-
Esimene asi, mida Kirgiisiasse saabudes mõistad, siin on asjadega kiire. Nii kiire, et tehnoloogia ja reaalsus jooksevad teineteisel jalad alt. Maandusin lennujaamas, mille nimi piletil oli üks, aga reaalsuses teine. Manasi lennujaam otsustas, et lennujaam peab uue ajaga kaasa minema. Nad vahetasid ära oma vana nõukogudeaegse lennujaama-koodi FRU – mis tuli linna endisest nimest Frunze,…
-
Kasahstanis olin õppinud, et hobusega võib Kesk-Aasias olla rohkem tegemist kui lihtsalt porgandi andmise ja pai tegemisega. Sai selgeks, et hobune on eelkõige kulinaarne suurus. Kirgiisias on teine lugu. Siin on hobune peaaegu inimene. Või vähemalt mõne jaoks tähtsam kui mõni inimene Kui Kasahstanis vaadati hobust läbi “nuga ja kahvel” prisma, siis kirgiisi jaoks on…
-
See ei ole reklaamlause. See on olukord.Kogu turismitööstus põhineb suurel valel. Sulle müüakse ideed, et igas maailma punktis ootab sind ees “elumuutev kogemus”. Keegi ei kirjuta reisijuhti pealkirjaga: “Sõitke siia, siin pole mitte türagi teha.”Aga mina kirjutan. Suvine Biškek. Tolm. Palju tolmu. Tänavad, majad, autod, inimesed.Kolmanda liiga linn.Kõik on olemas, aga midagi ei kutsu vaatama.…
-
Kui oled Kirgiisias veetnud rohkem kui kakskümmend minutit, siis tead, kes on Manas. Sa ei saa teda vältida. Isegi kui tahaksid. Manas on kõikjal. Ta on lennujaam, millesse sisse sadasin. Peatänav, mida mööda “autode arhiivi” meenutav takso rappus. Ülikool, panga-kaart, pitsa, odav konjak ja ilmselt ka iga kolmanda kirgiisi poja eesnimi. Kui eurooplasel on kombeks…
-
Kui ütled, olen Eestist, lähevad näod heledaks. Eesti.35 aastat tagasi.See ei ole päris liiduvabariik. Mitte kohalike nõukogudeaegses mälus. “Eesti” on mälestus. Mälestus ajast, kui maailm oli teistsugune. Kui maailm oli NSV Liit. Ja Eesti oli seal. Kusagil kaugel põhjas, teisel pool NSV Liidu sisemerd. Kuhu võis teoreetiliselt sõita ja kuhu jõudmine võis emotsionaalselt tunduda minekuna…
-
Maailma tehnoloogia liigub ühes suunas: keerulised asjad tehakse võimalikult lihtsaks ja märkamatuks. Hääletud iseteeninduskassad, prügikastid, mis avanevad viisaka kummardusega ja näotuvastusega lennujaamaväravad – kõik loodud selleks, et viia inimese kontakt masinatega nulli. Punane. Massiivne. Kandiline.Puudu plafoon katuselt ja küljelt kiri: TULETÕRJEGasirovka automaat.Meenub lapsepõlv. Kolm kopikat, siirupiga vesi pluss mullid ja see ainus ühine klaas, mida…
-
Lennujaamast tulles oli taksojuht naeratanud oma halba naeratust ja öelnud: “Sa saad teada.” Rääkis mägedest ja Issõk-Kulist, millest olin küll lugenud, kuid lugemine on vaid ettevalmistus, mis teeb sind rumalaks. Sest arvad, et sa tead. Nüüd, kus “kolmanda liiga linn” oli risti-rästi läbi käidud, arõkkides mängivad lapsed ära vaadatud ning nuti-gasirovka pangakaardiga testitud, oli käes…
-
Kirgiisias on hobusel veel üks amet, millest taksojuht ei rääkinud. Hobune ei ole ainult staatus, toit ega viimse teekonna Uber.Mõnikord on hobune… jalgpallur.Ameti nimi on kok-boru. Nimi, mida ei suuda hääldada. Aga ma nägin seda. Kui eurooplane mõtleb rahvusspordile, kujutab ta ette pügatud muru, helendavaid prožektoreid ja geelitatud juustega mehi, kes vajavad pärast õrna müksatust…
-
Alguses nägin peamiselt mehi. Neid oli kergem märgata. Mitte sellepärast, et neid oleks rohkem olnud, lihtsalt nägid. Mees teeb häält. Mees rapub. Mees vehib võtmetega ja võitleb sinu kohvri pärast lennujaama ees nagu peata kitse pärast kok-borus. Naine liigub mööda, kannab midagi, mis kaalub rohkem kui sina koos kohvriga. Sa ei pane teda tähele. Ta…
-
Maailm on vahepeal 35 aastat edasi liikunud, aga Bishkek on teinud ainult tagasihoidliku face lifti. 90ndad pole siit lahkunud. МИЛИЦИЯ on endiselt милиция, СТОЛОВАЯ on столовая ja Lenin viipab endiselt käega helgesse tulevikku. Kalja müüakse ikka kollasest tünnist, gaseeritud vett saad nüüd QR-koodiga ja rubla asemel on siin som. Ma sain. Teada. Hiljem. Nagu alati.…