda.
Münt kukkus.
Kogu buss vaatas.
Enne kui kummarduda jõudsin, oli naine teiselt pingirealt juba mündi üles korjanud, summa ümmardanud, juhile andnud ja vahetuse tagasi toonud. Kolm kätt, kaks vahetust, null juttu. Ma ei olnud süsteemi osa. Olin probleem, mille süsteem ära tegi.

Sama lahendus Euroopas: viipekaart, mobiilne parkimine, iseteenindus – et ei peaks kellegagi rääkima. See töötab, aga nõuab masinaid,  servereid ja iga aastast uuendust. Siin töötab see ühe naise ja kogemusega. Süsteemi ei pea kord aastas uuendama, sest süsteemi versioon on naine teiselt pingirealt. Euroopas usaldame masinaid. Siin usaldatakse mammesid.

Naised hakkasid mulle silma hiljem, kui olin juba mõnda aega kohal olnud ja silmad pipratolmust puhtaks pühkinud.
Keskealised ja vanemad naised esindasid kohalikku klassikat – pikad kleidid, pearätid, tagasihoidlikud värvid. Riietus, mille eesmärk ei ole tänaval pilke püüda, vaid eelkõige järjekordne päev viisakalt ära elada.

Noorem põlvkond. Teine maailm. Miniseelikud. Tossud. Gucci käekotid. Pikad lahtised läikivad juuksed. iPhone.
Kulmud.

Kui Eestis vaatab naine hommikul peeglisse ja mõtleb, aitab küll, siis Bishkekis on moekuningannadel enne kodust väljumist veel viimane  kriisikoosolek kulmudega.
Meik mis hoolikalt tehtud.
Mitte niisama „viskan natuke puudrit näkku ja lähen”. Pigem nägu, millega võiks vabalt pulma marssida, isegi kui tegelik sihtkoht on turg.

Kontrast Osh Bazaaril kuldsete hammastega mammede ja Biškeki kesklinna kohvikutes istuvate, inglise keelt kõnelevate TikToki moeloojate vahel on puhas kuld. Kaks sajandit  ühel ja samal ruutmeetril, ilma  numbrit tegemata.
Linn  nagu 1990.
Kulmud nagu 2026.              

Naistemaailmas on veel üks level, millest turist midagi ei tea.
Bibi. Vanaema.
Hierarhias, kus hobune on kõrgemal kui mees, on bibi kõrgemal kui hobune.

Külas, kuhu mind kutsuti – seda tuleb lugeda sõna „kohustus” all, sest keeldumine ei ole variant, vaid arusaamatu tegevus – istusid mehed õues. Teetassid, hobusejutud, elutark muie. Bibi istus sees. Tema ei teinud nägu, et oleks kodus. Ta oli kodus. Need on kaks erinevat asja.

Mulle räägiti, et Kirgiisi mees teeb suuri otsuseid: milline hobune, milline auto, millal perekond liigub suveks mägedesse. Kõik õige. Aga enne suurt otsust keegi küsis bibilt ja pärast suurt otsust keegi kontrollis bibilt. Suurte otsuste vahele jäävad kõik ülejäänud otsused – need teeb bibi ilma kategooriata.

Kui bibi valab teed, siis sa jood. See ei ole viisakusküsimus. Küsimus tähendaks valikut. Bibi ei küsi. Proovisin eestlaslikult keelduda – „aitäh, ei” – kolm korda. Bibi kuulis mind nii, et ta ei kuulnud. Neljandal korral olin tassi tagasi ulatamas, bibi valas veel.

Hobune on mehe uhkus. Bibi otsustab, kas uhkus saab söögi. Ja kui hobusega läheb halvasti – jääb haigeks või kaob –, siis mees vaatab kaugusesse elutarga muigega. Bibi vaatab mehele otsa ja ütleb, mida järgmine hobune maksab ja kust see raha võtta. Elutark muie ei too sisse sentigi. Bibi toob.

Hierarhiatabel, kus hobune oli kõrgemal kui mees, tuleb ümber kirjutada. Õige järjekord: Bibi. Siis hobune. Siis kõik muud. Sest kui stepp on ajaloo jooksul seisma jäänud – ja ta on: mongolid, nõukogud, kriisid –, siis alati on keegi asja taas liikuma pannud.

Keegi, kes on bibi.

The post Viis. Naised first appeared on PRIIT POOLAR.